Mastaap

Andreas W

Kui pikk peaks olema väärt lavastus? Muidugi kõlab see küsimus totralt, keegi ei hakka lavastuse väärtust meetriga mõõtma. Aga millegipärast tundub siiski, et lühikest lavastust, väikevormi, ei peeta kaugeltki nii tõsiseks ja tähtsaks kui suurt ja mastaapset. Miks siis ikkagi nii?        Godzilla puhul on suurus kindlasti efektiivsuse mõõt. Teatrilavastusega ei pruugi päris samamoodi olla. Võib-olla on põhjus inimliigi domineerivalt ressursipõhises mõtlemises: kui millegi tegemiseks on kulutatud rohkem energiat, siis peab see puht kvantitatiivselt olema ka väärtuslikum. Väiksem asi nõuab  vähem energiat. Isegi kui see on suurepäraselt õnnestunud, ei saa see rabada meid mastaabi ja mahuga, ning seega ei avalda meile muljet tasandil, mis on ilmselt juba evolutsioonilistel põhjustel äärmiselt oluline.  

Mastaabile keskendumine on inimeste mõtlemises küllaltki valdav: suuremad autod, pikemad filmid, paksemad romaanid. Kõik need suurvormid tunduvad kuidagi tähtsad, olulised. Võtame näiteks ooperilavastused. Nende valmistegemiseks kulub alati palju ressurssi ja isegi kui sisu on kogu selle kulutuse juures  nööpnõelapea-suurune, ei pane keegi selle priiskamise eluõigust kahtluse alla. Ooper ei pea kunagi midagi tõestama.       

Väikeste teatrite väiksemastaabilised lavastused tekitavad aga alati küsimusi. Kas need ikka on loominguliselt veenvad? Kas see vähene raha, mis läheb nende valmistegemisele, on ikka põhjendatud? Kogu see küsimusepüstitus tundub olevat kuidagi tagurpidi. Isegi kõige üldkultuurilisemal tasandil ei tule meile pähe kahelda kinnistunud formaadis ja samal ajal oleme muretult valmis kahtlema uutes tundmatutes formaatides. Kas on asi selles, et meile lihtsalt meeldib ühte ja sama raamatut üha uuesti lugeda,  või ei oskagi me enam lugeda midagi muud kui seda, mille kunagi lapsepõlves selgeks õppisime? Formaadile toetumise probleem on arvatavasti sügavam kui lihtsalt eelistuse või arusaamise küsimus. Kogu meie kunst on jätkuvalt, hoolimata postmodernsest sulatustiiglist, täis selgepiirilisi formaate ja nende sobiva sisuga täitmiseks ootusi. Me püüame sildistada oma filme ja näidendeid formaadimääratlustega, lootes, et see aitab potentsiaalsel vaatajal paremini soovitu üles leida. Ilmselt aitabki, aga ühtlasi  tekitab see formaadipiiretele toetuvat eelhäälestust ning rahulolematust vastuvõtul, kui teos kaldub eelformaaditud ootustest kõrvale.       

Tegelikult ma ei tea, kuidas üldse oleks võimalik vabaneda kõigist neist sissetreenitud formaadiootustest, aga vähemalt oma kunstivastuvõtus olen ma püüdnud teadlikult formaatidest loobuda. Kuna inimene on liigitav loom, siis päriselt loobuda ei ole siiski võimalik. Piisab sellest, et ma räägin ooperist kui mastaabist põhjendamatut tuge saavast vormist, ja ma olen juba ise oma otsust rikkunud.  Huvitavam pool probleemist lähtub väiketeatritest. Alles hiljuti polnud neid kuigi palju nähtaval, nüüd tundub, et korraga on neid saanud haaramatult palju ja nende kogumass hakkab kaalu märgatavalt mõjutama. Need on raskesti määratletavad, ei mahu väljakujunenud formaadipiiridesse, ajavad oma asja (igaüks omaette) ja tulemuseks on palju erinevaid ühe suure vihmavarju alla mitte mahtuvaid lavastusi. Festivali „Draama 2010” autoriprogramm tundub olevat just see koht, kus neist mitmed saab pundis ära vaadata.  Ma jätkuvalt loodan, et ka pärast äravaatamist ei oska ma neid ühe mütsi alla kokku viia. Väikeste teatrite väikese mastaabiga lavastuste väärtus on just formaadi mõiste hägustamine. „Püüa tuult lagedal väljal” oleks parim olukord, mille need loomingulised ühendused saaksid tekitada.     

Niikuinii tundub, et teater ja kunst on loomas üleminekuala, kus isegi katse määratleda, kas tegu on kunsti või teatriga, kukub läbi kiiremini kui karu kuuseokstega kaetud auku. Ka sellel mänguväljakul muutuvad formaadimääratlused ebamääraseks ja sisutuks. Üha enam kaalu hakkab omandama mõiste „esituskunst”, mille alla mahuvad protsessile keskendunud  kunstivormid ja üsna muretult ka teatri katusmõiste. Kes teab, milline terminoloogiline ja sisuline nihe võib niimoodi edaspidi tekkida. Muuseas, miks oli keskaegne kolmehäälne motett hädapärast paar väikest lehekülge pikk? Et inimene jõuaks keskenduda ka kõige väiksematele detailidele ja et ta seda tehes ei väsiks ega nürineks. Mikroskoopilisus ei teinud seda žanri vähem kaalukaks. Ma valiksin iga kell moteti kaks lehekülge kolmetunnise ooperi asemel – ja ei saaks sellest vähem.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht