Mida jälle teha Vanalinnastuudioga?

JÜRI JÄRVET, Vanalinnastuudio direktor aastatel 2000 ? 2002

Enne pealkirja küsimusele vastamist peaks selgitama, millised on need objektiivsed ja subjektiivsed põhjused, miks ei ole Vanalinnastuudio ennast senini suutnud majandada. Esimeseks silmanähtavaks põhjuseks on Vanalinnastuudio ebapiisav rahastamine kultuuriministeeriumi poolt. Kui üks teater saab teiste samalaadsete teatritega (Rakvere, Pärnu) võrreldes umbes 1 ? 1,5 miljonit krooni vähem, hakkab see silma. Aastal 2001 oli Vanalinnastuudiole eraldatud 5,7 miljonit krooni, millest 0,7 miljonit tuli maksta Sihtasutusele Vanalinna Teatrimaja, nii et teatrile jäi umbes 5 miljonit krooni. Lugejale ei ütle aga absoluutarvud midagi.

Kui vaatame neid arve vaataja toetamise seisukohast, siis näiteks

Eesti Draamateater oli Vanalinnastuudiost peaaegu kaks korda paremas olukorras (dotatsioon ühele vaatajale Draamateatris on 125 krooni, Vanalinnastuudios 70 krooni). Piltlikult öeldes: selleks, et õigustada oma eksistentsi või seda, et tema nn. riskivalikud on õiged, pidi ED juht Priit Pedajas hüppama ühe meetri, Jüri Järvet aga samal ajal kaks meetrit. Ma mäletan, kui Priit Pedajas ja omaaegne ED direktor Tiit Laur kultuuriministeeriumis veenvalt tõestasid, et olemasoleva rahastamise juures ei saa nad lubada endale mingeid riske. Vanalinnastuudio sai seega kõikide riskide lubamatusest endale veel kaks korda vähem lubada.

Teiseks põhjuseks on või õigemini oli vale rahastamisskeemi väljapakkumine. Aastal 2001 oli selleks nn. vaataja doteerimine. Väljapakutud dotatsioon oli 100 krooni vaataja kohta. Teatrite rahastamine pidi olema otseses sõltuvuses vaatajate arvust. On üldteada, et aastal 2002 ei suutnud kultuuriministeerium teatritele pakutud rahastamisskeemi enam täita ja riiklikud toetused külmutati 2001. aasta tasemele. Võitsid need teatrid, kellel vaatajate arv eelmise aastaga võrreldes ei kasvanud. Vanalinnastuudio vaatajate arv kasvas aga 60 000-lt 75 000-ni. Ma ei tea, kuidas teised teatrid, aga Vanalinnastuudio läks täielikult selle õnge ning loodetust jäi saamata 1,5 miljonit krooni.

Kolmas põhjus puudutab ainult Vanalinnastuudiot. Asi on selles, et Järveti tulles oli Vanalinnastuudiol finantsvahendeid puudu. See, kes viitsib välja võtta Vanalinnastuudio 1999. aasta bilansi, näeb, et kahjum on umbes 0,9 miljonit krooni. (See kahjum avaldus mitmetes kohtades: sotsiaalmaksus 250 000 krooni, õigeaegselt maksmata sotsiaalmaksu intressides jne.) Aastal 2000 jäi seis sisuliselt samaks. Aastal 2001 lisandus võlga 0,6 ja aastal 2002 veel 0,6 miljonit krooni. Mida aeg edasi, seda suuremaks Vanalinnastuudiole pakutavad võlad muutuvad: Kroonika (27. VIII 2002): ?Veesaar tegi trupile teatavaks, et teater on ligi miljoni krooniga miinuses? (Anne Veesaarel peaks meeles olema, et seda ütlesin minagi trupile augustis 2000.); SL Õhtuleht (29. VIII 2002): ?Reet Weidebaumi arvates pole teatri olukord praegu veel väga hull, kuid kui me nüüd midagi tulude suurendamiseks ette ei võta, võib aasta lõpuks teater olla ligi 2 miljoni krooniga miinuses.?; Eesti Päevaleht (14. IV 2004), Mikk Purre: ?2,8 miljonit krooni oli puudu palgaraha ja maksuameti ees oli 600 000-kroonine võlg.? Mikk Purre teeb vea sellega, et vaatleb Vanalinnastuudiot kui augustis 2002 seisma jäänud ettevõtet, kelle töötajatele tuleb palka maksta kuni aasta lõpuni. Siiski, ajavahemikus august ? detsember pidi Vanalinnastuudio saama ja saigi ligi 3 miljonit krooni piletitulu. See ei tulnud pühast vaimust, vaid ikkagi eelnevate investeeringute tulemusel. Kriitiline olukord sai tekkida oktoobris 2002. Aga samas kultuuriministeeriumi poolt Vanalinnastuudiole antud 1 miljon krooni pidi küll piisav olema, et aasta 2002 üle elada. Margot Visnapi Sirbis välja pakutud 3 miljonit krooni Vanalinnastuudio võlga teeb Järvetile tegelikult suure komplimendi: kujutage ette, kogenud ja aastaid teatrit juhtinud Jaak Viller lahkus 1,9-miljonise võla juures üle 30 miljonit dotatsiooni saavast Vanemuisest (võlg moodustab vaid 6% dotatsioonist), J. Järvet aga 3-miljonise võla juures 5 miljonit dotatsiooni saavast Vanalinnastuudiost (võlg moodustab 60% dotatsioonist) kandideeris veel direktori ametikohale tingimustes, kus Eino Baskin tema peale üle päeva ministeeriumis kaebamas käis. Kui nüüd Visnap midagi segamini ei aja, peaks see küll kõrgem pilotaaþ olema. Kõik see ei saa nagu hästi tõele vastata. M. Visnapi lahendusena pakutud lugu teatri nõukogu liikmetest, kes 24 tundi ööpäevas materiaalselt vastutavad ja teatri pärast südant valutavad, on veelgi haledam. Pole kuulnud, et Kultuurkapitali nõukogu liikmetel oleks millegi eest materiaalselt vastutada tulnud ei enne ega pärast Avo Viioli juhtumit.

Neljas põhjus on teatrimaja ise. Kui miski on kiiresti valmis ehitatud, siis on selge, et see nõuab veel lisakulutusi. Nii juhtus ka Vanalinnastuudioga: järsku ja kohe oli vaja sadat asja, et maja funktsioneerima saada (arhiiviruumi, täiendavaid arvuteid, kostüümide hoidjaid, mööblit ja veel jumal teab mida). Kõik see tuli teha oma vahenditest.

Viiendaks põhjuseks on juhtkonna planeerimisvead, peenelt väljendatuna riskide vale hindamine, ebaõige repertuaaripoliitika (kuigi mõningaid lavastusi mängitakse siiamaani) jne. Siinkohal lasen ajakirjanikel ennast kolkida palju süda lustib. Teen isegi väikese vihje: uurige avaliku teabe korras, kes teatrite direktoritest on kultuuriministri lubatud aastalõpupreemiast loobunud, saate võib olla teada, kes on kes.

Aga ikkagi, mida jälle teha Vanalinnastuudioga? Kas see ongi üldse ?filosoofiline põhiküsimus?? Minul isiklikult on juurdunud Pavlovi refleks: nii kui M. Visnap & Co Vanalinnastuudio hambu võtavad, siis on äkki nende lemmikteatriga midagi lahti? Niikaua kui Eino Baskin elab, ei juhtu Vanalinnastuudioga midagi. Aga mida teha Eesti Draamateatriga?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming