Meeletu aprilliteesid

Tamur Tohver

Järjepidevus ja projektipõhisus ei ole vastandmõisted, kinnitab mais viieaastaseks saava PolygonTeatri juht. „Mina olen ... (Hakkan naerma.) No jah, eks ma vist selleks siin olengi, et ma ei tea teile kohe öelda, kes ma olen. Ja teisest küljest olen ma selleks siin, et ... (Pikk paus.) Üldiselt üks segane värk. Aga kindlasti ei ole see kurvameelsus, mis mind siia tõi. Pigem küsimus, mis edasi saab. Ma usun, et paljudel on aeg-ajalt tekkinud küsimus ...” (Jaan Tätte, „Meeletu”). „Meeletu” peategelane viis läbi reformatsiooni, sest kõik muu oli tal tehtud. Julma teatri vaatenurgast olen ma sobiv inimene küsima, mis saab edasi, ehkki mul endal seda küsimust ei ole. Viisteist aastat töötasin toetatud kindla eelarvega suurettevõttes, kaheksa sellest juhtisin sealset kunstiloomet, mul on visioone, suudan vedada ideid, koostada eelarvet ühe miljoni euro piires ja tean, kuidas seda täita. Olen viimaste kultuuriministritega argielust tuttav, aselinnapeade ja nõunikega ka. Viimased viis aastat olen elanud oma kahe visiooniga, neid on aeg-ajalt stimuleeritud. Püsivust on olnud keerukam ülal hoida, ent tänu tasakaalukatele inimestele on rada teada ja see annab julgust. Meeletu, ütlen ma. Meeletu kui iseloomustus, aga ka kui mõõde. „Aga kindlasti ei ole see kurvameelsus, mis mind siia tõi.” Praktiku aprilliteesid visiooni realiseerimiseks. 1. Meeletu veenmine. Ilma regulaarse stimulatsiooni ja stabiilse lisaraha-allikata peab olema jõudu meeletuks veenmiseks, et inimesed sinu mõttega haakuksid. Peter Brookile kirjutas üks mees ja küsis, kuidas saada lavastajaks. Brook vastas, et rääkige ära kamp inimesi, veenge neid, et teie olete lavastaja. Kui õnnestub, oletegi lavastaja. Viis aastat tagasi tegin minagi midagi sellist ja teen seda siiani iga päev, sest meie kultuuriloome skeemides teisi variante ei ole. Veenmine tekitab veenjas meeletu äratundmise, mida ta siis tegelikult soovib. See on õige alus, proovikivi. Julm värk, kurnav, kindlasti pikaldane – aga hea. Kui te seda suudate, siis pisitasa tekib lisaks harjumusele ka püsivus ja tasakaal. See on alus.

2. Meeletus ise. Hiljuti küsiti minult, millised on võimalused alustada oma teatri või trupiga. 2008. aastal toetus PolygonTeatri alustamine ainult inimeste heale tahtele ning toonase toetusorgani selgele sõnumile, mis väljendus toetuse suuruses. Kontaktide hulk ja tehtud tegude jälg oli julgustav ja kindlasti suurem tavakodaniku omast. Püsima on jäädud tänu äratundmise selgusele, oma visiooni jõulisusele (peegelduste toestuses), kvaliteedile ja headele inimestele, aga ka kolleegide ja kinnisvaraomanike vastutulekule. Tänini kinnitab see arusaama, et ettevõtmistel, mida aetakse kuidagi isiklikumalt, on laiem kõlapind. Isegi keskkonnas, kus näiteks näidendivõistluse võidutöö ei ületa avalik-õigusliku meedia „uudiskünnist”. Meeletus oli hakata masu alguses midagi rajama, ent toona oli silme ees siht ning hinges lootus, et küll ainelised võimalused järele tulevad, kui on piisavalt järjekindlust. Praegu ma alustada ei soovitaks, eriti äsja koolist tulnutel.

3. Meelestatud kohustus. Ma mõistestaks kontorliku ja majanduskeelse „stabiilsuse” järjekindluseks ja suutlikkuseks. Toetatud suutlikkus loob kohustuse, mõneti välise surve. See omakorda toob kaasa vajaduse hüpata pidevalt üle lati. Teeme siinkohal selge vahe kohustuse ja distsipliini vahel. Kohustus on sund, distsipliin on regulaarsus. Järjepidevus ja projektipõhisus ei ole vastandmõisted. Võib luua regulaarselt viis väärt lavastust aastas. Võib teha kolm ületamatut lavastust elus. Alati pole üle lati hüppamine tarvilik, sõnum läheb rapsimisega kaotsi. Inimene väsib – nii edastaja kui ka vastuvõtja –, hägustumises viib stimulatsioon simulatsioonini. Arengut esitatakse, mitte ei areneta. Teatrites on palju hirmu, poosi. On hea näitlejaharjutus, kui õlad krampi lähevad ja füüsis kinni jääb, mäletate? Laske õhk välja! Muidu plahvatust ei sünni, seda pärsib õnnestumiskohustus. Olete kuulnud raamatukogude „Langi nimekirjast”? Aga teatrijuhid teavad, et ministril on veel üks nimekiri – ja pole hirmu sinna sattuda, on hirm sealt välja kukkuda. Kui regulaarne toetus puudub, hoiab üleval vaid sisemine moraalne vajadus. Seda võib nimetada meelestatud, kunstivärvinguga kohustuseks.

4. Meelsus. See on ise päris eraldi teema, aga kas nüüd meie riigis keset demokraatiat on paslik sellest rääkida. Meenutage Meelis Oidsalu Sirbi artiklit: niipea kui teatrist räägitakse, lähevad kõik põlema (Meelis Oidsalu, „Teater ja väärtused”, 5. IV 2012). Või vaadake Kaarel Oja teatripäeva artiklit Memokraadis (http://memokraat.ee/2013/03/hea-teatrisober/). Struktuurid, mis toetavad suutlikkust ja järjekindlat sisulist edasiliikumist, tuleb aeg-ajalt üle vaadata, nii alused kui ka põhjendused. Seejuures on oluline uute organisatsioonide ellukutsumine.

Manfred Vainokivi dokumentaalfilmis „Baskin” räägivad neli-viis temaga lähedalt seotud ülihead teatraali, Vanalinnastuudio lugu ei puudutata eriti. Milleks läbielatut uuesti korrata? Maestro, kellele viimati lubati teatrimaja Solarise keskusesse, mäletate? 83aastane meister, keda pole arvatud riigi elutööpreemia vääriliseks, sest ta pole olnud meelepärane. Meelsused …

5. Püsimeelsus. Suutlikkus on millegi selge tulem. Ootate, et räägin sellest täpsemalt, ütlen välja, mis on nüüdisaegses mõttelaadis määrav faktor, et midagi üldse luua ja ülal hoida? Peamist juba tutvustasin. Ja seda teist ei ütle, ei nimeta üht kindlat sõna. Olen teatraal ja õpetaja, sõna on alati imaginaarne, sellega kaasneb omalaadne laetus. Seda laetust ma siia praegu ei soovi, see ei haaku olemusega. Ennekõike säiligu järele- või uuestimõtlemise vajadus, et vältida seisakut. Äratundmine. Ikkagi saabub ühel päeval hetk, kus stimuleeritu nõuab jätku, veenmisest enam ei piisa, sest püsiväärtus ei seisa juhuslikul süstil. Kui oled kellegi taltsutanud, vastutad ta eest. Tekib sihikindla regulaarsuse tähendus, tegevuse mõtestatus loob korra. Sama tähtis kui jõu allikas on ka selle kõikumatu olemasolu. See tuleb leida ja fikseerida. Ja garanteerida allika sõltumatus. Otsused ei tohi sõltuda mingi grupi hetketujust ega tekkida olukordi, kui selle grupi lagunemine (nt korralised valimised või rotatsioonikorra möödumine) jätab taas kehvas seisus poolele teele, kust kedagi või midagi tagasi kutsuda on juba võimatu. Sest sina, looja, oled rumalalt uskunud, et nemadki on aatelised lõpuniminejad.

Tulen tagasi Vanalinnastuudio loo juurde. Otse öeldes, ametnik tegi väikese veretu paleepöörde, jättes vanad tänavale ja (ennast muusikali taasäratamisega üles töötanud) uued hiljem taas lõhkise küna ette. Muusikaliteater omakorda läks pankrotti seetõttu, et ei suutnud riigi (loe: minu ja sinu) pealemakstud piletirahaga konkureerida. Midagi on siiski säilinud, läbi kõigi nende aastate loeme teatri NO99 (ametniku uus käik) esitatud arvete päisest: Vanalinnastuudio. Ametnikule meeldib olla looja, ainult et ta käsitleb kõike kui ühekordset projekti, mille lõppemisel liigub ta juba edasi uuele ametikohale, meie aastakümnete-pikkune mõtestatud elu … ei leia heakskiitu? Kelle? Tundub ülepaisutatud? Vastupidi, lihtne ja aus, taandage vaht ümbert ära.

Tasub meeles pidada, et mitte kõik ei ole vabatahtlikult valinud projektipõhisust ning oma võimeid tajudes sooviksid nad ehk kaalukamalt osaleda kultuuriloomes, omada suuremat püsimeelsust ja järjekindlust kui kolm projekti elus. Kui ühest küljest toe puudumine ja teiselt poolt suurteatrid ei keeraks ahtaks väikeste järjepidevust ja suutlikkust. Kui väiketeatri lavastaja või näitleja taga seisaks kokku kümmegi korraldavat inimest. Kui ühekordne toetus on vaid viiendik vajaminevast ja seegi näiline. Kui kogu kombineerimisele kuluv enegria läheks kunstiloomesse. Aga mina usun, sest teie usute minusse.

Räägime nüüd kohast. Hiljuti hiilis ringi tont, et kõigil võetakse teatrimajad käest ära ja tuleb konkursipõhine truppide ränne. Shakespeare’i ajal toimis omanikupõhine korraldus hästi ja toimib ka praegu, näiteks Madalmaadel. Aga meil? SA Vaba Lava on alustanud tegevust, kuid esimene valmimistähtaeg on juba edasi lükkunud ja esialgset ehitust on kärbitud. ERMi sissejuhatuseks uputati Raadil kopp. Kunstiakadeemia võib oma seina vajadusel vastu naabri köögiakent ehitada, seni on sealt parklast hea poes käia.

6. Järje ja meele kindlus. Kui vanasti mõtlesime oma teatrimajast kui võimalusest segamatult tööd teha ning oma trupist kui inimressursi võimalikult ökonoomsest kasutamisvormist, siis vahepeal jõudsime arusaamale, et maja ja püsitrupp on väga võimsad stagneerumise ja tegevuse eesmärgi ähmastumise allikad. Nüüd näeme uut lahendust: oma maja on üks konkreetsemaid omakapitali hankimise võimalusi ning püsitrupp võimaldab jõuda taas harjutuste ja etüüdideni, algelemendi ja kogukonnani. Oleme alguses tagasi, ent neil mõistetel on uus sisu. Need kaks ongi Järje ja Meele kindlus.

7. Meeletu ehk ilma meeleta. Oma suutlikkuse järjekindel õigustamine, õigemini sunnitus selleks, pidev üle lati hüppamine nii publiku, turu, mis tahes -kondade kui ka meedia silmis ei mõju teatrile hästi. Polygoni ja püsiturbe keskkonnas aastakümneid tegutsenud suurteatrite mängukordade arv ja publiku hulk ei saa iial võrdseks, sest see ongi eesmärk. Turust rääkides: konkurents on eluterve nähtus, muus osas kipub see aga jääma tujude ja klannide heitluseks. Selle ilmestamiseks ühe ametniku selgitus: „Tohver, me toetame teie lavastuse väljatoomist, ent mitte kultuuriloomelistel põhjustel, vaid seepärast, et linnakodanikuna on teil õigus seda teha. Nagu teil on õigus ühistranspordile.” Tahtmatult meenub tõestisündinud anekdoot Kultuurikatlast ja Tallinna Linnateatrist. Tekitades ääretu negatiivse fooni, rikkudes lubadusi ja perspektiive, andis linn populistlikult toona 40 miljonit krooni Kultuurikatla tarbeks. Samal ajal oli Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel 50 miljonit krooni, mis ei leidnud väärikat projekti. Keegi osapooltest ei pidanud vajalikuks seda uurida ja ressurssi sihipäraselt suunata. Paari aastaga kanditi see Kultuurikatla 40 miljonit krooni, millega oleks loodud uus areen, 13 miljoniks ja maksti siis lihtsalt palgarahaks – nii ongi meil uus Auk lisaks Tallinna Linnateatri omale. Sealsamas kõrval tegutsev omaalgatuslik Eesti kaasaegse kunsti muuseum on näide, mis kõik võiks olla. Hüvesid luua on privileeg, neid jaotada on kohustus, mitte vastupidi. Alati jääb risk, et missiooniga teatrimaja elab üle oma jõu.

8. Meeleülene või ülemeelik? Meie Polygonis liigestest lahti aja paikapanemises praegu avalikult ei osale. Püsivus on saavutatud teisel tasandil ja reformimisi uue parema nimel oleme juba teinud. Aga julgustame küll. Pööre toimub, kui vanal moel enam ei saa ja uuel veel ei osata. Nagu on sõnastatud Marxi „Kapitalis”, sõnastatakse peagi kõikides teistes ja sihtkapitalideski selged kriteeriumid ja printsiip. Poolik stimulatsioon ei tooda majanduslikku taasväärtust, teisisõnu: juhuslikult toetatu ei saa iial elujõuliseks, jääb sõltuvusse ega vabasta kohta järgmisele toetuse vajajale. Alati on võimalik teha vahet, kes eesmärgistub perspektiivile ja kes mitte.

Loogika, et mida raskemad on ajad, seda rohkem on loota raha aktsiisist ja mitmesugustest tervise kahjustamisega seotud maksudest, on mõneti vastuoluline, sest kunst ja kultuur peaksid inimesi ikka ju halvast eemale hoidma. Seesama loogika ütleb, et mida raskem on aeg, seda suurem on kunsti ja meelelahutuse turg, sest kunstnik aktiveerub siis, kui ühiskonnas on midagi valesti. Siis tekib kvaliteetne meelelahutus. Ja ongi kõik pea peal: viina ei jooda, sest muud väärt kraami on turul palju. Jaotatavat raha jääb vähemaks, sest loojad tegutsevad. Või siis juuakse rohkem, aga ikkagi ei jõua see raha kultuurini. Ligi 20 aastat on vingerdatud stimuleerimise vormi ümber, selle asemel et sätestada ressurss nagu rahvusooperi või rahvusringhäälingu seaduses protsendina eelarvest. Või Eesti Energia kasumist, veel parem CO2 müügikvoodist. Tõsi, praegune ja ajaloolinegi statuut sõnastab meie toetusorgani riigist täiesti sõltumatuks, aga selgi moel tahab valitsus pidevalt selle kallale minna.

Ettevõtjad saadavad meeletult signaale, et seadustataks maksusoodustus sponsorluselt, ent seda pareeritakse väitega: vaadake, milliseks rahapesuks läks spordis. Sport sai hiljuti dopingukahtlusest puhtaks, aga kas kultuuril on seda kunagi olnudki? Meil ei ole vabade loovisikute sotsiaalturbe osas midagi ette näidata, lisame siia rahapesu kahtluse. Nagu veidi meeletu, mis?

Riik on vabatahtlik inimeste ühendus hõlbustamaks asjaajamist maailmaga. Mittetulundusühing. Meenutan siinkohal raporteid, kuidas Eesti Energia teenib miljardeid ja maksab dividende ning kuidas need Estonian Airi musta auku suunatakse. Meenutan teateid õpetajatest, kultuuritöötajatest, päästjatest, arstidest – ühiskonna alusest. Nii nagu 1918. aasta segaduses deklareeriti iseseisvust (ka 1990. aastatel, muide), võib tänases segaduses riigi rahulikult rahvahääletusega ka laiali saata. Kultuuriloome Eestis ei ole tegijale tegelikult kohustuslik. Ainult nõnda tekib olukord, kus kõik on sunnitud oma tegevust hindama. Arvate, et see on naivistlik? Meenutage Balti ketti, laulupidu, teletorni, naabrivalvet, aktsiooni „Teeme ära!” ja „Tiigrihüpet” … Maailm pöördus. Vabatahtlik mitteratsionaalne kokkulepe, mis toimib ratsionaalselt.

9. Meele järgi. Inimesed pöörduvad tehnoloogia peale tungides üha rohkem vahetu elamuse ja elava sõna poole. Ka mõtlevad nad tänapäeva ühiskonnas isiku- ja isiksusekesksemalt ning lähevad nii hariduses kui kultuuris üha nõudlikumaks. Lahendused tulevad aga väga-väga aeglaselt järele, endiselt määrab palju meeldivus ja isiklikud suhted. Kui arusaam ja veendumus on olemas, on vaatepunkt, siis on saavutatud suutlikkus ja järjepidevus ning võime südamerahuga öelda: „Ma ei ole kunagi uskunud ühtainust tõde. Ei enda ega kellegi teise oma. Ma usun, et kõik koolkonnad, kõik teooriad võivad teatud kohas, teatud ajal kasulikud olla. Kuid ma olen avastanud, et elada on võimalik üksnes kirglikult, täielikult mingi vaatepunktiga samastudes. Ent sedamööda, kuidas aeg möödub, kuidas muutume meie ise ja muutub maailm, teisenevad ka sihtmärgid ja vaatepunkt nihkub paigast. Et vaatepunktist oleks üldse kasu, peab end sellele jäägitult pühendama, peab seda kaitsma elu ja hinge eest. Ja samal ajal sosistab sisimas üks hääl: „Ära võta seda liiga tõsiselt. Kui vaja, anna järele””. Seda on öelnud Peter Brook. Teadlikult või tahtmatult kasutas Andres Noormets oma lasteluulekogu tutvustuses väljendit „teatritööline” – see on isik, kes näitleb, lavastab, kujundab, teeb kõike. Kujundab! Teistkordne vabariik algas loomeliitudest. Hiljutine kohtumine olla kuidagi pehme olnud? Meil on endiselt see jõud.

Polygonil täitub 8. mail viis tegevusaastat. 7. aprillil asutati Polygoni loomenõukogu, järgmisena koguneb majanduskogu, koos moodustavad need arenduskoja. Mittetulundus on elavas väiketeatrite liikumises ammu tuntud püsiväärtus, nagu ka vabatahtlikkus. Uus nähtus on inimeste avalik osalemine loomeprotsessis Hooandja ja „Viie tärni” internetivõimaluste kaudu. Polygon tähendab ka igal aastal 40–50 teatriõpilast ja Tallinna ühisgümnaasiumi teatriklassi. Uut tüüpi organisatsioon on leidnud oma koha. Siiralt tänan keskkonda, sest teater … on kogukond.

Tühi ruum ei ole tühi.

Tamur Tohver on lavastaja, näitleja, õpetaja ja kultuuriettevõtja. Aastatel 1991–1998 töötas ta Eesti Raadio Raadioteatri lavastajana ja 1998–2006 Raadioteatri juhina. Viimased viis aastat on ta juhtinud PolygonTeatrit ja teatrikooli TeatriPolygon.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming