Me ei ole kusagil

Tanel Lepsoo, Anu Lamp

Jean-Luc Lagarce, „Meie, kangelased”. Esietenduse ootel.Septembrikuus 1993, kui Jean-Luc Lagarce toob oma kolmekümne kuuendal eluaastal lavale Molière’i „Ebahaige”, on ta juba viis aastat elanud teadmisega, et kannab endas surmavat haigust, ning kõik usuvad, et see lavastus jääb talle viimaseks. Molière suri „Ebahaige” neljandal etendusel, mängides meest, kes on terve kui purikas, kuid pidevas surmahirmus; Lagarce istub kõik kolm hooaega, pea kõigil saja kolmekümne kahel etendusel kulisside  taga, kus teda süstitakse ja turgutatakse, et leida siis endas jõudu anda veel viimaseid näpunäiteid ja minna ühes teistega otsima viimast avatud restorani ning võtta suund järjekordsesse hotelli, järjekordsesse linna. See on aeg, mil ta kirjutab näidendi „Meie, kangelased”.

Näidend räägib loo rändtrupist, kes eesriide avanedes astub meie ette otse lavalt. Inspireerituna Kafka „Päevaraamatust” on see tekst loodud ja lavale seatud ringreisi ajal,  mõeldud tema „Ebahaige” näitlejatele, igale kindel osa. „Meie, kangelased” räägib nõnda teatrist enam, kui esimesel lugemisel võime arvata. On kahtlemata suur vahe selles, kas tegu on autoriga, kes koostab mugavas äraolemises meelelahutuseks intertekstuaalseid mõttemänge, või lavastajaga, kes on füüsiliselt viimase piirini kurnatud, kuid tahab ütelda veel viimase sõna. Seda enam, et Kafka polnud Lagarce’ile uus  avastus – juba kümmekond aastat varem oli ta toonud lavale lühiloo „Pulmaettevalmistused külas”, kus kasutas samuti kilde „Päevaraamatust”.

„Meie, kangelased” on palju vähem kollaaž Kafka ainetel ja selles pole niivõrd tunda otsest soovi tungida teise autori mõttemaailma, kuivõrd pöördumine nende – näitlejate – poole, keda Lagarce oli harjunud kutsuma oma perekonnaks. Tänapäeval oleme muidugi harjunud sellega,  et – nagu ütleb Roland Barthes – „autor kui institutsioon on surnud: tema ühiskondlik, emotsionaalne, elulooline isik on kadunud”. Ehk teisisõnu: tunneme ebamugavust, kui teost tekstivälise abil selgitatakse. Meil on tahtmine küsida, kas vaataja, kes Eestis 2009. aastal teatrisaali astub, peab tõepoolest olema läbi lugenud Lagarce’i eluloo ja Kafka loomingu või leppima sellega, et ta etenduse kõige olulisematest aspektidest ilma jääb. Ja kas tõesti  annavad vaid kavaleht ja selgitavad artiklid ajakirjanduses kätte selle ainsa võtme, milleta kogu teos tähenduseta mööda libiseb? Ent toogem esmalt paar näidet: Lagarce’i „Kauge maa” esimeses stseenis ütleb peategelane: „Ma olen peaaegu neljakümnene ja selles vanuses ma suren.”

On vaieldamatu, et oma täpsuses on see repliik niivõrd autobiograafiline, et meil tekib tahtmine järeldada: tõepoolest, ilma elulooliste andmeteta ei mõista me  midagi, ei taju kaugeltki seda emotsionaalset laengut, mille etendus meile annab. Ja ometi pole see nii lihtne. Näidend, mille Lagarce kirjutab 1982. aastal pealkirjaga „Ebamäärased mälestused katkuaastast”, vihjab nii ilmselt aidsile, et kui me ei teaks, et HI-viirus lokaliseeriti alles aasta hiljem, oleksime veendunud, et tegu on autobiograafilise pihtimusega. See oli kahtlemata ka põhjuseks, miks Lagarce soovis selle näidendi ümber kirjutada. Ajaga oli tekst  muutunud liiga „eluliseks”… Ei homoseksuaalsus, aids ega vältimatu surm pole Lagarce’i jaoks kunagi olnud „teemad”. Need on olnud asjad, mis temaga – tema kehaga – paratamatult seotud ja seetõttu oleks autoril sama silmakirjalik neid vältida kui ka illustratiivselt ekspluateerida. Vastus eeltoodud küsimustele on siin: jah, me peame tundma autori elulugu, kuid mitte selleks, et mõista, et tema näidendid räägivad tema  elust, vaid seepärast, et mõista, et need räägivad millestki muust.

On tõsi, et Lagarce’i viimased tekstid on ehk dramaturgilises mõttes varasematest tugevamad, kuid haigus on siin võib-olla kaudselt tagant tõukav jõud, kindlasti mitte ettekääne. Ja Lagarce’i teemad ning eelkõige talle iseloomuliku keelekasutuse leiame juba kõige esimestest tekstidest. Nagu eespool üteldud, haarab Lagarce sule kui autor ja lavastaja. „Meie, kangelased”  on seetõttu erandlik tekst, sest selles on ehk kõige peidetumal kujul Lagarce’i enese sõna, ja samas torkab just seetõttu silma neile, kes võtavad vaevaks lähemat võrdlevat analüüsi teha, see viis, kuidas ta Kafka teksti laiendab, paisutab, lisab sellesse kordusi, kõhklusi, täpsustusi. See ühtib suurelt jaolt ühe tänapäeva prantsuse teatri üldisema tendentsiga, mida võiks nimetada „lavalt saali poole kirjutuseks”. Suurem jagu kahekümnenda sajandi näitekirjanikest  – isegi Samuel Beckett, kes viis avangardse teatri kriisiseisundisse – nägi teatrilava väljastpoolt, publiku silme läbi. Lagarce on üks neist nüüdisautoritest, kelle näidendid on suunatud esmalt näitlejatele. Et see väide ei kõlaks truismina, tuleb selgitada.

Kahtlemata peab iga näitekirjanik silmas teatrilava ja näitlejaid. Harvad pole juhused, kus kirjanik loob rolli mõnele oma lemmiknäitlejale. Ja teiselt poolt: peaaegu igast Lagarce’i  tekstist leiame võrdlemisi arusaadavad tegelaskujud ning situatsiooni. Ent see, mis viib meid kohe arusaamisele, et tegu pole tavapärase tekstiga, on kõige lihtsamini üteldes keel, mida tema tegelased kasutavad. Mul oli rõõm koos Mirtel Pohla ning Julie Pouilloniga (Prantsusmaalt) valmistada ette katkend kakskeelseks tekstiesituseks ning minu esialgne veendumus, et Lagarce’ile iseloomulik rütm ka eesti keeles esile tungib ning prantsuse keelega  harmoneerub, leidis täielikku kinnitust. Põhjus on selles, et Lagarce vangistab oma näitleja sageli lausa mikroskoopiliselt olevikulisse hetke, millest väljapääsemiseks pole tugineda muule kui vaid tekstile. Näiteid võib leida pikemalt otsimata (härra Tšissik vaikivale Eduardowale): „ [—] Sa ei vasta kunagi kellelegi midagi, aga sul on ju ometi oma arvamus. / Või ei ole? / Mis sa sellest arvad? / Kas sa arvad midagi? / Ei arva? / Ta on idioot. Sa oled idioot. 

Kas sa oled idioot? Kui sa seda ei eita, siis kõik, isegi kõige paremate kavatsustega inimesed, ka mina, isegi sinu suhtes kõige paremate kavatsustega inimesed, kõik mõtlevad, kõigil on õigus mõtelda, kõik mõtlevad, et sa oled idioot, ja jätavad su maha.” Kordused pole siin poeetilised ja retoorilised, need ei ole teksti „ilustamiseks” ega taotle pelgalt humoorikat efekti (ehkki pole ainsatki Lagarce’i näidendit, mis vaatajat naerma ei ajaks). Siin on tegemist  ülimalt lagarceliku tüüpsituatsiooniga, kus tegelane ühelt poolt ei saa vaikida, sest ta on nõutu teise vaikimise pärast, ning teiselt poolt otsib seda kõige täpsemat sõnastust, mida ta võibki otsima jääda, sest alati on võimalus, et seda, mis just äsja välja üteldud, saab veelgi täpsemalt sõnastada. Lagarce’i võtmesõna on „arrangement” – kohandumine, sobitumine, paikaseadmine, seda nii elulises (lavalises) kui ka keelelises  tähenduses. Lagarce’i tekstidega töötav näitleja peab olema pidavas otsingus, pidevas võitluses ruumi ja keelekasutusega, sest miski pole lõplik. Teisisõnu võiks ütelda, et tekstides peegeldub see otsingute ja avastuste aeg, milleks on prooviperiood. Ja (mitte eriti) paradoksaalselt – sest Lagarce on autor ja lavastaja – õnnestub seda kõige edukamalt väljendada, järgides tekstis iga väiksematki sõna ja kirjavahemärki. Lavast saab seetõttu koht, kus elu  saab edasi kesta, kus surnud saavad rääkida, kus saab oma pooleli jäänud mõtted välja ütelda, tegemata teod lõpule viia. Ja samas mitte kunagi, sest ühes etenduse fluidumiga kaob kõik. Et taas alata. Nüüd mõistame ehk pisut paremini seda, mil määral seondub Lagarce’i looming tema elulooga. Haigus ja lähenev surm pole „materjal”, millest teha spektaaklit. See pole ka pitser, mis vajutaks tema teostele mingi morbiidse  varjundi. Pigem vastupidi: autor, kes on teadlik oma surmast – ja mitte sellest abstraktsest, kunagi tulevast, millest meil kellelgi pääsu pole, vaid sellest, mis on niivõrd selgelt käeulatuses –, annab oma sõna neile, kelle võimuses on seda edasi kanda. Näitlejatele ja lugejatele. Ja jätkakem Barthes’iga: autor on küll surnud, kuid mitte päris, sest „[…] mingil kombel ma tekstis siiski ihaldan autorit: mul on vaja tema figuuri (mis pole tema representatsioon ega  projektsioon), nagu tema vajab minu oma”.¹ Jean-Luc Lagarce on maetud Père-Lachaise’i kalmistule ilma epitaafita; ta ei soovinud, et isegi tema nime kivisse raiutaks, sest ta tahtis, et temast jäävad järele sõnad, mis õhtul kostuvad lavalt publikusse: „Täna õhtul – siin –, kus me oleme? […] – Me ei ole ei Preisimaal ega kuskil mujal. Ma kardan, et mitte kusagil”.²

Tanel Lepsoo

¹ Roland Barthes, „Tekstimõnu”, Varrak, 2007, lk 37.

² Jean-Luc Lagarce’i põhjaliku eluloo leiab Jean-Pierre  Thibaudat’ raamatust „Le Roman de Jean-Luc Lagarce” (Solitaires Intempestifs, 2007).       

 

***

1990. aastate keskel suri ridamisi kolm prantsuse noort näitekirjanikku: Bernard-Marie Koltès, Jean-Luc Lagarce ja Didier-Georges Gabily. Kaks esimest aidsi ja Gabily südamehaigusse. Kõik kolm olid sündinud ja üles kasvanud provintsis, teatrist eemal. Koltès tõusis komeedina teatritaevasse tänu oma lavastajast sõbrale Patrice Chéreau’le, Lagarce’i ja Gabily tee oli teistsugune. Lagarce’i tõeline avastamine, temast vaimustumine tuli kümmekond aastat pärast ta surma. Jean-Luc Lagarce, näitleja, lavastaja ja näitekirjanik, sündis 14. veebruaril 1957. aastal  Héricourt’is. 1965. aastal kolis perekond Valentigney’sse, väikesesse 14 000 elanikuga linnakesse, Peugeot’ autotööstuse hälli. Kõik linnaelanikud olid nii või teisiti seotud Peugeot’ga. Isegi laulukoor, kus Jean-Luci vanemad laulsid, kandis Peugeot’ nime, ja loomulikult oli haruldane see päev, kui linna läbis auto, mis ei kandnud Peugeot’ firmamärki.

Teatrilavastusi nägi Jean-Luc üksnes televiisorist ja need olid enamasti bulvaritükid.  Neist ajendatuna kirjutas ta ka oma esimese näidendi, teemaks abielurikkumine (teleka eeskujudel), ja viis selle oma prantsuse keele õpetajale sooviga, et see kevadisel koolipeol ette kantaks. Kui Jean-Luc sattus esimest korda lütseumi lõpus kooli ühiskülastuse ajal teatrisse, osutus „päris” teater täielikuks šokiks. 1975. aastal astus Lagarce Besançoni ülikooli  filosoofiateaduskonda ja ühtlasi Besançoni konservatooriumisse näitlemist õppima. Ühtse meelelaadiga noortele konservatooriumi esimesel kursusel tundus õige pea nende õpetaja, endise näitleja Paul Lera õpetus lääge ja nad otsustasid omapäi edasi töötada. Paul Lera jättis neile konservatooriumi saali võtmed. 24. mail 1977. aastal  asutas tuumik iseseisva amatöörtrupi. Jean Vilari auks, kes 1940ndatel mööda Prantsusmaad oma trupiga ringi oli rännanud, võeti nimeks La Roulotte (pr k ’mustlaste, rändnäitlejate vanker’). Samal päeval hakkas Lagarce pidama päevikut, mille kirjutamise lõpetas neli päeva enne oma surma. Trupp oli loodud, Avignoni festivalile läkitatud ambitsioonikas kiri palvega lubada esinema off-programmis. Edasi tõusis päevakorda küsimus: mida mängida? 

Nüüd selgus sõpradele ootamatult, et Lagarce kirjutab näidendeid. 1977. aasta kevadel andis Roulotte oma esimese etenduse Lagarce’i kahe näidendiga. Mõlemas on tunda Ionesco mõjusid, mida Lagarce ka ei varja, pigem mõjub see dialoogina Ionescoga. Niisamuti kirjutab ta hiljem näidendeid Kafka tekstidest inspireeritult, Kafka „oludega” improviseerides, ja põimib oma tekstidesse sulnilt sisse vihjeid ja viipeid Tšehhovile.  1980. aasta sügisel saabub Besançoni Jacques Fornier, et edendada kohalikku kultuurielu ja aidata noori truppe. Ta aimab Roulotte’i potentsiaali ja organiseerib trupile intensiivkursused, kuhu kutsub õppejõude mitmelt poolt maailmast, ka Yoshi Oïda. Roulotte professionaliseerub. 1980. aasta 9. detsembril kaitseb Lagarce filosoofiamagistri kraadi tööga, mille pealkirjaks on „Teater ja võim läänes”. Ühe olulise  autorina käsitleb Lagarce selles Tšehhovi rolli euroopa teatris: „Tšehhovil kaob intriig atmosfääri huvides. Selleks, et saaks sündida erakordselt olulisi asju. [—] Tšehhovi teatri uudsus seisneb konventsionaalsete dramaatiliste võtete hülgamises või õigemini julguses neid konventsioone hüljata”. Sama kehtib ka Lagarce’i enda kohta. Tema esimene Pariisis lavastatud (1982) näidend, mille esialgu õige mitu lavastajat  tagasi lükkas, sest see oli liiga ootamatu 80ndate alguse prantsuse teatriks, kannab pealkirja „Madame Knipperi reis Ida-Preisimaa poole”. Lagarce’i ei huvita Tšehhovi ja tema kuulsa abikaasa Olga Knipper-Tšehhova armastus, teda huvitab Näitlejanna. Artisti teema, teatri teema läbib paljusid Lagarce’i näidendeid. Jean-Luc Lagarce saab Pariisis tuntuks, kuid ei koli lõplikult sinna, vaid elab vaheldumisi Besançonis ja Pariisis.  1988. aasta 23. juulil saab Lagarce teada, et ta on HIV-positiivne. Tal jääb elada seitse aastat.

Neisse aastaisse mahub äärmiselt plahvatusliku energiaga aktiivne kirjutamisperiood, kirjutamisest loobumine, aktiivne lavastamine, kirjastuse Les Solitaires Intempestifs loomine, pool aastat elu Berliinis kirjandusliku stipendiumi toel, oma päeviku alusel tehtud film, mille ta võtab üles Berliinis, masendus, tohutu väsimus, enesetapukatse ja edasitöötamine. Jean-Luc Lagarce sureb 30. septembril Pariisi haiglas, lavastades Franz Wedekindi „Lulud” teatris l’Athénée. Ta kirjutas 23 näidendit. „Meie, kangelased” (1994) esietendub Tallinna Linnateatri Põrgulaval homme, 9. mail.

Anu Lamp

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming