Meelelahutusliku teatrifestivali kunstitaotlejad

 

I. B. Singer ?ORI?. Lavastaja Jevgeni Arie. Osades Israel Demidov, Jevgenija Dodina jt. Gesher teatri (Iisrael) külalisetendus Salme Kultuurikeskuses. ?SV?. Fantaasia A. T?ehhovi ?Kirsiaia? ainetel. Lavastaja Pavel Adamt?ikov Kunstnik Darja Volkova. Osades Zoja Belohvostik, Viktor Manajev, Olga Fadejeva, Olga ?antsõna jt. Janka Kupala nimelise Valgevene Akadeemilise Rahvusteatri külalisetendus Linnateatri põrgulaval. Hiljuti lõppenud teatrifestivali ?Talveöö unenägu? neli välislavastust saab üpris lihtsalt jagada kaheks: terav ja tundlik kaasaegne sotsiaalteater (Soomest, Rootsist) ning üsna pretensioonikas (teatri)kunst või selle katsetus (Valgevene, Iisrael). Enne kui sellest teisest poolest juttu tuleb, retooriliselt pisut festivalist endast.

Nagu sai ka pärast eelmist ?Talveööd? kirjutatud, on igasuguse välismaise teatri vaatamine kasulik, eriti kui see veel koju kätte tuuakse. Kui nüüd mõelda selle festivali kuue lavastuse (kaks ka Linnateatrist), eelmise ?Talveöö? ning veel paari muu asja peale, siis võib küll väita, et tegemist oli pigem viisakalt, kuigi pisut uimaselt kulgenud Tallinna Linnateatri organiseeritud meelelahutusüritusega kui teatrirahvast raputava festivaliga. Ju see oli nii mõeldud. Tuleks ka mainida, et Linnateater ise paigutus oma ?Isade ja poegadega? ning ?Vincentiga? (see viimane küll mööndusega) üsna festivali etteotsa. Mõnevõrra arusaamatuks jäid lavastuste valijate ja kohaletoojate taotlused: mis oli see printsiip, mille järgi lavastused valiti (näiteks eelmine festival torkas silma vormilise mitmekesisuse poolest)? Ehk ? millega kavatseti siinse kliima, aastalõpu ja prevaleeriva teatritraditsiooni küüsis vaevlevat teatrisõpra köita!? Sellel festivalil oli see muidugi Iisraeli Gesheri teatri ?Ori?, mis pakkus huvi eelkõige oma eksootilisuse poolest nii geograafilises kui ka kultuuri kontekstis.

Samas ei oleks tohtinud see Isaac Bashevis Singeri ?Ori? Jevgeni Arie lavastuses ükskõikseks jätta ka teatrit spetsiifilisemalt vaatavat kodanikku. Ühe jumala ja mitme usu konfliktidest ei räägita meie teatrilaval just tihti. Eksistentsiaalse ?ebamugavuse? näitamine juudi noormehe ja poolatari armastuse ehk klassikalise keelatud armastuse loo kaudu on küll tegelikult üsna banaalne, kuid selge ja mõjuv. Vahest üks kõige võimsam asi, mida teater pakkuda saabki, on tuua korraga lavale märterlus, usk, armastus ja tõde koos elusa tule, vee ja maaga. Kui selliste suurustega opereerib veel teater Iisraelist koos lavastajaga, kes mitte mingil juhul ei taha kasutamata jätta primaarseid teatrivahendeid ning kes silmatorkavalt tegeleb Kunstiga (selle üllas, kuid ka paratamatult naiivses tähenduses), siis selline lavastus sööbib mällu ? meeldigu see või mitte. Arvan, et mitmeski mõttes meenutas ?Ori? kunagisi Jaan Toominga võimsaid lavastusi, ainult et ?Orja? mõju on meile vist märksa väiksem. Kuigi Arie lavastuses oli ürggeniaalseid leide ning Suure Teatri perfektselt lohakat lava- ja valguskujundust ning kostüüme, mõjus Salme kultuurikeskuses antud etendus siiski liig kunstlikult, jõulupostkaardina.

Janka Kupala nimeline Valgevene Akadeemiline Rahvusteater mängis Pavel Adamt?ikovi lavastust  ?SV? ehk fantaasiat Anton T?ehhovi ?Kirsiaia? ainetel. ?SV? on klassikaline klassika tõlgendus. Polnud see äärmuslik ega postmodernismist pakatav, ega olnud ka ?kerget teed minev? jandike. Tegemist siis üpris pretensioonika tõlgendusega, milles primaarseks väljendusvahendiks pole mitte T?ehhovi tekst, vaid kineetika, muusikaline kujundus ning olulisteks märkideks muutuvad lavakujunduselemendid. Klassika tõlgendustega on alati nii, et mingis koguses on need alati uued ja värsked, see on juba tõlgenduses vaikimisi eeldusena olemas. Möödapääsmatu on ka piisav ühisosa alustekstiga, muidu pole asjal mõtet. ?SV? puhul on need kriteeriumid täidetud, kuid nagu tihti tantsulavastustega, jääb sellele, kes lugu ei tunne, lavaline tegevus hämaraks. Nii nagu ?Orjaski?, oli ka selles ehtvenelaslikus, tempokas ja paksude rasvakriidivärvidega lavastuses tähelepanuväärseid leide nii kujunduse kui ka nätlejatööde poole pealt. Kindel võib olla ka selles, et ka tantsurahvale jäi üht-teist andekat silma. Tegemist normaalse kontseptsiooniga hoogsas vormis, kuid ei enamaga. Von Krahl teeb paremini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming