Maailma suurim festival

Madli Pesti

Kui sind tuhandete seas märgatakse, on tee Londoni lavadele avatud. Poolakate „Mullatoidule” räägib Tadeusz Różewiczi kogemustest Poola vastupanuarmees Teise maailmasõja ajal. PRESSIFOTOD

Augustikuine Edinburgh on kümnete festivalide linn. Lisaks väidetavalt maailma suurimale etenduskunstide festivalile „Fringe” toimuvad raamatu-, puhkpilliorkestrite, poliitika, spirituaalsuse, muusika-, kunsti-, laste- ja Aasia festival. Teatri- ehk etenduskunstide festival hõlmab sõnateatrit, ooperit, muusikali, kaasaegset tantsu, show-tantsu, balletti, stand-up komöödiat, slapstick-komöödiat, tantsulist komöödiat, muusikalist komöödiat, improvisatsioonilist komöödiat…

Esinejad peavad end selles virvarris märgatavaks tegema, eriti üritavad seda just komöödiažanrites osalejad („Fringe’i” programmist täpselt kolmandiku moodustab komöödia). Linna peatänaval pakub komöödianäitleja laial naeratusel flaieriga kaasa seksi ja vägivalda, lugematud kostümeeritud näitlejad lõõritavad kõnniteel; omapäraseim tähelepanu püüdmine käib aga hoopis nii, et tänava peal suvalistes kohtades lebab maas inimene justkui selja tagant tulistatuna, kõhuli, näppude vahel reklaamitava etenduse flaierid.

„Fringe” on täiesti hoomamatu, kuid tänu kohalike soovitustele leidsin sealt nii mõnegi pärli. Fringe tähendab tõlkes äärt, serva, midagi, mis on keskpaigast kõrval. Edinburghi festivalil pole aga kindlasti mingi tavaline põhifestivali off-programm (kui pidada põhiprogrammiks kuraatorifestivali – klassikalise muusika kontserte, tantsu ja sõnateatrit sisaldavat Edinburgh’i festivali). „Fringe’il” saavad osaleda kõik soovijad, etendusi antakse tuhandeid (sel aastal täpsemalt 31 320 etendust 247 laval 18 792 osaleja-näitlejaga – vt www.edfringe.com). „Fringe” pole mingi „äär”, sest seal näidatakse enamasti peavoolu teatrit, muidugi ka palju lihtsalt halba teatrit, aga samuti sellist, mis vääriks n-ö põhiprogrammi suurt lava ja tähelepanu.

 

Tantsuteatri tipud

Ühe festivalinädalaga vaatasin 23 etendust, parematena jäid meelde eri žanrites tantsulavastused.

Põhiprogramm pakkus Belgia maailmakuulsa kaasaegse tantsu koreograafi Anne Teresa De Keersmaekeri (sünd 1960) lavastuse „Steve Reich Evening”, mis koosneb Reichi muusikale lavastatud tipptasemel koreograafilistest stseenidest. Muusikud laval esitavad Reichi teoseid marimbadele, klaveritele, elektriorelitele, trummidele. Meditatiivselt rütmilise muusika ning tuttavlikult modernistliku tantsukeele vahel toimub totaalne suhtlus: nii muusika kui erinevate esitajate tants läheb ajuti rütmist välja, ja sulandub jälle rütmi. Lõputult kordudes. Esituse perfektsus ja nii muusikute kui tantsijate ülim konsentreeritus. Puhas kunst!

Kõrvalepõige: etendus algas õõvastava näitega briti klassiühiskonna kohta. Suures, uhkelt barokses saalis on palju tühje kohti. Inimesed hakkavad otse enne etenduse algust äärekohtadelt keskele liikuma. Saali uste juurest hüüab administraator: „Inimesed, minge tagasi oma kohtadele! Need siin esiridades on ju maksnud teist palju kallimate piletite eest!”

Põhiprogrammi suurima uudsuse-elamuse pakkus Austraalia trupp Chunky Move, kelle värskeim lavastus „Mortal Engine” on perfektne tehnoloogiline tantsuteater, lavastaja Gideon Obarzanek (www.chunkymove.com). Suurele valgele kaldpinnale projitseeritakse 50 minuti jooksul interaktiivse arvutigraafika abil kõige sürreaalsemaid kujundeid. Kuue tantsija liikumine mõjutab infrapunakaamerat. Morbiidses atmosfääris liikuvad kehad justkui sulavad valguskiirteks, sulanduvad üksteiseks ja lahustuvad tükkideks. Üks stseen: püstise kaldseina ees liigub kaks keha. Iga nende liigutus tekitab ligase lima sisse astumise heli. Tantsijate ümber on must sõõr – justkui inimskorpionid lagunevas maailmas. Etenduse lõpetab efektne roheline laseri-show: publik on paksu udu sees ja veiklevate laserkiirte vahel, lõpuhetkeks moodustub laserkiirtest tunnel, mis neelab publikust eemale kõndiva tumeda inimfiguuri.

„Fringe’i” programmi suurim elamus oli „Hamlet Episode”, Korea kaasaegse tantsuteatri Daegu City Modern Dance Company suurejooneline, „Hamleti” tegelastega lõdvalt seotud lavastus. 25 tantsija konsentratsioon ja tehnika on tipptasemel, akrobaatiliste sugemetega koreograafia endassehaaravalt jõuline. Katarsis saabub tunniajase etenduse lõpuduetis: kaks meest, minu jaoks Hamlet ja Laertes, armastuse ja vihkamise tõmbes, taustaks vali Metallica „Nothing Else Matters” sümfooniaorkestri seades, kõrgete viiulisaagimistega. Kõlab klišeelikult, kuid kui stseen kestab ja kestab, siis vallutab see oma lummuse ja jõulisusega publiku.

 

Ida-Euroopa programm

Festivali raamides toimuvad riikide teatreid tutvustavad osafestivalid, sel aastal Korea, Poola ja Tšehhi programm. Peaaegu täielikult õnnestus ära vaadata Poola teatrite pakutu. Riikide alafestivalid ei anna ülevaadet viimase aasta teatrisaagist, vaid tutvustavad valikut umbes viimase viie aasta eri žanris lavastustest.

Poola teater näitas ennast seinast seina, enamik etendusi oli ka hea kvaliteediga ja huvitavad. Põhiprogramm sisaldas Poola ühe kuulsama ja pungima lavastaja Grzegorz Jarzyna Sarah Kane’i tõlgendust „4.48 Psychosis” (teater TR Warszawa). Lavastus mõjub küll oma täpse režii ja kaunilt rohekaskülma lavakujundusega, kuid, näinud mitmeid Kane’i lavastusi, oli selle esteetika tuttav. Lava on kui haiglapalati ooteruum, teatava vahepeatuse atmosfääri tekitamisega luuakse totaalne mõjuv lootusetus.

Huvitavat eksistentsiaalset nuku- ehk objektiteatrit nägi kahes poola lavastuses. Teatr K3 ja lavastus „…etcetera…”, kus pisikesel mustal laval liigutavad kolm naisnäitlejat lihtsaid hallikast linasest riidest inimfiguure. Meenub laul Juhan Viidingu sõnadele „Kümme väikest neegrit”: iga figuur leiab eri viisil oma otsa ja pannakse rippuma mustale tagaseinale. Etendus on abstraktne, eksistentsialistlik, morbiidse atmosfääriga.

Białystoki 2004. aastal asutatud nukuteatri Kompania Doomsday „Baldanders” on Poe’st ja Borgesest inspireeritud kahe näitlejaga teatraalne lugu identiteedist ja võimust. Mänguplatsiks on punaste kardinatega puur. Selle kõrval laua ääres istub kahe peaga Jumal (Meister, Nukujuht). Puuri sees mängib mitmeteks põrgulikeks kujudeks kehastuv näitleja. Lõpus istub kahe peaga Juht puuris – miski pole see, millena alguses näib. Üsna hull teatrimäng.

Oma eksperimentaalse vormiga üllatas Toruni laboratoorse teatritöö suunitlusega Wicza teatri „€migrandid” (jah, just euro-märgiga) – Mrożeki tekstil põhinevat etendust mängitakse kümnele inimesele päevinäinud Ida-Euroopa karavanautos. Klaustrofoobilises autos istudes saab Mrożeki filosoofiline tekst emigrantidest igas mõttes konkreetsema vormi. Väljas on „nemad”, sees „meie”. Kaks ahtas ruumis väga liikuvat näitlejat kasutavad auto iga nurka ja funktsiooni. Etendus algab südamliku kallistamissessiooniga – vaatajad on kui külla tulnud perekond. Autos elab emigrant, kes klõpsib polaroidkaameraga grupipildi (eelnevalt tehtud pilte on kleebitud täis kõik kapiseinad). Vana-aastaõhtu tähistamise puhul pakutakse mõnedele „perekonnaliikmetele” ka pitsist juua – päris poola puskar; emigrandid ise kummutavad pitse tühjaks teisest pudelist. Poola emigrandid võiks kutsuda külla ka Eestisse (www.wicza.com).

Küll tekstipõhine ja traditsioonilise vormiga, aga omas kontekstis oluline on Teatr Provisoriumi ja Kompania „Bite the Dust”  („Mullatoidule”) Tadeusz Różewiczi põhjal (Eestis on näiteks lavastatud tema „Valge abielu”). Lugu on kirjutatud 1979. aastal ja põhineb Różewiczi enda kogemustel Poola vastupanuarmees Teise maailmasõja ajal. Edinburghis näidatud 2003. aasta lavastus on alles teine sama teksti lavastus Poolas (1990. aastal tehti televersioon), sest nii esimene lavastus 1979. aastal kui ka telelavastus põhjustasid Poola sõjameeste mitte-heroilise, groteskigi kalduva kujutamise pärast skandaali. Teksti autorit loobiti kividega ning seepeale keelas Różewicz edaspidi oma näidendi lavastamise – autorit olevat valesti mõistetud. Nii et on üsna märkimisväärne, et alles viis aastat tagasi lubas Różewicz teksti uuesti lavastada.

Tšehhi teatrite pakutavast õnnestus näha ühte väga veenvat tantsulavastust teatrilt Dot504, mis on Tšehhi esimene professionaalne kaasaegse tantsu trupp (www.dot504.cz). „Holdin’ Fast”, mida sooviks küll näha Kumu saalis, on inspireeritud Milan Kundera raamatust „Olemise talumatu kergus”. Etendus suhtesõltuvusest, inimestevahelisest tõmbest. Kolm mees- ja kolm naistantsijat, originaalmuusika, pruunika koloriidiga valguskujundus ja kostüümid sulavad tervikuks. Lõpp keerab mõnusalt absurdseks: mees lõikab naise kleidi kõhu juurest katki, võtab noa ja kahvli, sööb kõhust spagette, pakub naiselegi.

Ida-Euroopa teatrite ülevaate lõpetan huvitava kurioosumiga Šarmanka Kineetiliselt Teatrilt. 1989. aastal Peterburis loodud ühemeheteater resideerub Glasgows 1996. aastast saadik. Vene leiutaja Eduard Bersudski loob šveitsi kunstniku Jean Tinguely stiilis kineetilisi skulptuure (mehe huvitavast elukäigust saab ülevaate veebilehel www.sharmanka.com). Etendus „Wheels of Life” toimub väikeses mustas saalis, kuhu mahub 16 liikuvat objekti saadetuna klassikalisest muusikast ja valgus-show’st. Liikuvad objektid ei vahenda konkreetset süžeed, atmosfäär saalis meenutab Viiralti „Põrgut”, on humoorikaski. Kuigi ruum on väike, jagatakse vaatajatele binoklid, et nad saaksid kõiki puidust figuure ja Singeri masinast tehtud konstruktsioone lähedalt imetleda. Paras võlumaailm nii lastele kui suurtele.

Kokkuvõtteks. Maailmas tundub Edinburghi festivalil olevat aastakümnetega saavutatud ülikõva maine, rahvusvaheline festival on prestiižne (ka meie Filharmoonia Kammerkoor andis seal sel aastal kontserdi ning sai mitmetes arvustustes maksimumi ehk viie tärni osaliseks). „Fringe’i” festival on oluliseks hüppelauaks just inglise truppidele: kui sind tuhandete seas märgatakse, on tee Londoni lavadele avatud. Külastajale tundub aga kehva teatri massis ainus võimalus heade etenduste väljapeilimiseks isiklik kompetentne soovitaja.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming