Manfred ja Tankred

Mart Kivastik

Euroopa mängib üsna sõbralikult koos, küll eri keeles, aga mängibki koos. Manfred Beilhartz on Wiesbadeni teatri direktor. Tema teatri maja asub otse sellesama kuulsa kasiino kõrval, kus tuntud vene šovinist Fjodor Dostojevski end paljaks mängida tavatses. Et siis naisele kirjutada, kui halvad on eurooplased, kes ei taha rahata mängusõltlasega asju ajada. Tankred Dorst on samuti kirjanik nagu Dostojevskigi, aga tõenäoliselt pole oma jalga  Wiesbadeni kasiinosse tõstnud. Ta on ka juba üle seitsmekümne, kuid ajab siiski veel Wiesbadeni teatrifestivali asju koos Manfred Beilhartziga. Alustasid nad kunagi Bonnis, õigemini Bad Godesbergis, mis on kohe Bonni kõrval ja on nüüd osa suurest Bonnist. Sinna, kunagisse Saksamaa pealinna, suursaatkondade, ministeeriumide ja Bundestagi keskele asutasid Manfred ja Tankred 1996. aastal teatrifestivali alapealkirjaga „Neue Stücke aus Europa” – „Uued tükid Euroopast”. Üritusel oli mitu mõtet. Esiteks kutsuda korra aastas kokku teatreid üle Euroopa, et nad üksteist näeksid, üksteist mõistaksid või vähemasti püüaksid üksteisest aru saada, kui mõistmine võimalik pole – serblased pidasid ju sõda. Üritati kõikvõimalikke eurooplasi üksteisele lähendada teatri ja kunsti kaudu, et viimase sajandi jooksul küllaltki lõhenenud (osalt ju fritsude endi süül ka) kontinent end jälle ühtsena tunneks.

Esialgu tundus see üksjagu võimatu ülesanne. Osa oli rikas, osa väga vaene. Ühed elasid juba aastakümneid ilma viisadeta ja piirideta  Euroopas, teised aga, nagu näiteks eestlased, serblased, bulgaarlased, lätlased, rääkimata türklastest, täitsid ankeete ja pabereid ning seisid saatkondade uste taga, enne kui neil lennukisse lubati istuda. Lisaks pidid need „väiksemad vennad” vastama piirivalvuri küsimusele – mis on teil asja Saksamaale? Mida asja? Tahate meie õlut ja Weisswurst’i makku ajada? Ei, mein Herr! Tahaks teatrifestivalile, vastasime me kõik kooris uhkelt. Kuigi südamesopis teadsime me ju hästi, et Weisswurst’i ja õlut armastasime me tol ajal isegi rohkem kui teatrit, teatrit oli meil endilgi, vorsti mitte eriti. Midagi oli, aga mitte nagu neil – sakslastel, inglastel, prantslastel, itaallastel ja isegi  luksemburglastel, kelle riik on Eestistki mitu korda väiksem. Siis jõudsime festivalile ja vaatasime kadedusega, kuidas „nemad” üksteisega mõnusalt juttu puhusid, veini ja õlut rüüpasid, rääkides samal ajal eri võõrkeeli, mida meie polnud ju koolis selgeks saanud.

Kurat! No ja nii me idainimesed põrnitsesime seal omaette sakslaste annetatud veini- ja õlletalongid pihus. Aga meile naeratati, meie õlled maksti kinni, toit tehti välja ja osteti lennukipiletid. Festivali edenedes hiilisime me aeglaselt neile lähemale, kokutasime mõned ingliskeelsed „ai äm from estõuniä, nais tu miit ju„. Ja nii edasi. Visalt. Et nagu käskis Suits –  ka ise eurooplaseks hakata. Uhh! See oli raske aeg, tõepoolest. Kõiki meid müüri tagant tulnuid uuriti kui imeloomi, näperdati ja nuusutati ega oldud päris kindel, mis nende „mauglitega” pihta hakata. Kuid ajad muutusid, meie ka. Sakslased, kes on pisut Euroopale võlgu, aitasid jõudumööda vähendada varanduslikku ebavõrdsust, sisemisest pidime ise üle saama. 

Eesti teater ei pidanud aga üldse häbenema. Madis Kõiv ja „Peiarite õhtunäitus” oli ju vägagi tasemel etteaste. Kui festivali peeti veel Bad Godesbergis, käisid Eestist festivali patrooniks Tõnu Õnnepalu, Merle Karusoo ja vist isegi Mati Unt. Tookord tundus, et kui teatri mõttes võiks Eesti kas või kohe Euroopasse vupsata, siis sisemist Hiina müüri, mis lahutas Nõukogude inimest eurooplasest, oli raske lammutada. Kuid kivi kivi haaval see langes! Ning Manfredi ja Tankredi idee ühendada eurooplased teat­ri kaudu ei tundunudki enam nii võimatu.

Kui ükspäev Bonn Berliini kolis, jäi endisse pealinna haigutama suur tühi koht – hulk odavaid saatkonnamaju ja kasutu teatritelk, sest „Neue stücke” kolis ka pealinna. Mitte küll Saksamaa omasse, aga Hesseni Liidumaale Wiesbadenisse – Dostojevski lemmiksihtpunkti. Kui eelmisel Wiesbadenil ilmutasid festivalikülalised veel lõhenemise märke (bulgaarlased ja serblased olid solvunud, et neid pole Euroopa liivakasti lubatud ja et neil on inetumad ja odavamad ja kasutatud mänguasjad), siis nüüdseks, nagu ütleb mu üks tuttav integreeritud venelane: ei probleemi! Euroopa mängib üsna sõbralikult koos, küll eri keeles – vene, saksa, inglise ja prantsuse –, aga mängibki koos. Manfredil ja Tankredil on tõepoolest õnnestunud luua ühtne Euroopa pere. Pursitakse viisakalt üksteise keelt, kõik tahavad ja püüavadki olla sõbrad. Seda oli mõnus näha, tundugu see üleüldine sõprus vahel nii jabur ja võlts kui tahes (valus mälestus Nõukogude vennalike rahvaste perest), aga sellest on kasu ja sellest sünnib uusi asju. Wiesbadeni festivalil näeb aeg-ajalt ülihäid Stück’e ja kohtab tuliuusi ideid, mis levivad pärast festivali nagu ülinakkav tõbi teistele maadele edasi. Me valgustume koos!

Sel aastal oli lausa hiilgav projekt prantslaselt Serge’ilt – „Serge’i efekt”, mida ma ei küüni ümber jutustamagi. Võiks ta parem siia kutsuda. Teine etendus, mida tasuks ka Eestisse tuua, on Belgiast pärit „Singhet ende Weset fro” („Laulab ja rõõmustab”), lavastajaks Ruud Gielens.  Imeliselt lavastatud ja etendatud tükk lauludega, mida flaamlased laulavad kodus, sünnipäevadel ja jõulu ajal. Mõned pidasid seda küll natsionalistlikuks ülesastumiseks, aga Eestis vaevalt nii arvataks. Kutsutagu need Belgia flaamlased külla. Kuuled, Kasterpalu, uuuu!

Ülejäänud punktid lähevad jagamisele meie sugulaste ja sõprade, ungarlaste ja islandlaste vahel, kes etendasid lihtsalt häid asju. Meie NO-teatril ja „GEPil” olla ka päris kenasti läinud, aga nende etteasteks polnud ma veel Wiesbadenisse jõudnud. On vägagi hea ja tore, et me sellisel Euroopa ühendamise üritusel saame osaleda. Senimaani on Eestit esindanud küll vaid Tallinna teatrid. Ülejäänud eurooplased – Tartust, Pärnust, Rakverest ja Viljandist –, ärgake! Järgmine festival on kahe aasta pärast Wiesbadenis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming