Me ei usu, et on olemas Tõde

Eero Epner

Laupäeval esietendus teatris NO99 Edward Albee’ „Kes kardab Virginia Woolfi?”, mille on lavastanud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Margot Visnap: Sel laupäeval NO99-s esietenduv lavastus „Kes kardab Virginia Woolfi?” põhineb läbi ja lõhki psühholoogilisel dramaturgial, Edward Albee’ 1962. aastal kirjutatud näitemängul. Teatri NO99 repertuaar just ei hiilga nn klassikalise dramaturgia lavastamisega – miks otsustasite nüüd ja praegu selle näitemängu lavastada võtta? Ene-Liis Semper: Näitlejad on rääkinud, et majast väljaspool küsivad kolleegid, kuidas  seekord „Kes kardab Virginia Woolfi?” lavastatakse. Et kindlasti kuidagi mingi NO-liku nipiga. Kõik eeldavad, et me keerame ka nn korralikule dramaturgiale tingimata mingi vindi sisse. Aga teate, mis: on lihtsalt inspireeriv teha teatud perioodi järel vahel ka lihtsalt head näitemängu, „Padjameest” või „Hirvekütti” või nüüd „Kes kardab Virginia Woolfi?”, kui on väga head näitlejad. Tiit Ojasoo: Kuidagi NO-likult tegemine – see  on peaaegu et kohustus juba. Tüütu. Meie jaoks on NO-moodi tegemine see, et teeme Ene-Liisiga asju, mida ise vaadata tahaks. Eero Epner: On väidetud, et „Kes kardab Virginia Woolfi?” on korraga nii väga realistlik näidend kui ka selgelt absurdne. Albee ise ei ole samuti kunagi varjanud oma tõmmet absurdikirjanduse poole, öeldes muu hulgas, et „kõige parem kirjanik on Samuel Beckett, mulle endale kõige huvitavam aga mina ise”.  Kas see kõikumine naturalismi ja absurdi vahel oli ka teile oluline?

 

Ene-Liis Semper: Mis absurd? Kõik on kraadi küsimus. Minu jaoks on George’i ja Martha omavaheline Spiel täiesti realistlik.

Tiit Ojasoo: Albee ise on ühes intervjuus näiteks vastanud küsimusele, mis tema arvates George’ist ja Marthast pärast näidendi lõppu sai: kui George ja Martha suudavad illusioonidesse mitte enam langeda, siis läheb neil  hästi, aga see on väga raske. Ma tsiteerisin Albee’t proovis näitlejatele ja kõik pööritasid silmi. Mis illusioonid? Mis mõttes läheb siis hästi? Asi on ilmselt selles, et Albee uskus 1962. aastal näidendit kirjutades, et kusagil on olemas Tõde, mille suhtes kõik muu on illusioon. Aastal 2009 ma küll enam ei usu, et säärane Tõde olemas oleks. Illusioonid võivad olla paremad või halvemad, aga saavutada Tõde – vaat see on hoopis absurdne. Võib-olla omal ajal just see mõjuski American Dream’i kokkuvarisemisena, kui Albee korraga näitas, et tõe asemel on George’i ja Martha elus hoopis illusioonid. Aga ajalugu on näidanud, et need, kes elasid illusioonides, olid võitjad. Mitte vastupidi.

Ene-Liis Semper: Ma tahan uskuda, et George’i ja Martha taolised inimesed on olemas. Et nad on reaalsed, et sääraseid inimesi veel leidub. Kui George ja Martha oleksid lihtsalt sümbolid,  muutuks kogu lugu hetkega konstruktsiooniks ja seega väga igavaks.

Tiit Ojasoo: Ma ei tea, kas julgeksin George’ile ja Marthale külla minna. Aga ma tahaksin. Ma ei oleks tahtnud võib-olla sel konkreetsel õhtul minna, sest see oli liiga kurb ja traagiline, pealegi olid teised külalised ees ning minuga poleks ilmselt juhtunud seda, mis juhtus nendega. Aga ma tahaksin nendega tuttavaks saada, nendega napsu võtta, nende käest vastu  pead saada. Nad on väga lahedad inimesed ja Spiel, mis seal käib, on väga kõrgel tasemel. Väga lahedal ja väga kõrgel tasemel.

Eero Epner: Ja „kõrgel tasemel” – selle all tuleks mõista intellektuaalsust?

Ene-Liis Semper: Ja nõudlikkust. Enamik tänapäevaseid mängureid ei panusta enam nii keerulistesse ja mitmetahulistesse käikudesse kui nemad, ja neil pole ka sellist intellektuaalset pagasit. Paraku.

Tiit Ojasoo: Albee’l on õnnestunud kirjutada nii, et on palju viiteid Ameerika kirjandusele ja ajaloole, aga George’i ja Martha Spiel’i on võimalik nautida ka ilma vihjetest aru saamata. Nende Spiel on laialt mõistetaval tasandil. Erudeeritus ja mäng pole mingi namedropping, mis on ilmselt tüüpiline tänapäevane Spiel.

Eero Epner: Öeldakse tõepoolest, et see näidend on American Dream’i kokkuvarisemisest. Ja öeldakse ka, et NO-likkus tähendab paratamatut  sotsiaalset mõõdet. Kas seda stereotüüpi saab ka nüüd rakendada?

Tiit Ojasoo: Ei, absoluutselt mitte. Albee on küll ka viidanud, et näiteks George’i nimi viitab George Washingtonile ja Nicki oma Nikita Hruštšovile, aga no kuulge. Albee räägibki oma näidendi kohta enamasti haruldaselt rumalat juttu. Eks see nii muidugi ongi: kunstnik ei ole kunagi nii suur kui tema teos ning tema jutt oma kunsti kohta jääb alati kunstile enesele  alla. Ma loodan, et see käib ka meie praeguse intervjuu kohta.

Ene-Liis Semper: Kokkulepe, mille purunemist siin näidendis kujutatakse, ei ole siiski mitte niivõrd ühiskondlik kui isiklik. Isiklik tundub mulle praegu olulisem kui ühiskondlik. Jutud kõigi maailma näidendite ja lavastuste vältimatust sotsiaalsusest kõlavad ausalt öeldes halearmsalt.

Eero Epner: Kui palju on tekst proovide käigus  oma tähendust muutnud?

Tiit Ojasoo: Sihik on täpselt samas kohas, kus proovide alguses. See on küll loomulikult nüanssides täpsustunud, aga valmis näidendi võlu ja valu ongi see, et ta ei muutu. Loed läbi ja saad aru. Ka tegelasi ei ole võimalik mõista nii ja naa – mitut moodi. Nad on kirja pandud konkreetsete inimestena. Ükskõik, kas George on õppejõud või töötab kusagil mujal: selle, millised suhted tal oma naisega on, saab algusest  peale näidendist välja lugeda ning siin pole võimalik avastada, et ohoo! siin taga on veel midagi peidus!

Ene-Liis Semper: Üks võimalik konstruktsioon, millele vahel viidatakse, on, et Albee kirjutab justkui maailmavaadete konfliktist: George kui humanist ja Nick kui materialist. Mulle näib aga paraku, et George’i probleemiks on pigem suutmatus tegutseda. Mõtleb küll, aga ei tegutse. Pole mingit vahet, kas ta on siinjuures  humanist, ratsionalist või keegi kolmas.

Tiit Ojasoo: Tänapäeval ei mõju antud vastandus ka enam üldse aktuaalsena, maailmavaated on sedavõrd pihustunud. Ajakohasuses on näidend tegelikult päris tugevasti järele andnud, seda ka muudes aspektides. Muide, kui ma ütlesin, et näidendist on võimalik kohe aru saada, siis ei tähenda see ometi, et ta on kerge struktuuriga well-made tükk. „Kes kardab…” on pigem nagu kriminaallugu,  mis nõuab mitmekordset vaatamist. Sest mis siis ikkagi juhtus?

Ene-Liis Semper: Ärksamad ehk esimene kord vaatavad ja teine kord mõnulevad.

Tiit Ojasoo: Väga hea valmis dramaturgia lavastamine või koos trupiga uue tüki väljamõtlemine on tõesti kardinaalselt erinevad asjad. Raskused ja rõõmud on üpris erinevate kohtade peal. Peab ütlema, et „Kes kardab…” puhul tundsin end mõnikord üpris kohmetult.

Eero Epner: Mis mõttes?

Tiit Ojasoo: Pool lõbu jääb olemata, kui tekst on ees. Tõsi, ka kaks kolmandikku valu jääb olemata. Teater seisab siin hoopis teise koha peal. Valmis dramaturgia lavastamine on vormistamise või interpreteerimise teater – ja ma ei mõtle seda hinnangulisena, kuna hea interpretatsioon on väga ilus vaadata ja väga raske teha ning näitab inimest ja ühiskonda sama palju kui näiteks „Kuidas seletada pilte surnud  jänesele” tüüpi lavastus. Aga need on põhimõtteliselt siiski kaks väga erinevat asja: ühel juhul minnakse interpreteerima, teisel juhul seistakse tühja lõuendi ette.

Eero Epner: Oled korduvalt väljendanud oma skepsist kaasaegse dramaturgia suhtes.

Tiit Ojasoo: Head dramaturgiat sünnib tõesti vähem. Võib-olla üks põhjuseid on see, et aeg, mis kirjanik endale kunstiteose loomiseks võtab, on palju lühem kui näiteks Albee’l. Ma  ei ole kuulnud, et ükski meiegi kaasaegne näitekirjanik oleks võtnud kolmeaastase loomingulise pausi, et kirjutada näidend. Eks see ole eluoluline paratamatus, aga keerukust ja läbikirjutatust nagu Albee’l nii ei saavutata. Ja eks temalgi oli ju õnnestumisi tegelikult vaid mõni üksik. Teiseks: ei ole nagu huvitavaid teemasid eriti. Armastus on üsna hästi juba ära käsitletud ning ega digirevolutsioon ja säutsumine  pole siia toonud ühtegi põhimõttelist muutust. Huvitav, et ei kirjutata ka enam eriti näidendeid, mis oleksid eksporditavad – globaliseeruvas maailmas kapseldutakse hoopis mingi oma konteksti külge. Paraku see, mis Eestis kirjutatakse, reeglina ka siia jääb. Teater on minu arvates dramaturgia seisukohalt vaadates ka juba kusagil mujal, ta avaldub milleski muus.

Eero Epner: Olete öelnud, et üks põhjus „Kes  kardab …” lavastamiseks oli ka see, et teil olid olemas õiged näitlejad.

Tiit Ojasoo: See oli tõesti üks oluline argument.

Eero Epner: Kas „hea näitleja” kontseptsioon on kuidagi ka ajas muutunud?

Tiit Ojasoo: Hea näitleja olemus … On ju nii palju erinevaid kategooriaid, milles võib hea olla. Mingit üldist universaalselt head näitlejat minu arvates ei olegi. Tõetunnetus, karisma, lavaline usutavus ja töövõime on ilmselgelt tema tunnused, aga kuidas see konkreetselt ühe või teise näitleja puhul väljendub, on väga erinev. Samas on näitleja teatris ka kohutavalt kaitsetu: kui lavastus on nõrk ja näitlejatel ei õnnestu kokku hoida, siis ongi tulemus halb. Viimaste aastate jooksul olen aru saanud, et ma võin näitlejat ühelt poolt rohkem usaldada, tema peale rohkem loota – ja teiselt poolt temas ka rohkem pettuda. Iga kord, kui lavastus hakkab esietenduma, mõtleme me  Ene-Liisiga, et see lavastus on nii näitlejate peal: kui mängivad hästi, on tore lavastus, kui ei mängi, ei ole. „Kes kardab …” puhul on see muidugi ka väga teravalt tunda, kuna lavastaja argipäeva kuuluvat nipitamist ei olnud võimalik eriti suurelt ette võtta. Ju me siis usaldame näitlejaid ja usume, et need neli ongi väga head näitlejad.

Eero Epner: Lavaruum ei ole seegi kord mingi realistlik kamber, vaid avatud väli. Miks?

Ene-Liis Semper: Sääraste lavastuste puhul tahaks ju näitlejat võimalikult lähedalt ja selgelt vaadata ning realistlikud toaseinad hakkaksid segama.

Tiit Ojasoo: Lakoonilisusest hoolimata on võimalik seda ruumi vastu võtta ka täiesti reaalsena.

Ene-Liis Semper: Samas on kõik nii minimaalne kui võimalik.

Margot Visnap: „Kes kardab …” on eesti teatriloos märgilise tähendusega. Adolf Šapiro  lavastus esietendus 23. juulil 1977, Tiit – sina sündisid kuu aega hiljem 28. augustil 1977. Mil moel (või kas üldse) on mälestuste mälestus sellest lavastusest sinuni (võib-olla siis ka praegusesse lavastusse) jõudnud?

Tiit Ojasoo: Mul puudub 1977. aasta lavastusega igasugune side. Ma ei ole seda näinud, kuid olen kuulnud, et see olevat olnud väga tore. Aga kaks aastat tagasi nägime Ene-Liisiga Berliinis Deutsches Theateris hiljuti meie seast  lahkunud Jürgen Goschi lavastust, mis oli väga hea. Too lavastus on meid kindlasti mõjutanud. Näitlejad mängisid seal väga selgelt, puhtalt, kiiresti. Nad ei „maalinud” tundeid ega teinud muud säärast, vaid olid laval väga karged.

Eero Epner: Mida teile tähendab, et NO99 on viimastel aastatel palju Euroopas mänginud?

Ene-Liis Semper: Trupi seisukohalt on väga oluline silmaringi avardumine. Mida mitmekülgsemalt me tajume maailma, milles elame, seda enamast on meil omavahel rääkida.

Tiit Ojasoo: Mõtteruum on oluliselt teisenenud. Sääraste kogemuste üle tuleb ainult rõõmustada. Nagu sellesügisene „Kuidas seletada …” mängimine Peterburi publikule või ka Nitra rahvusvahelisele seltskonnale – ja seda ennekõike kunstilises plaanis. Reaktsioonid ja tagasiside ei ole mitte tingimata teistsuguse kvaliteediga, aga pea alati teistsuguse nurga alt ning see mõjutab ka mõtteruumi,  milles sünnivad järgmised lavastused. Kuna mõlemad nimetatud festivalid ning „Baltiiski Dom’i” juhtkonna preemia tõid ridamisi uusi kutseid, siis loodame kevadise tuuri ajal veelgi uut inspiratsiooni saada. Novembri lõpus teeb rahvusvahelise debüüdi ka „Onu Tomi onnike”, mis kutsuti Budapesti.

Margot Visnap: Millised on järgmised plaanid NO99s?

Tiit Ojasoo: Järgmisena toob Veiko Õunpuu  kogu trupiga välja lavastuse, mille algmaterjalideks on kaks Rainer Werner Fassbinderi näidendit ning film „Politseiakadeemia”. Kuna nii Õunpuud kui NO99 on viimasel ajal „kunstilise udu” tiitliga pärjatud, siis mõtlesime jõud ühendada. Ent kuna sel aastal oleme teinud seitse esietendust pluss kaks aktsiooni, lisaks reisimised, siis püüame alanud hooajal ehk veidi tagasihoidlikumalt hakkama saada.

Margot Visnap: Tiit ja Ene-Liis, olete aastaid  koos tööd teinud, nüüd võib ka juba öelda – lavastajatandem. Kuidas sünnivad lahendused, kompromissid (kui oletada, et lavastaja peab vist ikka evima suure annuse ego)?

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper: Ei mingeid kompromisse. Parim idee võidab.

Vahendanud Eero Epner

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming