Meisterdame kirstu.Mälust ja naerust

 

Shelagh Stephenson, ?Vee mälu?. Tõlkinud Triin Sinissaar. Lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Kristiina Münd, muusikaline kujundaja Feliks Kütt. Osades Piret Rauk, Lii Tedre, Piret Laurimaa, Ireen Kennik, Jaan Rekkor, Ago Anderson. Esietendus 27. XI 2004 Pärnu teatri Endla Küünis. ?Meri. Viiskümmend jardi lähemal.

Ühel päeval võtab ta kogu maja enda alla. Kõik kaob jäljetult.?

Hakatuseks vinjetike otse elust. Kuulun võrratusse naiste sõpruskonda, kelle pidudel on üheks refräänteemaks matused: arutame rõõmsal õhinal, kes meist valib maamulla, kes põletamise; pärast ühist Kreeka reisi lisandus kondihoidla teema, päevakorda on ka tulnud külmutamine jne. Kui lustakaid surmajutte juhtuvad kuulma kontvõõrad, eriti mehed, vahitakse me kampa vahel nagu sõgedaid.

Teraapia

?Teeme naiste ühiskülastuse!? tärkas mõte, kui kolleegiga Endla Küünis ?Vee mälust? vaimustusime (16. XII 2004). Tuttav teraapiline tunne tekkis, kui kolm õde laval oma ema matustega jändasid, piiri-situatsiooni eufoorias elumaske vahetasid ja maha kiskusid. Inglaste sarkasmiga tembitud mängurivaist on teadagi ekstra rafineeritud. Madis Kalmeti lavastusest õhkub inglise tragikomöödia vaimu, mis on meie teatris haruldane ning Kalmeti ängilembesemas lavastajaloomingus üsna erandlik. Ehkki mälupiltides on Madis Kalmeti mitmed nn. tumedad lavastused muutunud õhulisteks, nende saladuslik hämarus leebeks ja leevendavaks (Enquisti ?Ilvese tund?, Mankelli ?Lollprints?, Egloffi ?Luik? jt).

Ma pole ühtegi lausfarssi vaadates nii südamest ja vabanenult naernud kui ?Vee mälu? esimese vaatuse ajal: pelk jantlik jaburus reeglina välistab samastumise, läbi-komponeeritud tragikomöödia aga põhineb sisimal äratundmisel. Pärast mainis lavastaja taunivalt, et publik oli liiga naeruhimuline, mistõttu näitlejad läinud liiga ülemeelikuks. Saalis ei tunnetanud, et traagika ja koomika tasakaal oleks paigast nihkunud. Naer oli õige ja tervendav, etendus ei olnud pseudoraviseanss, ?tähtkujudele vastav vitamiiniteraapia?, vaid aus ja olemuslik hingeravim. Tundlik tõsidus ei kadunud, samas ei libastunud lavamäng melodraamasse, ehkki Feliks Küti muusikalise kujunduse (stamplik?) lürism mõjus piiripealsena. Madis Kalmet pole loomuldasa tundleja, vaid kargema, sügavama elutunnetusega lavastaja.  

Kristiina Mündi lavakujunduses sulasid eluline ja tinglik sfäär sujuvalt üheks, eriti täpseks kujundiks sai valgustriip seinal ? (vee)mälu veiklev vastuhelk. Mälupiltide suhtelisus, mälestuste subjektiivsus ongi üks näitemängu läbiv teema. Jaanuaris 2005 sekkuvad loodusjõud ?Vee mälusse?. Üleujutuse üle elanud Pärnus saab uue mõtte-mahu surnud ema Vi (Lii Tedre) avatekst: ?Meri. Viiskümmend jardi lähemal. Ühel päeval võtab ta kogu maja enda alla. Kõik kaob jäljetult. Mitte midagi ei jää järele. Ja kogu elu, mida siin elati, on uppunud, vee alla vajunud. Nagu poleks kunagi olnudki.? Näidendi sõnum vee mälu jäävusest on õnneks vastupidine.

Naistele

Samastumismuiet ja -piinlikkust pakub Shelagh Stephensoni näidend eelkõige naistele, helde mänguruum kuulub naisnäitlejatele. Kõige mõrkjam, komplitseeritum tegelane on Mary. Piret Rauk mängib ta sümpaatseks, targalt loovides kannatamise karide vahel, jäädes katsumuste kiuste elujaatavaks. Mary dialoogides surnud emaga muutub andestamine olulisemaks kui süüdistused, suuresti tänu Lii Tedre südamlikule sarmile ja soojusele. Kujutlen, kui vastikud oleksid analoogsed stseenid mõnes rootsi ängitükis! Aga eks seal ollakse eluga puntras. Surm avardab vaatepiiri, lepitab.

Bravuurne, teatraalne, jõuliselt ja naljakalt õnnetu tüüp on Ireen Kenniku värvikas Catherine (fantastilised kostüümid!). Ent kas ei anna Kenniku puhul rollijaotuses juba tunda lavastajate kindla-peale-minek, sarnane värvigamma ?Taevariigist? ?Agneseni?? Noore näitleja põnev võimete varu alles ootab süvapaotamist.

?Vee mälu? tõelise sürpriisina mõjus Piret Laurimaa Teresa: esmapilgul pedantne hiireke, kes viskipudelist rabava annuse pöörasust ammutab ja end põhjalikult välja elab. Hapra lapsnaisena mõjuv Laurimaa on karakterrolle varemgi mänginud, aga samavõrd nauditavat ja viimistletud iroonilist soolot küll ei meenu.

Mehed

Kaht jobukest mees(kõrval)tegelast vaadeldakse naiseliku hooliv-õela pilguga. Nii meeslavastaja kui -näitlejad on näidendi naisautoriga solidaarsed, naiste sahmivas tundeilmas vagurad, kannatlikud, üksjagu jahmunud. Jaan Rekkor (Mary armuke Mike) ja Ago Anderson (Teresa mees Frank) mängivad oma rolle mõõdutundliku, pehme huumoriga. Mängivad naised suuremeelselt suurde plaani. Ega nood mehikesed päriselt aru ei saagi, mida naised vajavad. Mehed tahaksid ise üha tähelepanu keskmes, hoitud ja hellitatud olla? Aga pole parata, matuserituaal kujuneb naiste kirglikuks mänguks täispangale ja alalhoidlikumad mehed löövad põnnama.

Surelike inimlaste elujulge võime surmale vastu naerda on üks väärtuslikumaid ja väärikamaid omadusi, mis meile antud. Mine tea, kas oleme selle saanud ülalt või hoopis põrgust. See kaitsev, ent samas lausa orkaani väega kaitsekihte minema uhtuv naer on nagu jäistel talveõhtutel endale papist kirstu kokkupanemine, mille üle ?Vee mälu? tegelased täies üksmeeles vaimutsevad. Me õpime külma armastama. Õpime kogu elu, ise igatsedes soojust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming