Mikiver – elus, ent võõras

Valle-Sten Maiste

Mikiveri peale mõteldes näib praegu domineerivat filmist “Mikk” tuttav stiil, milles on esiplaanil geenius ja tema veidrused, joomad ja naised. Mikk Mikiver. Kaader filmist “Mikk”.

Mikk Mikiveri lahkumine oli valus. Mitte ainult lähedastele, nagu seda on iga inimese lahkumine. See lahkumine puudutas kogu rahvast nii sügavalt, nagu vaid väheste minek valu teeb. Lahkus üks suuremaid sümboleid, kes on eestlasi aidanud edasi elada kesk kõige keerulisemaid aegu. Ei ole enam üht kõige karismaatilisemat meest  kehastamas ühtaegu vankumatult õiglast meelt ja sooja südamlikku mõistmist.

Ometi, Metsakalmistu on asendamatuid täis. Need sõnad ühe teise eesti teatri surematu suus, mis koondavad inimolule omase kadeduse, küünilisuse, aga ka talupojatarkuse, on asjakohased siingi. Ei viitsi enam keegi mäletada keerulisi aegu ja silmanähtavalt vähe vajab varakapitalistlik ühiskond pateetilisi rahvuslikke sümboleid. Seda kõike sai Mikiver tunda juba ammu.

Mikiver suutis aga rahvusliku paatose ning üleminekuaegade kibestumised selja taha jätta ning mõne aastaga kohaneda. Ja muutuda väga korralikuks art house’i tüüpi režissööriks, kelle koht nii väikeses kultuuris nagu eesti oma on ekstra marginaalne. Me ei tea, mis tunne on olla suuriidoliks 100 000pealistele rahvahulkadele ning minna seejärel ülimalt, lausa pätistunult pragmaatilises argipäevas endale kindlaks jäädes edasi teemadega, mis teinekord on mõistetavad ja vajalikud ehk sadadele. Sellele muutumisele, mis tegelikult oli meie üleminekuaegade üks kõige väärikamaid eneseksjäämisi, vaatan ma tagasi erilise austuse ja imetlusega.

Tõnu Kaalep kasutas hiljaaegu Mati Undi surma-aastapäeval eesti avangardi ja art house’i vaimus mõtleva kultuuri mentori  mälestamisel sõnu “isiklikult olulise teatri lõpp”. Need sõnad ütlevad rohkem, kui esmatasandil näib. Kuldse suuga karismaatilised suured ja väikesed rahvamehed tulevad ja lähevad. Oluliseni ent saabki jõuda vaid isiklikult. Minnes ennast säästmata asjade ebamugava põhjani, kõndida üldiselt omaks võetud fantaasiate tumedal küljel, mida kogu ühiskond ei mõista ega soovi ka näha.  

Undi ja Mikiveri lahkumise järel tunnen minagi eesti teatris tühikut, mis niipea ei täitu. Niisuguseid režissööre meil enam ei ole. Ei ole kindlasti tükk aega veel. Tegutsevate lavastajate hoiakud on teised. Päris noortel läheb isegi tahtmise korral aastaid aega, et oma renomee välja kujundada. Küsitavaks jääb, kas neil on tahtmist kujundada seda kõnealuses suunas. Looverialasid mõistetakse meil üha pöördumatumalt showbusiness’i osana. Kultuur on leidnud ehmatavalt suures ulatuses õigustuse ilu ja toredusesemena.

Need ei olnud tegelikult mingid erilised teemad, mis eristasid Undi või Mikiveri teatrit peavoolust. Anti-hollywoodlik hoiak ei seisne ju mitte mingites erilistes päästvates ideedes, suutlikkuses näha ja esitada alternatiivset, paremat maailma. Küsimus ei ole selles, et Unt mängis soorollidega või introdutseeris feminismi või et Mikiver kompas vahel sallivuse piire. Need  moeteemad on saanud kapitalistliku konformsuse lahutamatuks koostisosaks, millega puutub tänapäeval kokku iga Hollywoodi ja kohalik meelelahutusettevõtja. Lavastades uue aastatuhande lävel Strindbergi “Surmatantsu”, asetas Mikiver lavastuse ebaautoritruu finaaliga kriitilisse valgusse läinud sajandit lummanud lootuse vabaneda eraelulistest raskustest emantsipatsiooni ja vabama, isegi lodeva eluvaate toel. Mikiveri üks teema oli kindlasti poleemika moraalse vabaduse ja lahtisuse vaimuga, millest kaasaegne kultuur nii sissevõetud on.  

Mikiveri erilisus seisnes selles, et ta näitas meie ühiskondlikku ja isiklikku identiteeti mikroskoopiliselt lähedalt, tuues nähtavale selle vastuolulise juuspeene keele, millel rajaneb igasugune elukorraldus. Tüüpilised meelelahutuslikud etenduskunstid varustavad meid mõne meeldiva fantaasiaga nagu klassivastuolude kadumine õilsuse nimel Cameroni “Titanicus” või inimliku ja idealistliku pagemise võimalikkus industriaalse ja varakapitalistliku maailma ja pudukaupmeeste väikluse eest Tätte ja Nüganeni töödes. Mikiveri tunnetus tungis elu varjatumate alusteni.

Mikiver näitas läbi perioodiliselt korduva pöördumise Tammsaare, aga ka lääne modernismi ja emantsipatsioonikirjanduse klassika poole, kuidas omaksvõetud identiteet aitab meil ennast püsti ja selja sirgu hoida, kuid kuidas seesama identiteet ka rõhub ja vangistab. Mikiver oli väga hegellik lavastaja. Selle asemel, et unistada fantastilistest kujutlusel põhinevatest alternatiividest, oli Mikiveri stiiliks  radikaalne sissevaade sellesse, mis on. Armastus ja valu käisid selles vaates ikka käsikäes.  

Šapiro sõnad “Mikk oli kootud kahtlustest. Seetõttu hoidus ta alati otsestest kokkupõrgetest teistega, talle piisas võitlusest iseendaga” tabavad midagi Mikiverile väga olemuslikku. Mikiver oli dialektik, kes oli end mässinud küsimustesse nagu kuivõrd ja millisel määral töö, tõde, moraal õilistavad ja kust maalt vangistavad, rõhuvad ja tapavad või kust maalt on tolerants, emantsipatsioon ja sallivus inimlikud ja vabastavad ja kust maalt need muutuvad tülgastavaks lodevuseks. Neile küsimustele ei leidnud Mikiver kunagi vastust. Ta elas ja töötas niisuguste küsimuste lõpmatus valus ja vaevas. “Enigma variatsioonide” lavastamine lubab arvata, et isegi selline moekas kahtlus, kuivõrd on reaalsus üldse reaalsus ja kuivõrd on igasugune tegelikkus paratamatult fantaasia või illusioon, ei olnud Mikiverile võõras või lõpuni tundmatu.

Niisuguse küsiva hoiakuga jõudis Mikiver lavastusteni, mis mõjusid uue aastatuhande hakul kõige aktuaalsematena eesti teatris üldse. Mainisin juba “Surmatantsu” ja “Enigma variatsioone”. Varakapitalismi kevadel sündinud Mikiveri O’Neilli ja Milleri tõlgendustes oli tunda kaduma läinud tõdede kibestumises ja nostalgias seismist, nagu see on omane osale tuntud modernismipärandist.. Kuid “Vend Enrico”, “12 vihast meest” ja Mikiveri viimaseid lavastusi “Kopenhaagen” edastasid väga rafineeritud ja kaasaegselt kõnekat vaadet keerulise olukorra ette asetatud inimese valikutele ja võimalustele. Lavastusega “Tagasi Vargamäel” näitas Mikiver muu hulgas, et valdab hästi vormiliselt avangardistlikku, psühholoogiliste rollijooniste kõrval lavastuse teemaplokkide struktuursele vastandamisele rajatud teatrikeelt.

Kuid olulisem oli selles lavastuses, et varem kui keegi teine asetas Mikiver tammsaareliku töö ja tõe-eetika kõrval fookusesse selle tumeda külje, Vargamäe naiste ahelana edasi kanduva kurva saatuse. Tammsaare feministlikud tõlgendused jms olid alles tulemas. Tänaseks on Mirjam Hinrikus lausa empiiriliselt esitanud seosed Tammsaare ja varalahkunud esi-meesšovinisti Otto Weiningeri naisekäsitluse vahel, mille kohaselt naisel ja juudil olevat ühetaoline silmakirjalik püsiva minata loomus.

Kuivõrd ebamugav Mikiveri küsimuseasetus meile jätkuvalt on, näitab tõsiasi, et meie lavadel jätkuvad koolikaanonitruud Tammsaare-tõlgendused, kus tõstetakse esile sügavaid naiserolle. Kõlades kokku lavastusega “Hullumeelne professor”, tõstis “Tagasi Vargamäel” küsitavasse valgusesse ka moodsa kiirustamise ja töökultuse. Mikiver asetas varakapitalismi ajal eriti võimendunud eestlasliku moto “töötada või surra” mõtlemapanevasse valgusse, mis on seda olulisem, et kaua ei tulegi oodata ettepanekut töötada ka laupäeviti ja tõsta pensioniiga kõrgemaks keskmisest elueast. Selle tegi Taavi Veskimägi rahandusministrina.  

Me kaldume etenduskunstidega tegelevate inimeste juurest väga üheplaaniliselt otsima isiklikku ja koguni eraelulist värvikust ja pikantsust. Mikiveri peale mõteldes näib praegu domineerivat filmist “Mikk” tuttav stiil, kus on romantismivaimus esiplaanil geenius ja tema veidrused, tema pinged ja ahvatlused, tema joomad ja naised. Tunnen, et Mikiveri osas on puudu monograafiast, mida on huvitav lugeda ka inimesel, kellele etenduskunstid ja nendega kaasnev kiivus ja edevus vähe korda lähevad. Inimesel, keda huvitavad selle asemel ehk mitmed rahvus-, ühiskonna- ja subjektipsühholoogilised küsimused, identiteet jne. Niisuguseid monograafiaid lääne art house’i lavastajate kohta ju kirjutatakse. Kellest veel kui mitte Mikiverist saaks sellise monograafia? Mis veel võiks olla väärilisem Mikiveri pärandi elushoidja?