Me läheme läbi reostatud mere

Pille-Riin Purje

Andres Noormetsa lavastus „Stockmannid” käivitab näitlejates eheda mängurõõmu.      Doktor Tomas Stockmann teeb teadusliku avastuse: tema armsa kodulinna vesiravila ei tervenda inimesi, vaid mürgitab neid nakkuskoldena, sest vesi on saastatud. Ravilat ehitades  lähtusid linnavõimud nii majanduslikust kui ka poliitilisest omakasust ning kompetentse arsti nõuandeid ei pandud millekski. Eks tule see situatsioon paljudest eluvaldkondadest neetult tuttav ette. Ibseni näidendis „Rahva vaenlane” võimendab intriigi tõik, et linnapea Peter Stockmann ja doktor Tomas Stockmann on lihased vennad. Üks vend tembeldab teise rahva vaenlaseks. Siit ka Andres Noormetsa lavaversiooni mitmeti kõnekas  pealkiri: „Stockmannid”.

Silver Vahtre stsenograafia täidab läbikomponeeritult ja õhuliselt Ugala suure lava. Koosmõjus valgusega loob täpseid misanstseene läbipaistev vaheloor, mis ühel hetkel ka kerkib, et taas langeda. Lavaruumi keskmes võimutseb ehtne vesi: kõrrepuhmastega piiratud veesilm kui ühiskondlik konnatiik, seda ümbritsevad ja ületavad purded, trepid, poodiumid. Teadmine, et vees on kahjulikud bakterid, muudab  õõvastavaks tegelaste ohtra veetarbimise, joomise ning pesemise, lisaks ujutavad Tomase pojad vees muretult paberlaevukesi. Koos veega pruugivad paljud tegelased tablette, medikamente. Endalegi märkamatult ollakse topelthaiglased ja vaevalt piisab tervenemiseks filterkannust. Lava kohal õhus paikneb vesiratast, miks mitte ka päikeseketast meenutav ringjas moodustis, mis laguneb pulkadeks, kui (Tomase) maailmas kõik katki läheb. 

Ülev Aaloe ilmekas suupärases tõlkes torkavad kõrva veega seostuvad kõnekujundid stiilis „ühiskond on nagu laev”, „reputatsioon tuleb puhtaks pesta” jms. Veereostuse kontekstis saavad kõik nood väljendid külge valusa irooniakõla. Rääkimata Tomase idealistlikust rõõmupuhangust, et kodulinn suhtub temasse kui oma venda. Peagi on ta ise valmis võimukandjast venna ära kägistama. Andres Noormetsa lavastus käivitab näitlejates  eheda mängurõõmu. Peaosaline Aarne Soro avab Tomas Stockmanni nägijakssaamise keeruka protsessi täpselt ja tundlikult. Alguses lehvib doktor ringi rõõmsa, ligimesi kallistava ja usaldava ullikesena, elust enesest hästi teada naiivse tüübina. Leidliku koomikaga on lavastatud kitsukesel diivanil meeskvarteti napsuvõtmisrituaal, mida naised nõnda kenasti toetavad. Doktori „loeng” sama diivanit tahvlina kasutades mõjub viivuks kui viibe  Serebrjakovi monoloogile Kaarin Raidi lavastuses „Onu Vanja”.

Viimaks, pärast oma avastuse eufooriat, suigub Tomas ikka sealsamas diivanil õndsasse unne nagu lapsuke … Vaimukalt eksponeeritakse kohaliku ajalehe Rahva Hääl toimetust, kes salvestab vaheloori taga hiilides „varjatud mikrofoniga” linnapea erakõnelust. Tarvo Vridolin kujutab pastelse groteskiga peatoimetaja Hovstadi paatoslikke haigushooge ning üleminekuid lehemehe küünilisse  professionaalsusse. Andres Oja reporter Billinguna etendab siledat selli, kes ladusa õhinaga valmis viskuma mis tahes „revolutsiooni” või selle mahasurumisse, kuidas vaid tema karjäärile kasulikum. Margus Vaher trükikoja direktori Aslakseni osas esindab halli isikupäratut „valdavat enamust” ja „kinnisvara omanike liitu”. Tema „lojaalsusavaldus” kohalikele võimudele oli esietenduse naljakamaid ja tabavamaid momente, vaheaplausi väärt. 

Ent need on vaid väikesed prügikalad, sündmuste käiku dikteerib kaks kauboikaabuga haid: äri ja võim. Peeter Jürgens mängib Tomase äia, nahaparkal Morten Kiili, suhteliselt neutraalselt, ent ohtliku nähtusena, kes ei kõhkle ligimestel nahka üle kõrvade tõmbamast. Linnapea Peter Stockmanni rollis esineb Arvi Mägi peenelt, veenva ja häirimatu demagoogina, tegelaskuju liigselt karikeerimata. Peter säilitab väärikuse isegi nii totternaljakas  olukorras kui Rahva Hääle toimetuses diivanikatte taha peitupugemine: Poloniuse parafraas?! Huvitavalt, lausa liigutavalt on lavastatud vendade kohtumised: tervituseks kahmab pikakasvuline Tomas oma õblukese lühema venna embusse, keerutab Peterit õhus nagu isa poega …

Kui seesama hoidev žest kordub ka veel pärast reetmist, hakkab kummaliselt valus. Nii nagu tunneb Tomas ilmsi valu hetkel, mil Peter end temast lõplikult, sümboolselt  lahti lõikab. Rahvakoosoleku stseen kujuneb lavastuse kulminatsiooniks, kus Noormetsa dramaturgia sekkub põhimõtteliselt ja isikupäraselt Ibseni laadi. Aarne Soro vahendab Tomas Stockmanni teksti nüüd sündmusi vaatleva jutustaja sisemonoloogina ja see stiilivõte on selles olukorras äärmiselt põhjendatud: mees, kes elanud seni oma väikses piiritletud maailmas, kummalgi käerandmel tiksumas  teadlase ajaarvamist määrav kell, diagnoosib esimest korda selgepilgulisena ühiskonna „moraalse skorbuudi”, kogeb otsest reetmist. Sel hetkel saab Tomasest ühtaegu nägija ja vaatleja. Distantseeruva üksiklasena sulandub ta keset kõrkjapuhmaid vaikselt loodusesse, oma kaitsetus kurbuses ka imelikult kaitstud.

Koosolek mängitakse maha farsina, kusjuures Noormetsa lavastuses on välditud igasugust lame- ja jämekoomikat: ei mingit räuskavat  purjus meest rahvamassis nagu Ibsenil, pigem on vett rüüpav ja tabletipurke krõbistav linnarahvas vagur ja manipuleeritav. Läbimõeldud stsenaariumiga, sugereeriva taustamuusikaga koosolekul tõuseb sürpriisnumbriks Billingu deklamatsioon: Paul-Eerik Rummo „Me hoiame nõnda ühte …”, mille eest linnapea oma alluvat ekstra tänab. See truudusevanne – rõõmsate võlgadega läheme läbi reostatud mere! – annab Billingule ihaldatud linnasekretäri  ehk lakei ametikoha, noormees saab vahetada seni näpuotsas tolknenud tillukese „killerkotikese” soliidse portfelli vastu. Koosolek, kus osavalt summutatakse Tomase siirast murest kantud sõnavõtt, päädib veesõjaga. Läbi õhu lendavais veepritsmetes hääletu ähvardus, vette visatud plastpudelid süvendavad saastumist, niigi haprad purded murtakse katki. Koosolekule järgnevat toibumise ja tervenemise protsessi paotada on Aarne Sorole eriti  nõudlik ülesanne. On oluline, et tema Tomas ei mõju enam hetkekski naeruväärsena, ehkki liigub tükk aega nagu komöödiategelane ilma püksata, beež vaip reite ümber keeratud. Kummatigi tähistab isegi see olek tema suveräänsust, ta ei ole argpüks. Tasahaaval taastub Tomase loomuse helgemgi poolus, ent endist naiivset meest ei saa elukooli läbinud doktorist enam kunagi. Kõige hävitavam elukogemus ongi usalduse surmamine. 

Soojatoonilise huumori ja hästi loetava napi arengujoonisega kujutavad Tomase pereliikmeid Vilma Luik (koduhoidjast abikaasa Katrine) ja Carita Vaikjärv (kooliõpetaja Petra). Perekonnapildil on olulised poisid Eilif ja Morten. Nendega liitub Andres Tabuni usaldusväärse olekuga laevakapten Horster, kellest aimumas Tomasele väimeespoeg. Ibseni näidend lõpeb doktor Stockmanni mõrkja tõdemusega: „Kõige tugevam mees  maailmas on see, kes on kõige üksikum”. Lavastus toonitab, et Tomasega koos on tema perekond. Väike vallatlev veepritsimine mõjub vabastava kontrastina eelnenud „tormile veepudelis”. Vee- ja päikeseratas taastab oma esialgse kuju. Nii luuakse inimlik võimalus jääda iseendaks lähedaste ustavas ringis, neile toetudes ja neid toetades. Ju see ongi see ainus inimese elus, mis ei ole pelgalt illusioon. Vaataja hinge aga jääb saalist lahkudes rahutu küsimus: mis saab meie kodulinnast ja saastatud vesiravilast?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht