Maagilised ruumid Tartus

Leenu Nigu

Oluline on, et „Draama” mitte ainult ei toimu, vaid ka toimib. Teatrifestival „Draama” 2. – 8. IX Tartus.

Mine võta kinni, mitmendat festivali seekord Tartus õigupoolest peetigi. Sama pealkirja all on „Draamat” tehtud 1996. aastast, sihtasutus Eesti Teatri Festival on selle eestvedaja olnud viimased kümme ja kuraatorifestivali kujul on seda nähtud neli aastat. Ehk polegi nende erisuguste alguste ja lävepakkude puhul peamine, milline neist on just see kõige õigem, oluline on, et „Draama” mitte ainult ei toimu, vaid ka toimib.
Nelja aasta tagune otsus kuraatorifestivali kasuks leiab sügisest sügisesse oma õigsusele üha kinnitust. Õigesti valitud kuraatorid teevad festivali programmi osas väärt valiku, Iir Hermeliini osatäitmine tänavuse „Draama” perenaisena ei olnud selles mõttes erand. Kunstnikust kuraator oli valinud seekordseks alateemaks „Ruumimaagia”, mis justkui viitab mõneti ootuspäraselt visuaalsele. Õnneks looviti tänavusel festivalil euroopaliku kultuuri kroonilisest sõna- ja silmakesksusest teadlikult mööda, olulisteks märksõnadeks said „atmosfäär” ja „koostöö”. „Ruumimaagia” mõiste oli katnud festivali korraldajate silmis kõike, mis loob maagiaküllast ruumi, paneb selle elama – ka liigutus ja heli, miks mitte lõhn, sõnast-pildist rääkimata. Lavastusi oli valikus meeldivalt mitmele meelele.
Ent enne veel, kui rääkida programmi valitud lavastustest lähemalt, tasub vaadelda festivali kui terviksündmust, mis ühe nädala vältel lõi omaenese ruumi ning pani linnaruumi enda kasuks tööle. Ehkki „Draamat” publikupuudus ei kummita, pigem vastupidi, mõjub alati sümpaatsena, kui mis tahes valdkonna kultuurifestival söandab harjumuspärastest ruumidest välja tulla. Valguda üle harjumuspäraste äärte, mõjuda ootamatult, üllatada ja kõnetada juhuslikku möödujat, panna tavalistes ruumides toimima teistmoodi maagia – see on kunsti peamisi ülesandeid ju laiemaltki.
Seekord täitis seda funktsiooni eriti õnnestunult Maret Kukru kureeritud pop-up-näitus „27”, mis Tartu tuiksoonele tassitud ehitussoojakutes ja merekonteinerites tõstis esile 27 eesti teatrikunstniku isiksuse ja loomingu. Kuid ka ülejäänud festivalisündmustega seotud 15 paika – teatri- ja mängusaalidest näitusepindade, kohvikute ja Roosi tänava lennuangaarini välja – panid suvelõpu Tartu korraks teistmoodi tuksuma. Sellele lisaks tihendasid festivali veel virtuaalne blogosfäär, näidendivõistluse võitjate väljakuulutamine, raamatuesitlus, loeng visuaalteatrist, Eesti Lavastuskunstnike Liidu sügiskool, Eesti Teatri Agentuuri Draamamaa lesila.
Festivali põhiprogrammi valitud kaheksast lavastusest puudutan siinkohal kuut. Teatri NO99 „Suur õgimine” ja Eesti Draamateatri „Kolm õde” jäävad käsitlemata just nimelt ruumilisel põhjusel: teatrisaalid võivad olla maagiat kui tahes tihkelt täis, ent ükski neist ei ole kummist – varakult väljamüüdud etendustele kriitik lihtsalt enam ei mahtunud.
Mitte ainult mängupaiga mõttes osutus nähtud lavastustest ehk kõige erilisemaks R.A.A.A.Mi egiidi all välja toodud ja Marat Gatsalovi lavastatud „Tühermaa”. Varalahkunud Anna Jablonskaja näidendi tegevus leiab aset kahes eraldi maailmas: kitsukeses kahetoalises hruštšovka tüüpi korteris ja peategelasele luuluna kangastuvatel antiiksetel sõjaväljadel. Viinistu kunstimuuseumi katlamajast Tartusse Roosi tänava lennuangaari imeliselt ümber kolitud lavastus opereerib kunstnik Oksana Peretruhhina jõulisel kaasabil ühesainsas pimekõledas ruumis, mida erilaadsed valgusallikad lasevad paista vaid tükati. Suurt pilti pole näha, selguseni on võimatu jõuda, peategelase (Margus Prangel) eksinud olek ja tema naise (Elina Reinold) nõutu ahastus tulevad selles ruumis eriti teravalt esile. Rääkimata sellest, et kunstnik on paigutanud ka publiku pimedasse ruumi hõredalt, et lõhkuda turvalist küünarnukitunnet teadliku võttega. Kõle ja üksik on see tühermaa, kus argise elusita ja minevikutraumade vastu ei aita muu kui skisofreenia ja šarlatanid.
Eestis mängituna lisab selline ruumikasutus lavastusse veel ühe tähenduskihi: nii oma algse funktsiooni kaotanud lennuangaar kui ka kostüümikunstnik Aleksei Lobanovi vanast kolast ja makulatuurist tehtud kostüümid võimaldavad lugeda kogu lugu teatava postsovetliku taaskasutusteatrina, kus räägitakse ka inimeste taaskasutusest – sõjast naasnu raskustest oma koha leidmisel ja leppimisel tsiviilelu ahistavalt väikeste mõõtmetega. Selles valguses hakkab ka lavastuse lõpus aset leidev rööv paistma lahendusena: see vabastab tegelased maisest varast, vanast kolast, minevikutaagast.
Vene teatri „Koera süda”, mille on lavastanud Natalia Lapina, on samuti (ehkki hoopis teistmoodi) hea näide, kuidas kunstnikutöö võib lavastust omamoodi kommenteerida ja anda sellele jõuliselt ühe lisakihi. Kunstnik Rosita Raud on lavale ehitanud pisendatud koopia Tatlini tornist, mida ei suudetudki kunagi valmis ehitada. See mõjub kui metafoor, võti ja viide Bulgakovi näidendi põhiteemale. DNA-heeliksid ja katkenud trammirööpad markeerivad ilkumata kunagiste Nõukogude modernistlike utoopiate luhtumist konkreetsemalt ja jumalamängimise kaheldavust laiemalt.
Rõõm oli avastada, et „Draama” seekordne kuraator ühes oma loomenõukoguga pole lasknud end eksitada žanrist ning on julgenud esimest korda festivali ajaloos valida põhiprogrammi ka ooperilavastuse. Ainsana etendati oma algses mängukohas, Vanemuise väikeses majas, Gaetano Donizetti ooperit „Maria Stuarda”. Mõneti õigustatult on Roman Hovenbitzeri seda lavastust nimetatud varasemas retseptsioonis ka „kunstnikuooperiks”: lava- ja kostüümikunstnik Roy Spahn on teatri väikese maja lavaraami mitmekordistanud barokse pilt pildis võttega, andes nõnda võimaluse lavastada peategelaste fantaasiaid ja hirme, mida algses ooperilibretos vaevalt et leiab. Lisaks on lavapõrand keeratud mõnekümne kraadi võrra kaldu, et mängida sellel maha kahe jõulise naise (Aile Asszonyi ja Karmen Puisi säravas esituses), kes on ühtaegu teineteise vastandid, peegeldused ja teisikud, omavaheline vildakas võimuvõitlus.
Autoriteatri näitena sai festivaliprogrammis näha Andres Noormetsa lavastust „Hamlet Anderson”, mis justnagu on Shakespeare’i „Hamleti” uusversioon ja ei ole ka. See on lavastus vastuhakust etteantule: soovist vältida etteantud süžeekäike ja astuda välja ajast, mis liigestest lahti, sulguda pähklikoorde, oma isiklikku kui tahes pisikesse ruumi. Noormetsa Hamlet Anderson (Ago Anderson) jätab enesele õiguse olla ükskõikne, hoida eemale, ta otsib võimalusi, kuidas mitte olla, eriti kui ümberringi laiutab lepingupõhine elu ja alatine arenduskohustus. Manööverdamisruumi on aga lavastuse tegelastele jäetud üpris vähe. Lavaruumi kattev vineersein blokeerib selle, et saaks üldse midagi mastaapset toimuda, kuid jätab seejuures mitmeid tõlgendusvõimalusi ja ilmatu palju ruumi ettekujutusele. See sein viitab ühtaegu nii alatisi ehitustöid katvatele tellingutele kui ka Facebooki virtuaalsele seinale, kus leiavad aset peategelasele sisulise väärtusega inimsuhted.
Kui paari juba kirjeldatud lavastuse puhul on lavakujundus mänginud visuaalselt efektset rolli, siis Aare Toikka lavastatud ja Kaspar Jancise kujundatud „Faust” VAT-teatrilt on läinud vastukaaluks välja nullstiilile. Pealtnäha puudub siin kujundus sootuks, kui üks poodium välja arvata, ja selline puudumine on seejuures väga õnnestunud. Peamiselt Friedrich Wilhelm Murnau 1926. aastal linastunud tummfilmile toetuvas lavastuses tekib ruum ja visuaal näitlejate ekspressiivse mängu ning täpse heli-, valgus- ja videokujunduse abil vaataja peas. Näitlejad (Katariina Ratasepp, Ago Soots, Tanel Saar, Margo Teder, Meelis Põdersoo) mitte ei astu ette kujundatud ruumis, vaid loovad seda iga oma liigutuse, pilgu ja fraasiga, jutustades tummfilmiesteetikast lähtuvast ülepingutatud väljenduslaadist hoolimata hingemineva loo armastuse võidukäigust.
Esmapilgul ehk kõige üllatavam valik festivali põhiprogrammis oli teatri Piip ja Tuut „Bistro Beyond”. See on avastamata pärl Eesti teatrimaailma äärealadelt, mis pole seni leidnud trükiajakirjanduses peaaegu üldse kajastamist. Toompeal väikeses saalis vaid paar korda mängitud lavastusel, mille etenduste eel ei tehtud ilmselt ka kuigi ulatuslikku teavitustööd, on retseptsioon olnud peaaegu olematu. Olgu sellest siis juttu tehtud vähemalt nüüd. Lava- ja kostüümikunstniku Kristel Maamäe Praha õpingutest välja kasvanud idee põhjal on rahvusvahelise trupiga (Mari Mägi, Toomas Tross, Katrine Weigelt Nielsen, Pau Zabaleta i Llauger ja kana Lemmi) selle lavastanud Linnea Happonen. „Bistro Beyond” on kummaline kokteil Praha hämaratest keldritest ja üdini euroopalikust fantaasiarikkast absurdist. Bistro Beyond on kohvik maailma lõpus, kus me kunagi kohtume kõik. Selget lugu jutustamata patseerib sellest isevärki söögiasutusest läbi kummaline plejaad tegelasi, kelle kõrval raamatust „Alice Imedemaal” tuttav veider teejoomise seltskond mõjub üpris plassi ja tavalisena. Kõigil neil, ka elusal kanal, on selles kuivanud lehtedega kaetud maailma sügises mingi oma asi ajada. „Bistro Beyond” on parimas mõttes klounaad: naljakas, kurb, tundlik, natuke naeruväärne ja kolearmas.
Kui võtta arvesse ka kõrvalprogramm „Särts!” ja festivali lisaprogramm, siis pakuti seekordse „Draama” menüüs nii tantsu- kui ka füüsilist teatrit, klassikalisi sõnalavastusi, laste- ja noorteteatrit, objektiteatrit, tehnoloogilist teatrit, ooperit, muusikali. Pakutu oli rikkalik ja mitmekülgne, moodustades ometi seejuures hoomatava terviku. Mõni etendus läks rohkem korda, mõni vähem, ent igal juhul oli selgesti aru saada, mille alusel on programmi valitud just need lavastused.
Iir Hermeliin on festivali eelraamatus selgitanud, et teda huvitavad lavastused, kus on kasutatud ja ühendatud eri kunstivaldkondi ja teatrilaade. Mõnes mõttes ongi festival kui kuraatori enda Eesti teatri kaart, teejuht teatrimaastikul. Kui mõista ruumi metafoorselt, kultuuriruumina, siis joonistuvad sellest ühe inimese konkreetsest vaatepunktist välja Eesti teatri praegused kõrgmäestikud ja madalikud. Seejuures on kultuuriruumgi organiseeritud teatava hierarhia alusel: siin on omad keskused ja äärealad, establishment ja off-off, nii institutsionaalselt, geograafiliselt kui ka retseptsiooni mõttes. Mõjub väga sümpaatsena, et teatrimaastikku settinud hierarhiast mindi seekordsel festivalil rõõmsalt mööda, seejuures sellele ka otseselt vastandumata. Või on selline valik märk, et teatrimaailm ise, selle tsenter ja perifeeria, hakkavad oma senistelt telgedelt nihkuma? Võimalik on nii see kui ka mõni muu variant, ent lõpuks teeb see ju ikkagi ühe ja sama välja – õnnestunud festivali.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming