Meie elu on teatraalne!

Augusto Boal

Täna, rahvusvahelise teatripäeva õhtul, kuulutatakse Rakvere teatris välja 2008. aasta teatriauhindade laureaadid. Kokku antakse välja 29 auhinda. Vahest polegi tähtis, kellele laureaadipärjad pähe asetatakse. Tänu ja tähelepanu on ära teeninud kõik teatritegijad. Teatripäeva puhul kirjutab teatri olemusest Augusto Boal, Brasiilia draamakirjanik, lavastaja, teatriteoreetik ja -pedagoog. Vaatemängulisus on osa iga inimühiskonna argipäevast ja igas ühiskonnas korraldatakse teatud puhkudeks vaatemänge. Inimsuhted toimivad teatraalsel moel, isegi kui me seda endale ei teadvusta. Ruumikasutus, kehakeel, sõnavalik, hääle moduleerimine, ideede ja kirgede kokkupõrge – kõike seda, mida me teeme laval, elame  läbi ka oma elus. Meie elu on teatraalne!

Pulmad ja matused on vaatemängud, aga seda on ka igapäevased rituaalid, mis on sedavõrd harjumuspärased, et me neid ei teadvusta. Kõik on teater – nii suured pidulikud sündmused kui ka hommikukohv ja päeva-alguse-tered, arglikud armuavaldused ja kirglikud tunnetepuhangud, riigikogu istung või diplomaatiline kohtumine.

Üks meie kunsti peamisi ülesandeid on  teadvustada inimestele neid igapäevaelu vaatemänge, milles osalejad on samas ka pealtvaatajad etendusel, kus lava ja saali vahel pole piirjoont. Me oleme kõik näitlejad.

Teatris õpime nägema seda, mis on ilmselge, aga mida me tavaliselt ei näe, sest me ei ole harjunud oma pilku teritama. Me ei näe seda, mis on me silmale tuttav. Teater valgustab välja meie igapäevaelu lava.

Eelmise aasta septembrikuus saime rabava  teatraalse ilmutuse osalisteks: meile, kes me arvasime, et elame turvalises maailmas, vaatamata sõdadele, genotsiidile, tapatalgutele ja piinamistele, mis on loomulikult olemas, aga kusagil eemal, kaugeis metsikuis paigus; meile, kes me elasime majanduslikult kaitstult, kes me olime oma raha investeerinud korralikku panka või andnud mõne ausa börsimaakleri kätte, meile öeldi, et seda raha ei ole olemas, et see on virtuaalne, väljamõeldis, mille autoreiks  ei olnud väljamõeldud tegelased, vaid täiesti reaalsed alatud ja häbitud majandusteadlased. Kõik oli lihtsalt halb teater, hämar intriig, kus vähesed võitsid palju ja paljud kaotasid kõik. Jõukate maade poliitikud pidasid salajasi kohtumisi, kust lahkusid maagiliste lahendustega. Ja meie, nende otsuste ohvrid, jäime rõdu viimases reas pealtvaatajaiks.

Kakskümmend aastat tagasi lavastasin Rio de Janeiros Racine’i „Phaidra”. Lavakujundus oli vaene: põrandal lehmanahad, mida ümbritses bambuskeppidest ring. Enne igat etendust ütlesin oma näitlejatele: „Väljamõeldis, mida me päevast päeva lõime, on lõppenud. Kui te sisenete bambuskeppidest ringi, ei ole kellelgi teist õigust valetada. Teater on Varjatud Tõde.”

Kui me vaatame väliste vormide taha, näeme kõigis ühiskondades, etnilistes gruppides, kummagi sugupoole juures, sotsiaalsetes klassides ja kastides rõhujaid ja rõhutuid;  näeme ebaõiglast ja õelat maailma. Me peame looma teistsuguse maailma, sest me teame, et see on võimalik. Aga meie ülesandeks on ehitada see teistsugune maailm omaenda kätega, mängides nii laval kui ka omaenda elus.

Osalege vaatemängus, mis kohe-kohe algab, ja kui te jõuate tagasi koju, mängige koos sõpradega omaenda näitemänge ja nähke seda, mida te ei ole olnud suutelised nägema – seda, mis on ilmselge. Teater ei  ole lihtsalt üks sündmus – teater on eluviis! Me oleme kõik näitlejad: olla kodanik ei tähenda elada ühiskonnas, see tähendab muuta ühiskonda.

Tõlkinud Anu Lamp

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming