Mäng pole naljaasi

Kairi Prints

„Pál-tänava poisid” on suvelavastus, mis pole küll kuskilt otsast ülejala tehtud. Tallinna Linnateatri „Pál-tänava poisid”, autor Ferenc Molnár, dramaturg Diana Leesalu, lavastaja Mart Koldits (Von Krahli teater), kunstnik Jaagup Roomet, liikumisjuht Märt Agu. Mängivad Alo Kõrve, Andero Ermel, Argo Aadli, Henrik Kalmet, Indrek Ojari, Karl-Andreas Kalmet, Kaspar Velberg, Mart Toome, Mikk Jürjens, Märt Pius, Priit Pius, Priit Võigemast, Tõnn Lamp ja Veiko Tubin. Esietendus 8. VI Tallinna Linnateatri Lavaaugus. Tallinna Linnateatri Lavaauk on enne etendust kuidagi leebe ja vaikne. Kusagil lähedal vidistavad rästad, kaugemal laulab kajakas ja, ausõna, pealtvaatajate pea kohalt lendab kruu-kruutades üle kolm hane. Kust nad sinna said, ei kujuta ette, aga idüll on olemas. Kontrast on suur, kui huilates ja jalgrataste mürinal lendab lavale 14 noort Laia tänava poissi. Etenduse algus toob vaatajani 15 minutit puhast „kolditsemist”. Mulle nauding, aga poeg ainult haigutab ja kurdab, et sellel asjal pole raamatuga küll mingit pistmist. Pärast võimsat introt, mis sisaldab testosterooni pritsivaid akrobaatilisi kombinatsioone ja väga efektseid veepritsekujundeid, hakkab stoori vaikselt kerima. Seda lugu me teame kõik, poiste värk: kambavaim, au, reetmine, sõprus, uhkus, pisarad ... Süütutest ja muretutest mängudest on asi kaugel, poisid on oma asjades palju tõsisemad, kui täismehed eales olla viitsivad. No muidugi oli vanasti au ikka palju rohkem au sees ka kui tänapäeval, aga siiski tundub, et tõsiduse mängimine on tihtipeale tõsisem kui tõsidus ise. Tegelikult käib see vist üldse mängimise kohta, sest mäng pole mingi naljaasi. Arvan, et see on nii sellepärast, et elada saab puusalt ja lõdva randmega, aga mängimine nõuab keskendumist ja pidevat kontrolli kogu oma tegevuse üle. Tegelikult ei saanud vanasti elada ka päris puusalt, pidi ikka rohkem ellujäämise nimel pingutama, aga see, miks see kõik on nii läinud, miks on inimesed läinud lodevamaks, selles pole Pál-tänava poisid süüdi. Kui neile oleks alles jäetud nende krunt, mille nimel nad kogu hingest võitlesid, poleks vaja tänapäeval küsida, kuhu on kadunud au. Tahan öelda seda, et meie hing on liiga täis ehitatud ja sellepärast me enam ei suudagi nii palju hoolida. See asi on aga jälle kahe otsaga nagu kõik lõigud siinses loos: ega liiga suur hoolimine vii ka õnneliku lõpuni, meeletu kangelaslikkus tapab. Kõik need noorelt surnud vaprad mehed maailma ajaloos tegid nii palju, aga jätsid veel palju rohkem tegemata.

Mu poeg on umbes sama vana kui Pál-tänava poiss Nemecsek. Ma ei kujuta ette, et ta elaks sellist elu nagu Ferenc Molnári raamatu tegelased. No muidugi peab tegema poisteasju ja võikski rohkem teha, aga kui ta sellise asjaga päris nii tõsiseks läheks, tunneksin ma tuhat korda rohkem hirmu kui uhkust. Olen oma teada kõike muud kui kanaema, aga ma ei ole kunagi arvanud, et inimest arendavad ainult katsumused ja vetteviskamine absoluutselt igas tundmatus kohas, mida välja suudad mõelda. Pigem kujundab inimest täiuse poole vaba ja loomulik kulg läbi erinevate situatsioonide ja etappide. Oluline pole niivõrd julgus julguse pärast – ülla, ent etteöeldud eesmärgi nimel –, vaid julgus iseeneses: julgus otsustada, valida ja ka minna lasta. Julgus mitte olla eesmärgis kinni, vaid eesmärgil ise ennast näidata lasta. Ja ma ei arva, et lastel on silmaklapid ja et nemad peavadki „olema pidevas tegevuses”, et nad lollusi ei teeks, nagu tihti rõhutatakse. Tehku ikka lollusi, tehku terviseks, ja kui vanemad samamoodi käituvad, on veelgi parem. Laps ees ja ema järel või vastupidi. Oluline on kaasa minna, mitte kohe tagasi kutsuda või veel hullem, oma teed mööda tirida. Lapsevanem võiks olla ikkagi saatja, mitte suur juht ja õpetaja.

Lugenud nüüd eelmise lõigu üle, tekib küsimus, et kuidas see nüüd siis lavastusega seostub. Aga nii seostubki, et järjekordselt oli teatris ruumi palju rohkem kui lugu. Ruumi mõelda, aega areneda. Stoori on sentimentaalne ja traagiline, liiga tuttav ja naiivne, aga toimib suurepäraselt demarkatsioonijoonena elu ja mängu vahel. Joonena, mis pidevalt välja joonistub, aga mida tegelikult ei ole. Selline joon ei püsi paigal, see on nagu silmapiir, mis läheb eest ära. Sellegipoolest hoiab Kolditsa lavastajakäsi jooneotsa kindlalt peos ja vehib sellega nii, kuidas tahab.

Mart Kolditsa käekiri on ikka nähtus omaette, eriti loetav ilmselt nendele, kes on seda varem lugenud või ise samamoodi kirjutavad: puhas ja sodimata, aga julgelt üle serva, ühtede tähtede sabad teiste tähtede peal; fragmentide muster mingis imelikus, aga efektses suhtes terviku mustriga; tindiplekid puuduvad, aga lehe servast võib leida ajaviiteks joonistatud sürreaalseid olendeid, kes on ükskõikse ilmega täiesti teises suunas vaadates tekstiga tihedas tagurpidikontaktis.

Näitlejad selles lavastuses on superluks. Kogu Tallinna Linnateatri noorem vägi on kehastunud tõelisteks Laia tänava poisteks ning etendust vaadates ei kujuta ette, et näiteks Pärnu maantee poistel oleks nende vastu üldse mingit šanssi. Olgu, see oli nüüd nali, see pole mingi teatrivõistlus – aga kui oleks, võiksin mainida hoopis ju Tõnismäe poisse, kuigi nende „Pál-tänava poisid” jäid mul kahjuks nägemata. Mikk Jürjensi Nemecsek ongi selline, nagu raamatut lugedes ette kujutasin – isegi nõksa veenvam veel –, lisaks toon välja veel Indrek Ojari ja Priit Võigemasti (kehastamas vastavalt Pál-tänava poiste ja Punasärklaste juhte) ning vennad Piusid, kui mainida esimesi pähekaranud särajaid, aga üldiselt toimis kogu tervik. Koldits oskab vahesid kokku sulatada – veel üks tema plusse just suurte truppidega töötamisel. Koldits oskab ka kõikvõimalikest veidrustest maksimumi võtta. See, kuidas ta kasutab lavastuses ära kaksikvendade Piuside ja lihtsalt vendade Kalmetite välist sarnasust, on eriti lahe. (Ma ei taha öelda, et vennavärk on iseenesest midagi veidrat, aga kaks paari sama nägu tegelasi ühes teatris on ju ikkagi veidi kurioosne.)

Nii et oli aus värk. See suvelavastus pole küll kuskilt otsast ülejala tehtud. Oleks tehtud sellest poole vähem tööd või kolmandikugi jagu, välja müüdud oleks kõik etendused ju ikka. Tallinna Linnateatri suvekas – pole küsimustki. Ma ei viitsinud ausalt öeldes seda etendust üldse vaatama minna, sest isver, kolm tundi, ja isver, Tallinna Linnateatri Lavaaugus on megakülm ju alati, ja isver, mingi poiste värk ja ei mingit armastusevärki ja … aga hea, et on laps, kellega mulle meeldib kaasa minna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming