Mehed laulavad merest, naistest,

Margot Visnap

Peeter Jalakas: „Miks on meeste lauldud laule nii vähe alles?” Metsapullid, Peeter Jalakas ja Tõnu Kaljuste „Eesti meeste laulude” proovikatlas. 3x piia ruber

Von Krahli teatri ja Nargen Opera koostöös esietendub 7. juunil Kultuurikatlas kolmas osa Veljo Tormise rahvalaulude triloogiast „Eesti meeste laulud”, mille muusikaline juht on Tõnu Kaljuste ja lavastaja sina ning lavale astuvad Celia Roose, Tõnu Aav, Mati Turi, Rainer Vilu, Vahur Soonberg, Riina Maidre, Arno Tamm, Erki Laur, Juhan Ulfsak ja Mart Koldits. Varem on olnud „Eesti ballaadid” (2004)  ja „Eesti naiste laulud” (2006). Kui nüüd aastasse 2004 tagasi vaadata, meenuta palun, kuidas see idee omal ajal üldse alguse sai?

Peeter Jalakas: Meil oli Tõnu Kaljustega soov midagi koos teha juba varem, kuid ju siis polnud olud küpsed. „Eesti ballaadide” uue versiooni idee tuli vist hoopiski vendadelt Johansonidelt, kes olid temaga asja juba kokku leppinud. Mulle kogu plaan meeldis ja  muusikaline materjal on ju väga inspireeriv.

 

Kas juba siis, „Eesti ballaadidega” alustades oli  plaan lõpetada triloogiaga?

Ei, see plaan tekkis nii-öelda asja käigus. Kuna Tõnu Kaljustel oli just Naissaarel esinemispaik valmis saanud, tundusid „Eesti naiste laulud” olevat sobilik materjal seda avama, ka olid „Eesti ballaadide” ettevalmistamise käigus jäänud eri põhjustel kõrvale mõningad lahendused, mis tundusid sobivat „Meeste laulude” tsükliga. Nii ta siis läkski.

 

„Eesti ballaade” mängiti Soorinna heinaküünis, „Eesti naiste laule” Naissaarel Omari küünis, „Eesti meeste laulud” kantakse ette Kultuurikatlas. Kas mängupaikadel on lavastuste seisukohast olnud ka omaette tähendus?  Kuis mõjutas Soorinna ja Omari küüni koha vaim sündivat-toimuvat?

Tähendus on loomulikult olnud kõigil ruumidel. Lavastused on ju loodud neisse konkreetsetesse paikadesse. Kui nüüd küsida, et milline, siis jään vastuse võlgu.  Aga olen sellist ruumispetsiifilist teatrit varasemgi harrastanud: kunagi ammu-ammu oli üks lavastus „Sünnipäev”, mis sündis uues ruumis alati erineval moel. Samaks jäid vaid detailid. Õnneks pole Tormise seadeid vaja olnud ümber paigutada. See oleks päris keeruline.

 

Miks just Kultuurikatel ja „Eesti meeste laulud” või oli see puhtalt pragmaatiline valik?

Nii ja naa. Koht loomulikult mõjutab lavastuse esteetikat. Mahajäetud tehasehoone tundus lorilauludega sarnaneva materjali jaoks igati sobiv paik. Nii-öelda „meeste tehas”. Samas tahtmine ka Kultuurikatlale kui ühele võimalikule esinemispaigale tähelepanu juhtida. Kultuurikatelt on tänaseks mainitud kõigis Tallinna linna tulevikku käsitlevais plaanides, tihti ka kui üht olulisemat kultuuriobjekti, koostatud on arvutu hulk projekte, analüüse, uuringuid ja eskiise, ent ühtegi otsust pole linnavalitsus siiski veel teinud.

 

Millest jutustab-laulab eesti mees?

Nagu mehed ikka: merest, naistest, sõjast ja üksindusest.

 

Ja mida oleks tänastel meestel (muidugi miks mitte ka naistel) „Eesti meeste lauludest” õppida?

No kas või ainest aruteluks – miks on meeste lauldud laule nii vähe alles? Enamasti on pealegi tegu nn uuema rahvalauluga, mille isikupära ja vägi on päris vanade lauludega võrreldes mitu kraadi lahjem. Kui nüüd püüda meie lavastuse sõnum ühte lausesse paigutada, siis võiks see olla näiteks: „Kõik on võimalik”. Aga võib-olla ka „Kõik möödub”.

 

Teil on Tõnu Kaljustega ilmselt juba välja kujunenud oma koostöövorm. Kas lavastuse sisulised jõujooned kasvavad välja muusikalisest eeltööst või kuidas kulgeb teie koostöö?

Oleneb materjalist. Selle töö puhul kujunesid mõlemad töö käigus. Ent mul on kombeks ka kõik osalejad protsessi kaasata, nii et tegu pole ainult esitajate, vaid kaasamõtlejatega. See on kollektiivne looming, kus on tihti raske öelda, mis oli enne ja mis pärast.

 

Oled püüdnud meie, eestlaste iseolemist „portreteerida” Tormise ja eesti runolaulu kaudu (kui mõelda viimastele Tormise lavastustele). Kuigi mitte ainult, paljud su varasemad lavastused esitavad eestlasele küsimuse: kes ja miks ma olen? Seda ühest sinu esimesest lavastusest, 1988. aasta H. H. Luige näidendi tõlgendusest „Mul on külm” peale, rääkimata su edasisest loomingust. Kas ja miks me peaksime anno Domini  2008 sel teemal teatris kõnelema?

Esiteks arvan ma, et selle küsimuse puhul pole vahet, kas oled eestlane või mitte. Teiseks – mida siis kunstnikuna üldse küsida?  Täna, postmodernismi loojangul, kõlab see küsimus ju lausa revolutsiooniliselt?

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming