Mentori kool

Doris Kareva

Näitekirjanike mentoriks võib kujuneda mitmeti – koguni koolituse toel, nagu selgus Jane Raschi seminaril Taanis.        Odsherredi jõudsime pärast päikeseloojangut; meid võttis vastu valjuhäälne vareseparv ja suur tühi maja mereäärses pargimaastikus, endine vaimuhaigla. Peotäie võtmeid omavahel ära jaganud, siirdus seltskond tube üle vaatama – ükski ei sarnanenud teisega. Mõni nägi välja nagu lavakujundus loole, mis toimub hullumajas, mõni nagu kinnise raviasutuse puhkeruum, kus aeg-ajalt etendatakse lasteteatrit. Tubades leidus rohkesti mitmesuguseid rekvisiite või jäänukeid dekoratsioonidest, teatriplakateid. Igatahes pakkus Odsherredi teatrimaja oma seinasuuruste peeglite, keerdtreppide ja lõputute koridoridega rohkesti toitu fantaasiale, kolm korda päevas ka kohalikust toorainest valmistatud maitsvat päristoitu, värskest õunamahlast ahjusooja leivani. Tõeline noorte dramaturgide kasvulava, Green House.  

Simon Vagn Jensen, Odsherredi teatrikooli juht, kõneles selle algusaastatest 1990ndail, kui oldi poliitilise teatri ja idealistide kultuuriline tuletorn, vastukaal põhivoolule. Kultuuriministeerium keeldus algatust toetamast, pidades Odsherredi teatrit liiga elavaks keskuseks perifeerias. Tegu pole siiani kohaliku teatriga, kus lavastatakse rahva rõõmuks amatööride osavõtul tuntud muusikale, vaid selgesihtse trupiga, kes tegeleb teatri ümbersõnastamise ja uute vahendite abil taasloomisega. Ja toetajaid on leidunud, tegu on võimalik!       

Jonna Beha Oulund, Green House’i koordinaator, andis ülevaate Taani laste- ja noorteteatri arengust viimastel aastakümnetel –  enne polnud põhjust sellest eraldi kõneldagi. Ja Green House’i rajaja Jane Rasch selgitas dramaturgia põhialuseid ning näitekirjaniku ja mentori koostööd. Sellest lühike kokkuvõte.        Kõik algab liivaterast – ühest lihtsast lausest, pildist, episoodist, millestki, mis lükkab mõtte liikuma. Et see juhtuks, peab kusagil sisalduma vastuolu või leiduma midagi tavatut, mis olukorda komplitseerib. 

Näitlik episood::
Keskealine mees elutoas. Laual klaas, poolik pudel viskit ja bambuskepp. Siseneb noor naine, mantel õlul.
Mees: Kas sa tead, mis kell on?
Naine: Tean küll.
Mees: Kus sa olid?
Naine: Väljas.

Millised on nende suhted? Kas tegu on  muretseva isa ja trotsliku teismelisega? Probleemse abieluga? Kokkulepitud seksuaalteenusega? Mis tahes juhul – mida teeb bambuskepp laual? Kuhu areneb lugu edasi?  Kui läbi on arutatud kõik kujuteldavad  variandid ja leitud kõige huvipakkuvam, jääb õhku järgmine praktiline küsimus: kuidas kasutada ära materjali kõik võimalused. Loomise protsess on alati loojast targem, teab mentor. Tema ülesanne on suunata loojat usaldama end protsessi hoolde. See voog viib aga läbi kahe kalju, olgu siis Skylla ja Charybdise vahelt: üheks ülemäärane mõistuslikkus, soov illustreerida oma teesi, ja teiseks ulameelelisus, struktuurita kaos. Teisisõnu on küsimus tasakaalu loomises apolloonilise ja dionüüsilise alge vahel. Autorit tuleb julgustada viimseni anduma loomise puhangule; mentori asi on märgata, kus sekkub tahe või ambitsioon, kunstilisus asendub kunstlikkusega – või vastupidi, seosed lakkavad, loomulik loogika lõpeb. Esimene lugemine on püha hetk. Selleks tuleb võtta aega ja ruumi, et täielikult keskenduda kogu kujutlusega. Esimest korda saab teksti lugeda ainult üksainus kord elus. Poolväsinuna  silmi üle lastes tundub ka Shakespeare vaevalt keskpärane.       

Teine oluline tegutsemisjuhis – mitte teha märkmeid ega märkusi. See lülitab automaatselt sisse intellekti. Lugeda tuleb kogu kehaga. Ja pärast lugemist kerida mälus lint tagasi – mis tunne oli? Millal hakkas igav, millal tundus ebausutav, millal köitis kogu tähelepanu? Keha salvestab vahetu reaktsiooni, väljastpoolt vaatlev mõistus kipub liiga kiiresti langetama  hinnanguid.     

Draama eelduseks on takistatud tahe. Sellekski on kolm põhivarianti: 1) üks tahab, teine ei taha, 2) mõlemad tahavad, keegi on vastu, 3) mõlemad tahavad sama, aga saada saab vaid üks. Kui tundub, et pinevus hakkab langema, lugu jookseb kinni, on mentori osa tõsta pingpongipall uuesti lauale, esitada küsimusi: aga mis juhtuks, kui…? Või ärgitada olemasolevat tekstilõiku uuesti ümber kirjutama tummfilmina – mida näeks ja kuidas toimuvat mõtestaks see, kes teksti ei kuuleks? Mis kõiges nähtavas  on automaatne, loomulik, igapäevane – ja mis sellest erineb? Just sealt hakkab enamasti lugu hargnema.       

Mentor peab ka tajuma, milline on autori eesmärk ja lähenemine – ja sellest lähtuma. Realistlik lähenemine, mimesis, pakub kolm võimalust: 1) illustreerida mingit tõde või moraali; lasteteatris ja -kirjanduses on see tavapärane, aga üsna kulunud, igav ja suletud võte, 2) otsida koos vaatajaga vastust, langetamata  hinnanguid – avatud lähenemine, eriti sobiv noortelavastuste puhul, 3) kinnitada ühiskonnas käibivaid väärtusmudeleid, pakkuda turvalist ja helget lahendust, Hollywoodi retsept.       

Võimalik on ka mänguline lähenemine, kus teatri tinglikkust ei püütagi varjata, pigem rõhutatakse. Nukuteater on selle selgeim näide, aga ka igasugune saaliga suhtlemine. Lapsemeel üldjuhul ainult rõõmustab.  Kui autor pole oma lähenemises päris kindel, võib pakkuda ülesandeid, nagu kirjutada algselt realistlikus võtmes lugu mänguliseks või vastupidi. Kirjutada lastetükk ümber täiskasvanute omaks või vastupidi. Vahetada stiili. Mentorit ei peaks ettevaatlikuks tegema algidee teostamise võimatus või näiline banaalsus, pigem ülemäärane detailsus või pingutatud vaimutsemine. Sellisel juhul võib soovitada autoril istuda maha ja mälu järgi  kogu lugu uuesti kirja panna – ükskõik kui vihaseks ta ka saab – enne tõusta ei tohi, kui lugu on ümber kirjutatud. Dionysos – üllatus, üllatus! – on alati parem toimetaja kui Apollo; viimase ülesandeks on panna hiljem vaid proportsioonid paika.     

Üks kõige olulisemaid mentori omadusi lisaks kultuuriliselt avarale ja soovitavalt ka isiklikule kogemusele on empaatia, võime sisse elada teise loojanatuuri. Millised on kuldreeglid?     

– Mitte anda hinnanguid ja kindlasti mitte liiga vara.       

– Mitte suunata teist oma arusaamade kohaselt kindla edu rööpasse, vaid juhtida  peenetundeliselt tähelepanu võimalikele nõrkustele ning veel avastamata võimalustele.       

– Julgustada mõtet ja kujutlust mängima läbi erinevaid vorme, et jõuda algse idee juurde tagasi kõrgemal tasandil.       

*

Jane Raschi kolmepäevases koolituses oli oluline osa ka praktilistel harjutustel, mis keskendusid kehakirjutusele (body writing), et hoiduda intellektuaalsest lähenemisest, tõlgendamisest ja hindamisest. Oluline on säilitada kogu kirjutamisprotsessi jooksul orgaaniline ühtsus materjaliga – just sellest ammutab autor kõige enam ja just selleks peaks mentor teda julgustama. Kullakaevamine oli siinkohal kuldaväärt kujund.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht