Mida teha? Kelleks saada? Tartu lasteteater soovitab …

Anneli Saro

Meeldivalt üllatab Tartu lastelavastuste üldiselt kõrge tase, mitmesuguste nukkude ja teatrivõtete päris oskuslik kasutamine, julgus katsetada muutuva või jagatud ja selgelt markeerimata tegelasidentiteediga. Kui oled laps ega tea, mida teha või kelleks saada, või hoopis avatud pedagoogiliste ideaalidega lapsevanem-kasvataja, siis mida soovitab sulle eesti lasteteater? Selline on artikli põhiküsimus ja perspektiiv. Eesti lasteteatrit kui uurimismaterjali tuleb aga selle kirjatüki tarvis kitsendada, mistõttu keskendun vaid Tartu uuslavastustele. Tutvustatavad lavateosed olen järjestanud sihtgrupi vanust silmas pidades: noorematele mõeldud lavastused tulevad enne, keerukamad-lärmakamad pärast. Kui lasteaianduse teema kõrvale jätta, on Tartus väga hea kasvada ja kasvatada. Kaks seda kasvumiljööd kujundavat olulist tegurit on Lutsu tänava mänguasjamuuseum (koos suure mängu- ja meisterdamistoaga) ning Teatri Kodu. Lapsepõlves ei osanud ma sellistest paikadest unistadagi, laps tahaks aga sinna iga päev tagasi minna. Väikeses puust majas ehk Teatri Kodus tehakse teatrit, mängitakse nii Vanemuise, Eesti Nuku- ja Noorsooteatri kui ka omalavastusi, ning seal asub ka teatrinukkude muuseum. Väikese saali ja koduselt hubase atmosfääriga sobib Teatri Kodu eriti hästi väikelastele mõeldud lavastuste etendumispaigaks. Ruumitüübilt meenutab see väga Põhjamaadel tegutsevaid eralasteteatreid. Tõsi, saal on üsna pikk ja kitsas, nii et see vajutab lavastustele oma pitseri.

Teatri Kodu esimene omalavastus on Leino Rei dramatiseeritud ja lavastatud Eno Raua „Sipsik” (esietendus 28. V 2010). „Sipsik” ilmus raamatuna esmakordselt juba 1962. aastal ning selle menu inspireeris kirjutama teisigi elustunud mänguasjadest kõnelevaid jutte. Tänapäeval tundub „Sipsik” ehk liigagi argine, ent oma suhteliselt lihtsa keelega täidab hästi üleminekunišši pildikesksetelt sõnakesksetele teostele. Argipäeva elustamiseks on lavastusse lisatud palju humoorikaid ja mängulisi detaile (näiteks Sipsiku meisterdamisel proovitakse jalgu nii kõrvadeks kui ka suuskadeks, jääsulamisel kallatakse vett kummikust ning ähvardatakse pangetäis ka publikusse visata), mis hoiavad vaatajate tähelepanu pidevalt erksa. Nii raamatu kui ka lavaversiooni üks tugevusi on kindlasti Sipsiku kui nuku väljendusrikkus, eriti aval näoplaan, aga etendustes, muidugi, kogu liikumise dünaamika. Sipsikut, Marti jt mängib Leino Rei ning Anu (nii natuuris kui ka nukuga), vanaema jt Maarja Jakobson või Kärt Johanson. Lisaks sellele esitatakse vaheldumisi ka jutustaja teksti ning selgitatakse laval toimuvat. Lavale tekivad siis eri tegelastest ja jutustajast omamoodi siirdtegelased (vt siirdkõne), kelle subjektsus on muutuv ning tihti pihustunud eri vaatepunktide vahel. Seega, kuigi näitlejate rolliidentiteet muutub pidevalt, hoiab loo loogika ning esituse loomulikkus ja lihvitus etendust hästi koos ning mingeid arusaamatusi ei teki. Rosita Raua kujundus on lihtne, minimalistlik ja mänguline ega koorma pisikest lava üle. „Sipsik” mõjub väga orgaaniliselt ja terviklikult.

Kuigi „Sipsik” ei ole mingi lihtne lavastus, sobib see lastele tuttava miljöö poolest kõige noorematele vaatajatele. Nüüd siis lasteteatri traditsiooniline võtmeküsimus ehk kui noorelt võib lapse teatrisse tuua. Teatri Kodu soovitab „Sipsikut” viieaastastele ja vanematele. Ka pedagoogikateadlased väidavad, et enam-vähem selles vanuses laste keskendumisvõime on juba piisavalt arenenud, nii et nad suudavad 40-50 minutit ühte asja jälgiga. Teatripraktika on paraku hoopis teistsugune. Katsetanud küll enne tema keskendumisvõimet ja huvi teatri vastu, võtsin siiski tõsiste kõhklustega oma kolmeaastase tütre sellele ja mitmele järgmiselegi etendusele kaasa. Kõik läks hästi, ta oli kannatlik ja vastuvõtlik. Oma esimese teatrielamuse sai ta lasteaias, aga sellest ei tea ma muud kui ainult pealkirja. Kuna satun ikka ja jälle lugema või kuulma lasteaedades antud etenduste keskmiselt kehvast kvaliteedist, tahaksin kiiresti kindlustada selle, et lapsel tekiks teatrist hea pilt ja maitse. Seega, ma otseselt ei soovita kolmeaastasi teatrisse viia, aga kui lapsevanemal on ikka suur soov, ja kodustel emadel võib see olla eriti suur, siis viidagu, kuid püütagu enne välja selgitada, mis lavastusega tegu ja kui palju lärmi tehakse (see näib olevat otsustava tähtsusega, nagu kinnitas ka Teatri Kodu programmijuht Annika Haga), ning istutagu väljapääsu lähedale.

Nii Vanemuise kui ka Teatri Kodu kodulehel paistab silma, et mõlema institutsiooni hittlavastus on „Kessu ja Tripp” (esietendus 19. XI 2011 Teatri Kodus), seda vähemalt väljamüüdud etenduste põhjal. Põhjus on ilmselt selles, et Robert Vaidlo „Kessu ja Tripp” (1988) on tuntud nii lasteraamatu kui ka telelavastusena (1980, müügil ka DVD-l). Noor lavastaja Kristo Toots pole lasknud ennast sellest segada ning on püüdnud luua lavale oma maailma. Kaasa aitab sellele nii asjaolu, et teatrilavastuse materjal ei kattu telelavastuse omaga, kui ka atmosfääri loov pidev ja leidlik muusikaline riba (pillidel Maarius Pärn). Etendus juhatatakse sisse kloun Tripi (Martin Kõiv) mustkunsti- ja osavustrikkidega. Pärast seda hakkavad Kessu (Liisa Pulk) ja Tripp mängima mitmesuguseid ettekujutusel põhinevaid mänge: helikopteri ja rongiga sõitmist, šokolaadivabrikut ja poodi. Lastele on need enamasti tuttavad mängud, mis oma leidlikkusega erilist imetlust ei pälvinud, pigem tekitasid soovi minna ise mängima. Elevus naasis saali aga koos külmkapist välja tulnud lohega (Maarius Pärn), kes oli ühelt poolt muhe, aga närvilisena ka hirmutav. Kõige raskem roll on antud Liisa Pulgale, kes mängib lihtsat ja head tüdrukut ning jäi kahvatu tegelaskujuna selgelt teiste varju, aga pakkus lastele samastumisvõimaluse. Tripil on selles osas palju kergem: ta on siiski fantaasiategelane ja tema käes on mängus initsiatiiv. Ometi ei tahtnud etenduse esimene pool kuidagi üle rambi tulla ning teine vastas stereotüüpsele ettekujutusele lasteteatrist: värviline, hoogne ja reibas.

Vana hea tuttav on ka „Väikese onu saaga” (taasesietendus 16. IX 2011 Teatri Kodus), mille rootsi lavastaja Finn Poulsen tõi esimest korda Vanemuises välja juba 1996. aastal ning mis tol korral mõjus erakordselt professionaalselt, tõsiselt ja värskelt. Barbro Lindgreni raamatu põhjal tehtud lavastus räägib ausalt keerulistest teemadest: üksindusest ja kurvastusest, sõbra leidmise ja hoidmise raskustest. Nüüdseks on eesti lasteteater ja ühiskond nii palju arenenud, et temaatiliselt ja mänguliselt ei tundu „Väikese onu saaga” enam millegi erakordsena. Nii Poulseni kui ka kunstnik Gunnar Steneby, nii Koera mänginud Hannes Kaljujärve kui ka Väikese Onuna üles astunud Aivar Tommingase ja uusversioonis Andres Mähari töö mõjuvad aga ikka silmapaistvalt professionaalselt.

Vaataja astub teatrisaali kui Väikese Onu maailma, kus peale tervitava Onu on juba ka Koer ning välisriietes keelpillikvartett. Onu ehk Mähar paneb paika mängu- ja vastuvõtureeglid: üle kollase joone ei tohi minna ning kuna etenduses on nii rõõmsaid kui kurbi kohti, siis saab nii naerda kui ka kurb olla. Väga pedagoogiline! Lapsed igal juhul reageerisidki väga adekvaatselt. Vaatajad istuvad kahel pool saali pikemate seinte ääres, nii et näitlejatele jäävad saali otsad ja neid ühendav „kõnnitee”. See tähendab, et etendajaid saaks soovi korral ka käega katsuda ning mäng käib mitmes mõttes suures plaanis. Mähar on nii sissejuhatust tehes kui hiljemgi enamasti kiirgavalt helge, Kaljujärv istub mornilt endassetõmbununa, et siis oma etteaste korral vedruna elurõõmsa koera rolli karata. Väikese Onu ja Koera hoiakutes oli kogu aeg midagi domineerivalt lapselikku ja avalat, nii et seda on põnev jälgida ning nendega kerge samastuda. Sõpra otsides suhtleb Onu kõigi pillide ja pillimeestega, pillid vastavad hääle ja pillimehed ilmega, nii et neist saavad kõrvaltegelased. Nagu teame ja näeme, ei taha kõik üksteisega sõbraks saada. Ka suhetes parima sõbraga tuleb ette kurbi arusaamatusi, aga uskuma ja lootma peab. Mu tütar nentis pärast etenduse lõppu: „Sellest peab küll isale rääkima!”

„Kunksmoorimäng” (esietendus 24. III 2012 Teatri Kodus) põhineb Aino Perviku armastatud lasteraamatul „Kunksmoor”, kus, teadupärast, räägitakse kahe vanema inimese ehk Kunksmoori ja kapten Trummi teineteiseleidmisest ning mille sõnum peaks puudutama igas vanuses inimesi. Kui „Kunksmoor” on lasteraamat, siis peaksid ka kunagised ülipopulaarsed Kašpirovski seansid olema lastesaade, sest mõlema peategelased on imearstid ja telestaarid.

Nagu pealkirjastki näha, on Janek Savolainen võtnud lavastajana aluseks avatud mängu printsiibi ning raaminud lavastuse kui raamatu lugemise ja sellest sündiva lapse fantaasiamaailma. Laps (kas Kristjan Põldmaa või Katariina Renate Parksepp) igavleb ja näpib telefoni, ent siis müksab teda tugitool ning pakub „Kunksmoori” lugeda. Algul ilmub Kunksmoor väikese nukuna, siis inimsuuruse nukuna (Julia Kaškovskaja) ning lõpuks hakkab moori kehastama nukujuht Maria Soomets ise. Kõik on lavastuses äärmiselt funktsionaalne ning tegelase vorm sõltub suuresti tegevuskoha mastaabist ja sooritatavast. Jutustamisega sama oluline on tehnika ehk see, kuidas jutustatakse, ning seda teeb trupp brikolaaži ehk klapitamise kaudu. Laste üks lemmik on, näiteks, värvirullist sündinud kajakas. Eriti efektsed on aga inimnukud, huvitav on jälgida nuku ja nukujuhi omavahelist interaktsiooni. Kaškovskaja-Soomets on küll head partnerid, aga Maarius Pärna juhitud nuku-Trumm (Aivar Kallaste) mõjub oma lühikeses etteastes siiski maagilisemalt, eriti tänu Kallaste lõtvunud-elutule kehatehnikale. Tõesti kahju, et seda kombinatsiooni rohkem ei näidatud!

Kujutan ette, et tegevuskohtade kiire vaheldumine ning rekvisiitide pidev vahetamine valmistasid nii Savolainenile, kunstnik Liina Undile kui ka trupile palju peamurdmist. Kui see ei olnud just ühe etenduse eripära, siis häirivalt palju tehnilist sagimist on eriti lavastuse algul, see segab teatrimaagia kiiret käivitumist. „Kunskmoorimängu” tarbimis- ja meediakriitiline finaal haaras vaatajad aga juba täielikult. Kuigi „Kunksmoori” süžee ja moraal ei ole väga kergesti jälgitavad (ei ole ka Pervikul ega peagi olema!) ning lastel võib olla keeruline selle looga suhestuda, on nii Pervik kui ka Savolainen loonud suveräänse kütkestava maailma, mille tehnilisi toimimisprintsiipe on teatris põnev uudistada.

Koeratüdruk Lotte on eesti lastele tuttav kolme filmi, kahe raamatu ja ühe muusikali kaudu. 2008. aastal Vanemuises esietendunud Janno Põldma, Heiki Ernitsa, Leelo Tungla ja Priit Pajusaare muusikal „Detektiiv Lotte” (lavastaja Ain Mäeots) kujunes tõepoolest hitiks: 2010. aasta lõpuks oli seda vaatamas käinud juba 55 000 inimest ja lavastus on ikka veel mängukavas. DVDna on levik veelgi suurem: meiegi kodus on seda kedratud oma sada korda. „Kosmonaut Lotte” (esietendus 5. V 2012 Vanemuise suures majas) on sama meeskonna lavastus, mis kujutab Lottet kuujänes Tiki sünnipäeval kuu peal. Lavastust mängitakse dubleeritult: esimeses koosseisus mängivad „Detektiivist …” tuntud näitlejad, Lottet Gerli Padar ja Oskarit Aivar Tommingas, teises vastavalt Luisa Värk ja Juss Haasma. Lotte-fännidena saime algul kerge ehmatuse osaliseks, kui avastasime, et oleme sattunud vaatama teist koosseisu, ent võõristus ei kestnud kaua, sest Luisa Värgi Lotte on kui Gerli Padari rolli noorem koopia ning Oskari lavaaeg on piiratud, pealegi mõjus Haasma üsna kelmikalt.

Lotte-lugude tugevuseks on olnud värvikas tegelaste galerii ning nõrkusteks konflikti puudumine ja sellest tulenev süžee lohisemine. Tean, et Põldmale-Ernitsale on hea ja halva konfliktist loobumine olnud teadlik valik – vastuseis massikultuuri klišeedele. „Kosmonaut Lotte”, nagu eelmisedki Lotte-lood, on eelkõige seiklus, rännak, reisikiri, tutvumine uute paikade ja huvitavate tegelastega. Esiplaanile tõusevad siin „Leiutajateküla Lottest” tuttav ainuke negatiivne tegelane, spikerdav jänes Adalbert (Tõnu Kilgas või Jüri Lumiste), kellel õnnestub end lõpuks ometi rehabiliteerida, aga ka professorid Aadu ja Peedu (Aivar Tommingas või Juss Haasma, Tanel Joonas või Veikko Täär). Samas, kuujänesed on täiesti individualiseerimata, sh sõber Tik, nii et Lotte-lugudes alati esiplaanil olnud sõpruse teemale pole seekord palju ruumi. Lotte „kaubamärgi” juurde kuuluvad muidugi ka teravmeelsused ja mällusööbivad poplaulud. Etendusel tundusid needki lahjavõitu, kuid laste terroriorganisatsiooni nõudel ostetud CD muutis mõnevõrra mu meelt. Igal juhul on Lotte loominguline meeskond osanud hoida brändi põhitunnuseid ja võiks isegi öelda, et kvaliteeti, ainult ideid ja fantaasiat on seekord laval vähem.

„Morten Viks lollide laeval” (esietendus 10. II 2012 Vanemuise väikeses majas) tundus samuti olevat riskivaba projekt, sest põhineb Kaspar Jancise lasteraamatul „Seiklus Salamandril”, mille kuulsust oli juba kasvatanud Aarne Toikka aasta varem valminud lavastus, kus mängisid kaasa ka vanemuislased Ott Sepp ja Liisa Pulk ning uue versiooni lavastaja Juss Haasma. Toikka ja kunstnik Jancise tõlgendus tundub fotode ja kriitika põhjal olevat olevat üsna loominguline, Haasma näib olevat järginud siiski lasteteatri trafaretti.

Lavastuse algus on väga sümpaatne: Markus Luik Mortenina tutvustab lastele humoorikalt ja videoprojektsioonide toel erisuguseid putukaid, kes elavad tema pinalis. (Jancis jätkab oma putukaentsüklopeediaga eesti lastekirjanduses juba nõukogude ajal esile tõusnud trendi: põhjalike loodusteaduslike teadmiste levitamist, mis tõlkekirjanduses sellisel kujul ja sellises ulatuses silma ei hakka.) Kui Morten tõesti on I klassi poiss, nagu kodulehel kirjas, siis nii tarka ja uudishimulikku last saab teistele vaid eeskujuks tuua. Võimalust Mortenit lähemalt tundma õppida siiski ei tule, sest sissejuhatuse järel kaldub lavastus kohe eesti lastekirjanduse kuldžanrisse – kunstmuinasjuttu ehk Morten satub putukate laevale vangi.

Putukate maailm on värviline ja ekstravagantne, seda nii lavakujunduses-kostüümis (kunstnik Kaie Kal) kui ka näitlemises. Eriti viimane esindab häirivalt lasteteatri trafaretti: ebaloomuliku ja valju häälega repliigikeskset etlemist veidravõitu žestide-liikumise saatel, nii et tulemuseks on pigem mingi looma stereotüüp kui imitatsioon. Ilmselt ei sobituks imitatsioonil põhinevad loomaetüüdidki lastelavastusse kuigi naturaalselt, aga eks see ongi juba lavastaja ülesanne leida loomade mängimiseks sobiv ja usutav (ehk isegi mitte äratuntav!) stiil. Lasteteatri trafaretil on palju ühist laste enda teatrimänguga, kuid see ei õpeta neile uusi mänguvõimalusi ega paremat stiili, seega jäävad teatriime ja -imetlus sündimata.

Lasteteatri ja -kirjanduse trafareti alla käivad üha enam ka koguperelood, mis püüavad lahutada nii laste kui ka täiskasvanute meelt. „Morten …” teavitab lapsi näiteks sellest, millisest saastast on tehtud juustuburger ja mis tunne on olla laevas/pinalis vangis, ning kujundab empaatia kasvatamise kaudu vaatajaist ehk parema inimese. Sealjuures võivad täiskasvanud nautida viiteid telesaadetele või putukatele kui kodumaale naasvatele võõrtöölistele, kui nad neid viiteid muidugi naljakaks või asjakohaseks peavad.

Nii selle kui ka Vanemuise teistes majades mängitavate lastelavastuste tutvustused lõpevad lausega „Kuni kolmeaastased lapsed saavad etendusele sülepiletiga”, mida lapsevanem saab tõlgendada ka kui kutset tullagi sülelapsega. „Mortenitki …” olid tulnud vaatama igas vanuses eelkooliealised ning laeva põhjaminekul täitus saal koleda ulgumisega. Teatris peabki kogema tugevaid tundeid ja pedagoogika käibki mõnikord pisarate kaudu, aga see koguperelavastus käis lasteaiaealistele lihtsalt üle jõu. Suurematele lastele tuleks Tartus pakkuda vahest muusikale: „Mary Poppinsit” ja „Helisevat muusikat”.

Sellest ülevaatest tulevad juba esile eesti lasteteatri vanad haigused: peaaegu eranditult tuginemine lastekirjanduse (õnneks vähemalt eesti!) klassikale ja põhikooliõpilaste kui olulise publikurühma kuivalejätmine (õigemini nende toitmine muusikaliklassikaga) ning suure lava kommertsialiseerumine. Meeldivalt üllatas aga Tartu lastelavastuste üldiselt kõrge tase, mitmesuguste nukkude ja teatrivõtete päris oskuslik kasutamine, julgus katsetada muutuva või jagatud ja selgelt markeerimata tegelasidentiteediga. Need lavastused oli tehtud publikut alahindamata – ja see on kõige tähtsam.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming