Metafoori millegi muu kui metafoorina võtta on patt, sest selles pole ilu

KAIRI PRINTS

Nuku teatri „Dorian Gray portree“, autor Oscar Wilde, tõlkija Krista Kaer, lavastaja Vahur Keller, kunstnik Britt Urbla Keller, helilooja ja muusikaline kujundaja Liina Kullerkupp, valguskunstnik Madis Kirkmann, videokunstnik Kristin Pärn, koreograaf Renate Keerd. Mängivad Mart Müürisepp, Liivika Hanstin, Kaisa Selde, Lee Trei, Tarmo Männard, Andres Roosileht, Riho Rosberg, Are Uder, Riho Tammert ning Jaune Kimmel ja Ringo Ramul (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia). Esietendus 14. VI Heliose kinos.

Kui oleks suutnud siiamaani elada Dorian Gray lugu teadmata, tunduks seda lavastust vaadates küll, et see on üks eriti lapsik lugu.

Kui oleks suutnud siiamaani elada Dorian Gray lugu teadmata, tunduks seda lavastust vaadates küll, et see on üks eriti lapsik lugu.

Jaana Süld

Pole vist inimest, kes poleks mingil eluperioodil Oscar Wilde’i „Dorian Gray portreed“ lugenud ja õhanud, et oo, mis meeletud tarkuseterad ja tumedad naudingud. Milline nurjatus ja dekadents, milline haarav antiromantika, mis ometi tekitab romantilisi emotsioone ja toidab tumedaid ihasid. Ja see antikangelane, kes mängib end nii graatsiliselt kangelaseks. Ja lord Henry, kes julgustab noort meest pahede alleel esimesi samme astuma – millise innukusega me iga tema sõna sööme.

Üritasin etenduse ajal ette kujutada, mis mulje sellest kõigest jääks, kui ei teaks kogu loost ega taustast midagi. Kui oleks kuidagi suutnud siiamaani elada Dorian Gray lugu teadmata, tunduks seda lavastust vaadates küll, et see on üks eriti lapsik lugu. Mingi ilus naiivne noormees, kes on alguses hea ja siis järsku muutub kole pahaks, kui on kuulnud paari lauset mingilt tüübilt, keda ta esimest korda näeb. No olgu, soov jääda alati nooreks ja ilusaks ei tee inimesest kohe kurjategijat. Dorian ju siiski suudab armuda kaunisse näitlejannasse – samuti mõne hetkega, kui ta on tüdrukut vaid laval näinud ega ole temaga veel sõnagi juttu rääkinud. Võib-olla ei tee veel isegi see inimest tingimata halvaks, kui ta usub kõike, mida kuuleb ja näeb, küll aga mõjub lavastuse kontekstis veidi ootamatult, kui leebet noormeest tabab kontrollimatu raevuhoog selle peale, kui keegi käitub teistmoodi, kui ta on oodanud (tüdruk mängib laval lolli). Ja kui tüdruk otsustab selle peale juua hapet, mis tema noore elu lõpetab, siis on noormees küll korra väga kurb, aga siis mõtleb, et tühja kah, hakkan siis prassima ja elu põletama. Pärast loendamatuid orgiaid masendavates urgastes mõtleb noormees veel korra, et äkki hakkaks ikka heaks, aga siis otsustab hoopis, et tapaks oma sõbra kunstniku ära, sest mis ta loeb siin moraali ja mis ta üldse joonistas selle pildi. Või oli vastupidi, et enne tappis ära ja siis mõtles, et oleks ikka hea. Sellele järgneb veel veidi patuseid seiklusi, kuigi nii Dorian kui ka lord Henry paistavad naudingutest juba veidi väsinud olevat. Lõpuks ei viitsi Dorian enam hääli oma peas kuulata ja lõpetab etenduse ja oma elu jalgupidi laes rippudes.

Ega lavastaja ilmselt arvanudki, et lavastust satub vaatama mõni inimene, kes Dorian Grayst midagi ei tea. Aga sellegipoolest on see kõik lavastatud kuidagi liiga lihtsaks. Kunstilise poole pealt muidugi mitte, on palju häid leide ning lava- ja kostüümi-, videokunstniku ja koreograafi töö kohta pole küll õieti ühtki paha sõna öelda. Aga Oscar Wilde’i teos päris kindlasti sinna lavale ennast ära ei mahutanud. Ma usun, et see oleks siiski võimalik, teatris on ju ometi kõik võimalik, aga nii tihedat raamatut nagu „Dorian Gray portree“ ei saa lihtsalt kokku suruda – ainuke, mida saab teha, on valida, väga hoolega valida, mida laval üldse näidata.

Kõige küsitavam on lord Henry roll. Raamatus kujutatud peen ja terav küünik on lavastuses pigem targutav ebamäärases keskeas mees, kes ei oska üldse vait olla, vaid pillub oma metafoore söögi (vabandust – ikka viski) alla ja peale. Kui mul oleks selline sõber, kelle ma kutsun külla ja kes iga mu sõna peale niiviisi targutaks, siis jääks küllakutse ilmselt viimaseks. Ma ei hakka lavastuse teksti tsiteerima, aga pakun oma versiooni: ütlen sõbrale, et tead, mulle meeldib üks mees, ja selle asemel, et küsida, et oo, kes see on ja mis teil toimub, ütleb ta hoopis, et armumine on nagu sireli õiekobar, lõhnab vängelt, aga närtsib enne, kui arugi saad, enne kui sa oma õnneõie üles oled leidnud. See oli nüüd improvisatsioon, eks ole, aga just sellise tüübi mulje jättis Nuku lavastuses lord Henry, kes teiste juttu kuulab ainult selleks, et noppida sealt välja märksõnad, mille külge haakida oma diipe metafoore. Mina päriselt ei viitsiks sellise inimesega suhelda … Olgu, kui ta on väga noor, siis võib-olla oleks huvitav sellist sügavamõttelist eneseimetlusest tulenevat esimest sammu noore inimese kujunemise teel jälgida, aga täiskasvanud inimese puhul … No ei.

Nuku teatri lavastuses ongi Andres Roosilehe mängitud lord Henry muidugi hoopis teist tüüpi tegelane kui raamatus kirjeldatu. Turske vanem härra lihtsalt ei mõju oma tarkuseteradega nii veenvalt kui raamatu oliivikarva jumega pikka kasvu kõhn ja graatsiline kuju, keda mina olen millegipärast eluaeg ette kujutanud Albert Camus’ näoga.

Just sellepärast, et turske targutaja on liiga loogiline ja mõjub kui end amoraalsuse kehastusse varjav moraalijünger, kes oma pahelisusega teatrivaataja pahelisuse alleelt kõrvale juhib. Kuna näitleja peab mõnes stseenis ütlema umbes viis aforismi sekundis, siis muidugi kipub ka diktsioon vahepeal kannatama, nii et päris kõigest ei saa aru. Aga tõesti, Roosilehele pole tegelikult midagi ette heita, see on äärmiselt keeruline roll ja lord Henry on äärmiselt keeruline natuur, seega ütleme nii, et olukorra lahendab ta tegelikult parimal võimalikul moel. Lihtsalt see olukord ei asu parimas võimalikus maailmas.

Ma ikkagi arvan, et lavastajal oli vähe julgust kärpida. Arusaadav, et teatripublik ootab neid sügavamõttelisi tsitaate, millest on 20 või 40 aastat tagasi loetud raamatust hägune mälestus jäänud, aga oleks piisanud kolmandikust, mis laval kõlas, raamatust saab ju pärast juurde lugeda. Teine äärmus on need mõned stseenid, kus dialoog luupima jääb, à la „sa pead seda tegema“ – „ei, ma ei tee seda“ – „sa teed seda, kui minust hoolid“ – „ei, ma ei ole mingil juhul nõus seda tegema“ – „tee ikka seda, muidu ma …“ – „ei, ma ei tee seda mitte mingi hinna eest, ükskõik mis sa teed“ jne, mis muidugi lõpeb ikka sellega, et ta teeb seda (olen jaganud juba ohtralt spoiler’eid, nüüd tuli aga lausa kogemata parim õrritaja – kes ja mida küll teeb?!)

Nurinat on palju saanud. Aga sugugi ei tulnud ma tegelikult Heliosest välja, üleni nurinat täis. Nüüd, pannud just poole oma teatrimõtiskluse kirjutamise pealt arvuti sleep’ima ja ise voodisse roninud ja „Dorian Gray portree“ uuesti läbi lugenud (Tammsaare tõlgitud versiooni; Krista Kaera tõlget, mida on kasutatud lavastuses, mul kodus pole) ja mõni tund hiljem taas koltunud lehtede vahelt helendava ekraani juurde jõudnud, on umbes sama tunne, mis oli pärast „Dorian Gray“ etendust Heliose kino murenenud seintega saalist Sauna tänavale sooja suveõhtusse astudes: tänavatele on laskunud kergemeelne vahemereline minnalaskmismeeleolu ja Tallinna vanalinnas pole eales rohkem rahvast olnud. Kui nurinat oligi, võib ju vabalt heale keskenduda, pealegi on keegi tark öelnud, et enne räägi halvad uudised ära ja siis head. (Loomulikult polnud see Dorian Gray ega lord Henry, nemad ei hooli halbadest uudistest sugugi.)

Alustan headest leidudest lavastaja töös. Olen kuulnud, et osa vaatajaist natuke häirisid üleni mustadesse riietesse mähitud ilma nägudeta tegelased, kes stseene tükeldasid, asju pimeduse varjus laval ümber sättides ja pärast seda taas kardina taha kadudes. Just sellepärast, et see etenduse voolavust liigselt katkestas. Minule oli sellel lavastusel voolavust nende eelkirjeldatud paigaltammuvate stseenide näol juba niigi ülearu, nii et mina nautisin just neid katkestusi. Aga päriselt hakkasid need mu peas tööle alles hiljem. Nimelt lõpetas esimese vaatuse sürreaalne ja tume füüsilise teatri stseen, mis näitas paari minutiga ette kõik, mis toimus neis Pariisi orgiaurgastes. See koreograafia, muusika, nukuteatri elemendid, kõik see oli sügav ja paeluv ning ütles kõik, mis öelda vaja, näitas seda sünget ilu, mida suudab genereerida vaid pahedele täielikult andunud fantaasia. Ja selle numbri valguses (või tegelikult pimeduses) hakkasid uutmoodi tööle ka need tumedad kujud, kes enne justkui muuseas laval asju tõstsid ja üsna süütud välja nägid. Eks nad olidki need patused ihad, mis hakkasid Doriani peas oma kuju võtma, kuigi sel hetkel ei olnud nende roll veel domineeriv.

Kahtlemata oli suurepärane leid ka teatristseen Sybil Vane’iga, mis kõikide teatrikülastajate kaela kangeks tegi. Neiut kehastanud alles teatrikoolis õppiv Jaune Kimmel oli huvitav. Tema tegelaskuju oli küll tüüpiline ja üheülbaline noor totruseni armunud neiu, kes ei osanud muud kui õhata ja kilgata, aga tema rolli dünaamika oli paigas ja tema Julia hüsteeriline tõlgendus, millega ta üritas tõestada Romeo naeruväärsust ja armastust Doriani vastu, näis ehe ja pakkus mulle küll elamuse. Mu arust muidugi ongi tihti väga mõjuvad asjad need, mis on hea maitse piiri peal või sealt veidi allpool ja mida saab ainult kergelt silmi pööritades vaadata.

Lavastuse lõpus, kui Dorian seal pea alaspidi rippus, projitseeriti tema taha seinale armsate vanainimeste pilte. See oli küll siiski liig. Lõpetada lavastus sõnumiga, et milleks karta vananeda, vanainimesed on ju nii toredad ja, vaadake, kui head ja kenad vanad inimesed välja näevad, kahjuks enam hea maitse piiridesse ei jäänud. Vaevalt oleks Oscar Wilde väga vaimustuses olnud ideest, et inimese patud päriselt talle näkku kirjutatakse. Me ei tea, mida see naeratav vanatädi seal seinal oma elus korda oli saatnud või mis selle armsa vanamehe südametunnistusel võis olla. Või noh, polegi vahet, lihtsalt kui Wilde’i sõnum oma raamatuga olekski olnud see, et inimese kurjus kirjutatakse talle näkku ja olge ikka head, siis lõpetate armsa vanainimesena, oleks temast saanud preester, mitte kunstnik. Metafooridele üles ehitatud raamatu läbivat metafoori millegi muu kui metafoorina võtta on patt, sest selles pole ilu (mis on samuti raamatut läbiv metafoor).

Nii et tegelikult oli selles lavastuses vaatamist küll ja oleks võinud rohkemgi olla, kui häirinud poleks mulje, et Nuku teater tahtis kaks kärbest ühe hoobiga lüüa. Tuua teatrisse nii tele- kui ka teatripubliku. Pakkuda midagi suurejoonelist, mis oleks samal ajal sügav ja söödav. See katse on muidugi mõistetav, tulebki suurelt mõelda, aga kui ikka algmaterjaliks on valitud selline teos, siis pole väga lootust, et kõik söönuks saavad. Aga vähemalt seda on küll päris tore mõelda, et kindlasti paljud, kes lavastust vaatamas käisid, loevad ka raamatu uuesti läbi ja ma ei kahtle, et sellised teosed nagu „Dorian Gray portree“ saavad inimese ainult paremaks ja targemaks teha. Sest seda sellised suurepärased kunstiteosed ju teevad.

Igatahes on hea meel tõdeda, et kuigi arenguruumi on, julgeb Nuku selliseid riske ette võtta, kui mõni teater kipub ehk viimasel ajal oma elitaarsuse külge samamoodi rippuma jääma nagu Dorian etenduse lõpustseenis, taustal teenekate näitlejate pildid … Pean silmas just suhtumist. Nii et kokkuvõttes on kõik hästi … Kui välja arvata see, et kui me oma teatrikaaslasega Heliosest välja astusime, siis ta avaldas kõigepealt suurt imestust, et kuidas on võimalik, et me käime teatris, saal on puupüsti täis, aga tuttavaid nägusid pole mitte ühtainustki. Aga siis talle tuli meelde, et kui me just teatri juurde hakkasime jõudma, siis ma teretasin kedagi. Mulle ei tulnud meelde. Mu kaaslane selgitas, et no oli üks vanahärra, selline soliidselt riietatud, hallide juuste ja soniga. Ma olin veel rohkem hämmastunud – kes see võis küll olla, palju ma selliseid soliidseid vanahärrasid ikka tunnen … Kui mu teatrikaaslane lõpuks lisas, et ta istus ühe Heliose kõrval oleva baari ees lauas, siis ma järsku taipasin, et me tsautasime ju ühe sõbra ja endise kolleegiga, kes on nii umbes 23 aastat vana. Soni oli tal vist tõepoolest peas, ülikonnas kahtlen sügavalt. Nii et võib-olla ikka oli sellel lavastusel mingi imelik mõju, et muljed moondusid niisamuti nagu Doriani pilt … Hm, ja huvitaval kombel on see sõber mulle alati palju vanemana tundunud (mitte välimuselt), kui ta tegelikult on …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht