Meri ja mehed, ilma jumalata

Kairi Prints

Theatrumi „Tuulesaared” on romantiline lugu poisist, kes ei suuda valida mere ja naise vahel.      Theatrumi „Tuulesaared”, autor Marcel  Pagnol, lavastaja Maria Peterson, kunstnik Andri Luup, kostüümikunstnik Laura Pählapuu, helikujundaja Marius Peterson. Mängivad Laura Peterson, Ott Aardam, Lembit Peterson, Garmen Tabor (Rahvusooper Estonia), Margus Tabor (Tallinna Linnateater), Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater), Andri Luup, Helvin Kaljula, Tarmo Song jt. Esietendus 12. VII Hiiumaal Tahkuna majaka all.  Tahkuna tuletorni all on baar. Sisse astudes jääd uskuma küll, et oled Marseille’s. Just selles Pantsuse sadamalinnas toimubki Marcel Pagnoli „Tuulesaarte” (originaalpealkirjaga „Marius”) tegevus. Koht, kus kõik kokku saavad, on loomulikult  kõrts, mida muhedasti peab vana Cesar (Lembit Peterson), abiks poeg Marius (Ott Aardam). Sadamakõrts on justnagu laeva eeskoda või ooteruum: nii merele minnes kui ka merelt tulles jääb kõrts ikka tee peale ette ning mereinimeste elu suurimad tehingud ja armuvanded saavad teoks just selles armsas urkas, veiniklaas näpus ja lained kõrvus kohisemas. Kunstnik Andri Luup on väga lihtsate vahenditega loonud adekvaatse sadamameeleolu:  paremal baarilett, keskel laud ja toolid, tagant vasakult paistab kaiäärne vastava tavaari ja karploomade müüginurgaga, mida peab tarmukas Honorine (Garmen Tabor) koos oma ilusa tütre Fannyga (Laura Peterson).  

Kui selline seltskond on koos, pole vaja kolm korda arvata, kelle armuõied puhkema löövad. Sadamakõrtsmiku poeg ja karploomade müüja tütar tunnevad teineteist lapsest saati. Sõprusest on kasvanud armastus, mida küll Marius esialgu tunnistada ei taha. Sest tal on teine: väga ilus ja salapärane, kutsuv ja peibutav, ohtlik ja ääretu. See teine tahab Mariust endale. Tema nimi on Meri. Kui ta kedagi tahab, siis ta lihtsalt võtab ega hooli murtud  südametest, mis ta oma lainete alla matab. Vaene Marius ei oska kahe kire vahel valida. Fannyga ootaks teda rahulik elu, töö sadamakõrtsis, hubane kodu koos armastava naise ja kimbu põngerjatega. Meri armuvannet ei anna ega ütle, mida tema kutsele järgnemine kaasa toob. Kuskil seal kaugel on müstilised Tuulesaared, kuhu võib välja jõuda, aga võib ka mitte.       

Nii lihtne Pagnoli näidendi süžee ongi. Igaüks on lugenud selleteemalisi raamatuid, näinud filme, ise sellelaadseid valikuid teinud, võib-olla küll palju väiksema kaliibriga asjade vahel, aga siiski. Koduse ja turvalise ning kauge ja salapärase vahel valimine pole kerge. Ei aita plusside ja miinuste nimekiri ega muu ratsionaalne kalkuleerimine, sest mis ratsionaalsusest sellises olukorras üldse rääkida saab. Korralike ja asjalike inimeste ambitsioonid ei saa kunagi olla seotud tundmatuga. Mida fantaasiavaesemad inimesed, seda selgesõnalisemad on nende eesmärgid. Ja see pole üldse halb, sellised inimesed on kindlasti õnnelikumad ja paremad, sest nemad hoiavad  püsti ilmasambaid, kuigi tuulepead neid järjekindlalt pikali üritavad joosta. Ühe teatud puu otsast nopitud viigimari, mille Aadam kunagi ammu nahka pistis, andis inimesele fantaasia, ja kahju oligi tehtud. Rahutus, igatsus, vastupandamatu tõmme tundmatu poole – see on inimese pärisosa. Sellele vastandub teine pärisosa – kaitsekohastumus, mis loomadel avaldub näiteks värvimuutuses, aga inimesel harjumises ükskõik kui sobimatu või lausa  absurdse keskkonnaga enda ümber. Inimene sobitub ühiskonda nagu raagritsikas puuokste vahele ning seal ta siis ripub ja siristab laulu oma igatsusest kauge ja tundmatu järele. Marius siristamisega ei piirdu. Tema on üks neist õnnetutest (või õnnelikest), kellele silt „Ära hüppa vette tundmatus kohas!” mõjub suurema ahvatlusena kui tasaselt sillerdav sinine vesi, mis on nii läbipaistev, et võib näha iga põhjas nuuskivat kalapojakest. Tundub ju  tegelikult tobe, et kõik, mis on su nina ees, on igav, ning üksnes kättesaamatu paneb igatseja hinge helisema. Milline romantika! Ja romantika ju ongi tobe, see on paratamatu. Ja ma ei pea silmas küünla ja roosiõielehe klišeeromantikat, vaid just seda igatsusest pungil, inimesi narruseni vallutavat romantilist ettekujutust, et kus pole mind, seal on parem. Aga see on lõputu teema, kõik see otsimine ja leidmine, unistused ja pettumused, mina ja teine, oma  ja tundmatu. Isegi sellised vastandused on romantika omaette. See on nagu tobeduse põllule seemne külvamine, magusate viljade ootuses. Ja need viljad tulevadki, sest ainult tänu tobedatele ideedele saab maailmas (ja inimeses) midagi muutuda. Tobe annab tõuke ja ratsionaalne ehitab valmis, olgu see siis mõni tore moodne masin või uut tüüpi riigikord.

„Tuulesaarte” tegelaste elu on väga ratsionaalne. Igaühel on täita oma roll. Ka meelelahutusel on kindel, läbi aastate ennast kordav muster. Joogid kõrtsis, kaardimäng, „jalutuskäigud” (tegelikult ikka külaskäigud mõne kauni daami kambrikesse). Kõik on rahul, välja arvatud Marius, kelle veri vemmeldab rahutumalt kui tormine meri. 

Tegelastest on (mulle) kõige sümpaatsem kõrtsipidaja Cesar. Neid harvu kordi, kui Lembit Petersoni laval näeb, et tahaks küll  mingil juhul maha magada. „Tuulesaarte” kõrtsileti taha oleks ta justkui sündinud. Näidendi originaalpealkirja järgi võib küll öelda, et tegemist on Mariuse looga, kuid sama palju on see Cesari lugu. Kõrtsipidaja on nagu laevakapten. Teda ei pruugi kogu aeg näha olla, aga just tema otsustab, millal purjed tõsta või ankur vette visata. Keegi ei saa Cesari selja taga mingeid intriige punuda, sest nööriotsad jooksevad nagunii tema pihku kokku. Neid ta  siis sikutab vastavalt oma nägemusele, kuidas asjad olla võiksid. Oma poega üritab ta võimalikult lühikese nööri otsas hoida ja võib-olla just sellepärast Marius nii väga kauguste järele igatsebki. See, mille otsas isa teda talutab, pole küll kontrollimishimu, vaid armastuse nöör. Mariuse ema on surnud ja keegi peab ju selle väikese 23aastase lapsukese eest hoolitsema.       

Ott Aardam suudab Mariuse kaks vastuolulist poolt puhtalt välja mängida: olla totu, veidi memmekas, alalhoidlik hea poiss ja samas metsik, kaugusi igatsev mässaja, keda teisel pool merd ootavad Tuulesaared kõigest turvalisest ja kodusest välja kisuvad. Mariuse armastatu Fanny mängib Laura Peterson ilmselt ilusamaks ja tundlikumaks kui näidendiFanny ongi. Lihtsa ja kogenematu armunud tüdruku kohta on Petersoni terane pilk ning õrnuse ja tarmukuse veetlev kombinatsioon ehk liigagi küps. Pisarad tema silmis sillerdavad aga sama kenasti kui päikese kilgendus Mariuse teise kireobjekti rahututes voogudes.        „Tuulesaarte” kõrvaltegelased on samuti väga värvikad. Vana ärimees Panisse Margus Tabori kehastuses on huvitav tegelane. Ühelt poolt vana kiimakott, kes tahab noort Fannyt  endale naiseks ja läheb higiseks juba mõttest noore kauni keha peale, ning teiselt poolt isalik, hooliv mees, kes, mõistnud, et tema ihaldusobjekt armastab teist, üritab veel noorte õnnele kaasagi aidata. See ei sega aga tal jälle lahkelt oma kätt, südant ja rahakotti letti lüüa, kui noore neiu au kahtluse alla satub. Garmen Tabor mängib Fanny ema Honorine’i, sadama draamakuningannat, kes mu arust sobiks hästi Cesari naiseks. Ei tea, miks nad ise selle peale  ei tule. Aleksander Eelmaa praamikapten Escartefigue, Tarmo Songi „diplomeeritud” härra Brun, Helvin Kaljula sadamahull Piquoiseau – kõik on üsna groteskselt välja joonistatud tegelased, rohkem inimtüüpide mudelid kui isiksused.       

Lavastaja Maria Peterson väärib ikka ka kiitust. Sellise klassika lavastamine, mis pealegi on saavutanud suure populaarsuse lavalaudadel nii mujal kui ka meil (1934. aastal Estonia teatris pealkirjaga „Kauged rannad”), on kindlasti riskantne. Ei ole nii, et kui tegemist on lihtsa looga, siis on seda lavale sättida täitsa köki-möki. Eriti, kuna tegemist on Theatrumiga. Sellelt teatrilt ei oota päris komöödiateatrite stiilis lavastusi, nii et kui nad midagi  kerget ette võtavad, on see midagi sellesarnast, kui mõne väikese linna harrastusteater võtaks ette „Maarja kuulutamise”. Või ütleks nii: ega gurmeekokal ole lihtne praadida kartulit koos sibula ja viineriga. See pole sugugi halvasti öeldud, sest lihtsus võib olla suurim õndsus. Kui kokk suvatseb. Theatrumi suvelavastus suvatseb ja ega ei kahetse küll, et sai Tahkuna tuletorni all kolm tundi istuda ja vaadata, kuidas üks poiss ei suuda mere ja naise  vahel valida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming