Merilai „metafüüsika”*

Neeme Lopp

Esmajoones võib tunduda kummaline, et kellegi elu kutsutakse pühitsema inimene, kes on viimasel ajal seotud olnud pigem surma uurimisega. Aga teiselt poolt ei ole selles midagi imelikku, sest ega me ei saagi ju rääkida Arne Merilai elust kui sellisest, vaid ikkagi Merilai tähendusest, ja tähendus ongi omamoodi elu ja surma, kohalolu ja puudumise kummituslik vilkumine, mitte puhas elu, mingit laadi vita naturalis. Tegelikult olekski täpsem öelda, et me pühitseme täna Arne elu mitmete „surmade” kaudu – nende varemete kaudu, mille Arne meie ette on kuhjanud ja milles ta ei pruugi praeguseks ennast enam isegi kuigi palju ära tunda. Ometi on tegu varemetega, mille kaudu Arne meid (ja paratamatult ka ennast) möödapääsmatult ja pidevalt kummitab,  ning meie ülesanne on selle kummituse suhtes mingi positsioon võtta, talle vastata.    

Minu puhul tähendab see hetkel, et ma püüan kirjeldada seda Arne Merilai kummitust kuidagi üldisel tasandil. Mitte rääkida Arnest kui õpetajast või Arnest kui kirjanikust või kellestki kolmandast, vaid üldisemalt, Arnest kui mõtlejast. Muidugi me kõik mõtleme ühel või  teisel viisil, aga see ei tee meist veel mõtlejaid. Suurema osa ajast me lihtsalt kasutame mõtteid või laseme neid lausa mõõdutundetult raisku. Mõtleja mõtleb nii, et sellest jääb ka midagi järele, olgugi need siis kas või varemed, nagu ma alguses osutasin. Vähemalt on need sel juhul varemed, kus kummitab.     

Ja mingis mõttes tundubki kõige mõõdutundlikum rääkida Merilaist kui mõtlejast. Sest ükskõik, millise konkreetse nurga alt temale  ligineda, kas talle kui professorile (või lausa professorihärrale, nagu tüdrukud teda ühes doktorantide ringkirjas hellitavalt on nimetatud – väljend, mille mõlemad pooled kutsusid tas hoolimata kõigest väidetavalt esile teatavat võõristust, Entfremdung’it või lausa ebaõdusust, Unheimliche’t), või läheneda talle kui teadlasele või hoopis kirjanikule/kirjutajale või hoopis teatrihuvilisele, ükskõik millise konkreetse nurga alt läheneda, ikka iseloomustab Arne  Merilaid mingi mitteparajus. Ta sobib akadeemilisse institutsiooni ja ei sobi ka, ühelt poolt on tegu justkui ülikoolisüsteemi täieõigusliku liikmega, teiselt poolt tundub kogu see lehmakauplemine, mis sellega kaasneb, kuidagi vääritu ja tühine. Merilai on kirjandusteadlane, aga seejuures kuidagi liiga analüütilisse filosoofiasse tõmmatud. Kas tegu võiks olla siis rangelt võttes filosoofiga? Aga kuhu mahub selle juures kõik see luule jne.

Ühesõnaga, tundub, et tegemist on ühe väga kahtlase, ehkki võib-olla renessansiideaale järgiva subjektiga, kes jääb igas valdkonnas mingil määral teisitimõtleja, autsaideri positsiooni. Igatahes on teda kuidagi liiga palju või liiga vähe, et mahtuda ühe või teise määratluse turvalise katuse alla. Pigem tundub Merilai ise institutsioonina, mille järgi me peaksime klassikalisi määratlusi ja mõtlemisviise ümber hindama. Selles mõttes tundub määratlus „mõtleja” Merilaile hästi sobivat. See ei piira liiga palju, samas on sobivalt nõudlik, nii nagu Arne  ise on nende asjade suhtes, mis ta ette võtab. Lühidalt, selles on piiramatuse power’it.      

Muidugi ei ole siin mõtet hakata rääkima kitsamalt ühest või teisest Merilai mõttest või ideest, vaid ikkagi teatud põhiprintsiipidest, millest kogu tema mõtetöö toitub. Millised  võiksid olla need määratlused, mis suudaksid Merilai mõtet kuidagi hõlmata? Milline võiks olla tema tervikmõte või lausa tema „metafüüsika”? Ka siin ilmutab ennast mitteparajus, mis ei väljendu üksnes selles, et Merilai toimetab vabalt korraga nii kirjandusteooria, kirjandusajaloo kui ka -kriitika aladel. Ta on üsna rariteetne juhtum, kes suudab korraga enda väljal hoida nii fenomenoloogiat kui analüütilist filosoofiat – ühesõnaga asju, mis on üldiselt teineteise  suhtes lootusetult allergilised. Kui üldse Merilaid miski iseloomustab, siis võikski see ehk olla püüdlemine omamoodi ühendteooria poole, mida kannab mõte, et loogiliselt võttes on maailm kui selline alati enesestmõistetav. Selles ei ole iseenesest midagi puudu või üle. Ainult keel suudab maailma kokku kuivatada või üle äärte paisutada. Ning kui me käitume teadlastena, on meie asi üritada uurida ja mõista, miks ja kuidas ta seda teeb.    

Selles mõttes on Merilai arvates Wittgensteinil õigus, kui ta ütleb, et meie keele piirid on ka meie maailma piirid. Ükskõik, milliseid hoiakuid või ulmasid me maailma suhtes ka ei omaks, tegelikult maailmastuvad need alles  siis, kui on mingil moel keeleliselt väljendatavad. Ja kui midagi on võimalik keeleliselt väljendada, järelikult on see mingil moel juba ka olemas. Cogito ergo est, nagu Merilai ütleb. Meie asi on vahet teha, kus ja mille jaoks need asjad olemas on ehk millisesse konteksti nad kuuluvad. See tähendab millal me opereerime tähendustega võimalike maailmade taustal ning millal me valime välja neile tähendustele sobivad osutused tegelikus või kujutletavas  reaalsuses. Nii keele kohandamine maailmale kui ka maailma kohandamine keelele kujutavadki järelikult seda keerulist protsessi, kuidas me maailmas tähendust loome ja millisena selle piire tajume. Sest igasugune keeleline tegevus kui tegevus asub alati tegelikus maailmas, de dicto on ikka ja alati mingil moel juba in medias res.

Merilai on ühes kohas öelnud, et filosoofia kui sellise põhiküsimus on, kuidas eristada üksteisest tõelised ja näivad mõtted. Üks viis  sellele läheneda on kõigepealt leida meie keeletegevuses need momendid, mis on objektiivsed (andes endale aru selle mõiste tinglikkusest ja situatsioonipõhisusest). Kuid leida need momendid nii, et me ei peaks hülgama keelekasutuse ontoloogilist mitmetähenduslikkust (keele multireferentsiaalsust) ja keeles tegutsemise mõnu (keele autoreferentsiaalsust). Teisisõnu, leida need momendid, minemata liigse lihtsustamise teed ja kohkumata  lisakeerukuse ees, mille see analüüsile asetab. Ning nende momentide valguses on võimalik siis analüüsida, millised mõtted on tõelised ehk käivad tegeliku maailma kohta ja millised on näivad ehk opereerivad fiktsioonide ja võimalike maailmade pinnal, milline retooriline jõud neile ühel või teisel viisil on omistatud ning kuidas need üksteist konkreetses keelesituatsioonis toetavad. Mis annab öeldule piisava kõnejõu, et see kohe laiali ei valgu, vaid on  suuteline aina ja aina edasi toimima? Kõik see tähendab tegelikult – kuidas käsitleda keelt, mis toimib kokkuleppelisel pinnal (nii nagu laulatusvannete jah-sõnad tähendavad sobivas situatsioonis öelduna, et abielu on sõlmitud), kuid mille vastuvõtuga, millega hakkama saamisega, milles olelemisega on igaühel siiski isiklik ja privaatne suhe?  

Nii-öelda püüdlemine ühendteooria poole tuleb välja ka Merilai suhtumises traditsioonilise keeleteaduse määratlustesse, näiteks arusaamas, et me ei saa tegelikult käsitleda  semantikat ja pragmaatikat eraldi kirjeldusviisidena, vaid need moodustavad koos midagi üldise semantika laadset. Pealegi võiksid sellesse üldisesse semantikasse kui keeletegevusõpetusse olla hõlmatud kõik keeleregistrid, nii foneetiline, morfoloogiline kui ka süntaktiline, nii keele osutav kui ka eneseleosutav funktsioon. Kõik see kokku ongi see, mida me Merilai mõtlemise kaudu tunneme tänaseks päevaks pragmapoeetika nime all. Erinevalt triviaalsest pragmaatikast ei nähta siin keelt üheplaanilise funktsioonide täitjana, vaid selline keel on sügav, iga sõnaga kõnelevad kaasa tema erinevad etümoloogilised kihid ja võimalik (ajalooline) kasutuskontekst, samuti on kõnekas tema kõlaline pale jne.      

Küsimus pole lihtsalt klassikaliste määratluste laiendamises või üldistamises. Küsimus on selles, mida tasub meie keelelise tegevuse juures formaliseerida ja mida mitte, sest kõik, mis on keeleliselt väljendatav, on ühel või teisel viisil ka loogiliselt analüüsitav ja luule ei seisa siin kogu keeletegevusest kuidagi eraldi ega vääri seetõttu mingit erikohtlemist. Merilai üritab meile õpetada, et meil ei tasu karta formaliseerimise tonti. Kuigi mõte ülevate tunnete ja kaunikõlaliste väljendite esitamisest  mudelitena võib paljudele tunduda lausa ketserlikuna, ei ole mõtet Merilaid veel tuleriidale heita. Me ei pea näiteks metafoori pidama mingiks pühaks lehmaks, millel oleks justkui väärtus iseeneses, vaid võime selle laiali lammutada ja näha tema sees toimimas hoopis kaht metonüümilist suhet, mis asetsevad teineteise suhtes hierarhiliselt. Kuid see hierarhiline suhe pole püsiv ja oleneb nüüd tõlgendajast, milliste tähenduslike osahulkade kaudu metafoor  tema jaoks üles ehitub. Ning see omakorda kirjeldabki seda, miks mõned metafoorid ühtede inimeste puhul n-ö hakkavad tööle ja teiste puhul mitte.    

Täpsemalt just luule, kirjanduslik keel kui selline, ongi see, mis teeb keelelise toimimise  olemuse meie jaoks eriliselt nähtavaks. Tavalises keelelises käitumises ei pruugi me aduda, kuidas me keeleregistrite kaudu ontoloogiliste staatuste vahel pendeldame, kuid kirjandus suudab tavatähelepanu katkestada, muuta meid eriliselt tundlikuks keele ja tema kasutuskonteksti suhtes, aktualiseerida maailma ja keele tema paljususes. Teisisõnu vihjab selline lähenemine, et võib-olla üksnes kõiki formaalseid tingimusi arvesse võttes võime me alles  tõeliselt jõuda selle juurde, mis luule juures on tõeliselt luulelist. Mitte tema kõikide poeetiliste eristuste ja lisanüansside juurde, mitte luule kui poesis’e, vaid luule kui poiesis’e juurde. Sinna, kus tekib järsku tähenduse ja maailma juurdekasv: üks uus uks avatakse ja maailm on jälle natuke elamisväärsem koht. Kuid konservatiivsemast nurgast võib kuulda ikkagi hääli: miks peaks selline keele opereerimine olema luule juures üldse oluline?  Miks mitte jätta luule rahule, et ta saaks otse meiega kõneleda? Miks peaksid sellised keelelised kehafunktsioonid olema meie asi, kui me luulega tegeleme? Ja tõepoolest, ega need ei olegi otseselt meie asi, asi on hoopis selles, et meie ise (kui keelelised olendid) oleme nende keeleliste olemisvormide ASI ja võib-olla me ikkagi tahame teada, mis asi see selline on (kui parafraseerida üht Hasso Krulli luuletust).

*

Eelnevast võib jääda mulje, et Merilai on üks läbinisti mõistlik mees. Aga kas ta siis on? Ei ole, absoluutselt mitte. Kohati on ta täiesti sõge ja pöörane, mütates keelemetsas nagu oinalihast padrikus (kui kasutada Erkki Luugi keeleloomet). Piisab ainult, kui vaadata tema enda tekstiloomet või lugeda kas või mõnda intervjuud temaga. Suurema osa ajast on ta suhe maailma palju hüsteerilisem kui ilmselt suuremal osal meist, kõikudes korraga ekstaasi, orgasmi ja katarsise vahel. Kuid pole mõtet olla dionüüsiline seal, kus see oleks lihtsalt poos, mitte algupärane tung. Pole mõtet pigistada silmi kinni loogiliste ilmsuste ees ega hüsteeritseda seal, kus analüüs viljad lausa ise kätte ulatab, selle asemel et jääda ootama, et mõni neist sind suure rabelemise peale pähe tabaks.        

See tähendab, et Merilai „sõgedus” on siiski positiivse varjundiga. Õigemini, teistmoodi polekski võimalik Merilai mõttetööd ette kujutata. Ei ole võimalik, et see sünniks kireta kõigi nende asjade suhtes, millega ta tegeleb, ja ega muudmoodi ta meid ka sellisel moel ei kummitaks. Muu hulgas tähendab see kompromissitust igasuguse mõttelodevuse ees, automatismi ja ülejala tegemise ees. Mis omakorda tähendab hoolt. Hoolt keele eest (omadus,  mille juures ilmselt nii oluline on olnud Ain Kaalepi mõju), hoolt traditsiooni eest (mis lõppude lõpuks on ikkagi meie tõeline alma mater) ja lõpuks ka hoolt mõtlemise ja enese eest üleüldse. Sest mõtted ei eksisteeri siin maailmas eraldiseisvate entiteetidena, vaid ikka üksnes meie hoole tõttu neid mõelda, nii nagu me ise eksisteerime nende mõtete kaudu. Ja keegi teine ei saa neid meie eest ära mõelda, tõeliselt mõelda saame me neid lõpuks ikkagi  ainult oma peaga.    

* Ettekanne Arne Merilai 50. sünnipäevale pühendatud kõnekoosolekul „Merilai tähendus” Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi suures saalis 29. aprillil 2011. aastal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht