Meie igapäevane itk

„Itku“ rollilahendused köidavad hinge läbipaistvuse üürikestel viivudel, kui silmad ütlevad midagi enamat, salatumat kui sõnad.

PILLE-RIIN PURJE

Pärnu Endla „Itk“, autor Krzysztof Bizio, tõlkija Hendrik Lindepuu, lavastaja Madis Kalmet,

kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskunstnik Margus Vaigur, helikujundajad Feliks Kütt ja Siim Rohtväli. Mängivad Karin Tammaru, Saara Nüganen ja Lii Tedre.

Esietendus 20. I Endla Küünis.

Selle vastukaja pealkiri on ju oksüü­mo­ron. Itk ei ole igapäevane tegevus, vaid hingeliste murrangu­aegade rituaal. Kavalehelt saab lugeda: „Eesti itku­traditsiooni uurija Vaike Sarv on öelnud, et argipäevasest mure­väljendusest, nutust, erinevad itkemised selle poolest, et itk ei lõhu inimese sisemist harmooniat, vaid pigem ehitab selle üles.“

Kindlasti on vastuolu poola kirjaniku Krzysztof Bizio näidendi jõulise väega pealkirja ja tegelaste rõhutatult argise väljenduslaadi vahel teadlik. Näidendis sisaldub veel teinegi sihilik ebakõla: itkemine seostub inimliku kokkusaamisega, näidend on aga rajatud kolme naise monoloogidele, kelle üks põhiprobleeme on kokkusaamatus. Nii kasvab „Itku“ vaadates aim, et autori suhe oma tegelastesse balansseerib kusagil valusa sarkasmi ja osavõtlikkuse piiril. Madis Kalmeti lavastus on temale omaselt tõsimeelne, huumori alatoon mõtlik ja eluvalu vaabaga kaetud, aga hoopiski mitte olematu.

Tegelased on ühe pere kolme põlvkonna naised. Ema Justyna – Karin Tammaru, tütar Anna – Saara Nüganen, vanaema Zofia – Lii Tedre. Kindlasti on näitemängu kodeeritud samastumise tasand, mis sõltub vaataja elueast ja elukogemusest. Kavalehelt leiab kirjaniku konkreetselt sõnastatud soovi „kirjutada draamatekst vaesusest, nii materiaalsest kui hingelisest, millesse erinevad inimesed on sattunud“. Nii et sisemisest harmooniast on need tegelased ikka hirmus kaugel. Vaadates jään mõtlema: jah, materiaalsesse vaesusse satutakse, aga hingelise vaesusega peaks olema teisiti, sinna nagu ei saaks inimene „sattuda“?! Kusagil ühevaatuselise lavastuse keskpaigas hakkab nimelt tegelaste hingeline ahtus ärritama. Tunnen murelikult, et ma ei tule nende naiste siseilma lahtimuukimisega toime, tahaksin loobuda. See ei lähtu näitlejatest, vaid tegelastest.

Vaatasin „Itku“ teist etendust 24. jaanuaril, Endla teatris korraldatud „Draama 2018“ väikefestivalil kriitikutele. See on Eesti teatri festivali kunstilise juhi Ivar Põllu üks väärt idee, igatahes esimene katseke läks korda. Kolmepäevase väikefestivali mängukava oli õnnestunult valitud: peale „Itku“ nägime Maria Lee Liivaku ja Mari-Liis Lille vaimukat ja teravat dokumentaal­lavastust „Väljast väiksem kui seest“ (2017), teemaks samuti inimeste katkiolek, osalemas needsamad kolm naisnäitlejat, kes „Itkus“, andekas ansamblimängus koos kolme mehega. Laura Mets-Jaanholdi rännaklavastus, Philipp Löhle „See asi“ (2016) jõudis viimase etenduseni, ent oli teist korda vaadates poole kaasakiskuvam ja inspireerivam, kui esmakordsel teatrimajas ringirändamisel. „See asi“ sätib oma fragmentaarsuses kokku mosaiikpildi inimeste globaalsest ühteseotusest. Mitmete värvikate rollide ja eredate seikade süsteemist jääb meelde ja soojendab südant Patricku – Sander Rebase sissepoole pööratud naeratus, otsekui lepitus iseendaga. Just kolme lavastuse koosmõjus tuli ilmsiks Endla erksalt tundlik nüüdisajanärv. Ja Laura Jaanholdi „Alice Imedemaal“ lisas rõõmsalt vaatemängulise, fantaasiat usaldava mängumaa.

Lavastuslikult on Justynale (Karin Tammaru) kingitud hingelise lennulootuse hetk, kui naine hoiab silme ees peeglit.

Siim Vahur

Festivalil said teoks teatrikriitikute ja -praktikute kohtumised. „Itkule“ järgnenud vestlusringis toonitas lavastaja Madis Kalmet, et kõik kolm näidendi tegelast pihivad. Tõepoolest, pihtimine on oma tähendusväega ligilähedane itkemisele. Aga mida hakata pihil peale tollesama hingelise vaesusega? Kas saab pihtimuse kulminatsiooniks olla ilusa kallihinnalise mantli või kuldsete teksaste ihalemine? Ei usu … Järelikult ei jõua need naised laval pihini, vaid varjavad hoolega sõnade­tagust hinge. Rollilahendused köidavadki neil hinge läbipaistvuse üürikestel viivudel, kui silmad ütlevad midagi enamat, salatumat kui sõnad.

Sellest ootusest lähtuvalt on köit­vaim Justyna monoloog, tänu Karin Tammaru lavaelu tragikoomilisele haprusele, näitleja peenele distantsi­tajule. Muide, Bizio näidendi pakkuski teatrile lavastada Karin Tammaru. Keskealise naise koondamisjärgne stress on kindlasti paljudele ära­tuntav situatsioon. Aga see, mis­moodi Tammaru vahendab Justyna hingepidetust, uue mantli ostmise unelmat ja selle jahmatavat puänti, tasane naeratus segunemas pisara­kesega silmanurgas, on kurbnaljakas ja seeläbi kummaliselt helge. Ka lavastuslikult on Justynale kingitud hingelise lennulootuse hetk, kui naine hoiab silme ees peeglit, vaatleb peeglist langevas valguses oma unenägu, kohtumist surnud isaga. Selle viivu saladuse eest olen lavastajale, näitlejale ja valguskunstnikule Margus Vaigurile tänulik.

Madis Kalmet kõneles kohtumisel, et teda paeluvad näidendid, kus tõelusega segunevad uni ja surm. Näiteks Tiit Aleksejevi „Leegionärid“ (Rakvere teater, 2013) ja praegu Tallinna Linnateatri mängukavas David Lindsay-Abaire’i „Jäneseurg“. Tõepoolest, une- ja surmasfäär on Madis Kalmetil läbiv lavastajateema, intensiivsemalt alates Per Olov Enquisti „Ilvese tunnist“ (Noorsooteater, 1991). Ilvese tund, ööpäeva kahekümne viies tund, võikski olla Kalmeti lavastajateekonna üks tunnusmetafoore. Ilma lavastaja omateemata mõjuks „Itk“ hingeliselt vaesena, kuid õnneks on see kujundi­helgina sõnade vahele ja kohale peidetud ning tuleb süüvimistahtelisel vaatajal vaid üles leida. Lavastuse harvad, karged, ootamatud irratsionaalsuse sööstud mõjuvad vabastavalt, ilmugu need siis tules või vees, näiliselt olmeliseks maskeerituna. Helikujundus oma nappuses ja puhangulisuses aitab omakorda olustikust irduda.

Siinkohal on vaja kõnelda Jaanus Laagrikülli lavakujundusest, millega on mänguruum jaotatud kolmeks eraldi ja seejuures ühte seotud tegevuspaigaks. Värvigammas domineerib troostitu hall, ka kostüümides valitsevad tuhmid toonid. Silma torkavad Zofia vannitoa puuduvad seinaplaadid ja helenev tühik põrandas. Proloogis seisab iga naine nii-öelda oma territooriumil, saab oma eluheli, oma üksilduse punktvalguses. Kui emale ja vanaemale on antud konkreetsem eluruum, siis noorim tegelane Anna jääb kuhugi vahealale iseendaga heitlema. Pilku püüab must koridor keset lava, mis viib kuhugi või hoopis eikuhugi. Ja koridori tagumises otsas põleb kaleda valgusega elektripirn – ilmselgelt liiga lohutu, et seostuda valgusega tunneli lõpus.

Tütar Anna heitleb oma üksildusega eeslaval, tumekoridori taustal, see absoluutne abivahenditus teeb Saara Nüganeni monoloogi esitamise iseäranis keeruliseks, aga Anna on veenev oma trotsis ja eneseõigustuses, valus ja häbis. Tema lugu, üldse kõik kolm lugu on detailides sugestiivsed, luuakse elav kujutluspilt. Arutelul räägiti ka näidendi teksti filmilikkusest, isegi nagu igatseti seda materjali filmina näha. Arvan, et näidendi tugev eelis on vaatajas omaenda kujutluste loomine: need on sisendusjõulisemad ja unenäolisemad kui ilmsi ette antud kinopilt. „Itku“ filmina vaadata ma vist ei söandaks.

Oluliseks saab Anna jutus hetk, mil tütar tahaks emaga rääkida, aga kumbki sulgub endasse. Rääkida teineteisega – see oleks ju ometigi lahendus, mis aitaks välja asendustegevuslikust asjade kultusest. Anna soov on kolida vanaema juurde. Kogu lootus langebki viimasele monoloogile. Sest ka vanaemal on oma unistus, uus hauaplaat mehele. Eks seegi nõua raha, mistõttu võiks küünilisemast vaatepunktist haakuda ema-tütre materiaalsete ihalusobjektidega. Ometi vastandub hauaplaat mantlile ja teksastele, kuna kalmistu toob mängu igaviku mõõtme.

Lii Tedret on alati suur rõõm laval näha: tema rollidest hoovab elujaatust ja isikupärast eluhuumorit, mis kattub tihti võllahuumoriga. Kui võrreldamatu on Tedre lihtne roll „Itkus“ tema kitškuldses kostüümis Fridaga lavastuses „Väljast väiksem kui seest“! Vanaema Zofia stardib seniilsuse piiril reipusega, milles oma tundlikud valukohad, oma huumorisähvatused. Kummatigi püsib tema jutt justkui imestava sordiini all. Zofia kahekõne surnud mehe päevapildiga välistab endasse kapselduva sisemonoloogi. Imelikud tõelusest hälbimised tulevad ette Zofia tantsustseenides, nii et kolme rolli kerge tantsurefrään saab siin uue tähendustasandi.

Ja siis see juhtub. Peaaegu märkamatult, täiesti endastmõistetavalt vahetab vana naine koha oma surnud mehe fotoga. Seda väikest muudatust nähes hakkab vaataja südant pigistama eelaimus, mis lähebki tõeks. Karmimaks tõeks, kui oleks osanud eelnevast oodata. Lii Tedre paotab selle tõe delikaatselt, aga armutult.

Nõnda saab pealkiri „Itk“ finaaliks oma päristähenduse tagasi. Rahutu põhiküsimus saalist lahkudes on, kas ema ja tütar tahavad nüüd viimaks ometi kohtuda, kas oskavad teineteist aidata. Valguskujunduses toimub Zofia pihtimuse ajal oluline muudatus. Üks teistsugune valgus saab olema. Mitte seal lohutu musta tunneli lõpus, ei. Valgus liigub ootamatult kõrgemale. Üles, irdruume ühte liitvale tumehallile seinale jääb vargsi helendama valguselaik, mille kontuurides oleks nagu vastus. Kaua­oodatud halastus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming