Mängud laastukastis

Auri J?

Miks ja kellele “Hirveküti” lugu jutustatakse?  

“Hirvekütt”: esmakordselt on NO99 ühtses vaimsuses

 tunda killustumist. TIIT OJASOO

 

Cimino-Ojasoo-Semper , “Hirvekütt”. Lavastaja Tiit Ojasoo, kunstnik-lavastaja  Ene-Liis Semper. Osades Tambet Tuisk, Sergo Vares, Mirtel Pohla, Risto Kübar, Rasmus Kaljujärv, Jaak Prints, Inga Salurand, Kristjan Sarv, Andres Mähar, Gert Raudsep. Esietendus teatris NO99 21. X.

 

NO99 uuslavastuse “Hirvekütt” kriitikas hakkasid silma abitud tähelepanekud stiilis “veenev mäng”, “leidlik kujundus” ja “mõtlemapanev sõnum”. Mida tähendavad need ümmargused saja aasta tagused väljendid ning miks esinevad need kaasaegses teatrikriitikas? Kui Eestis tegutseb aktiivselt mitu lavakunstiharidust pakkuvat kõrgkooli, on ju selge, et ringi liigub pädevaid inimesi. Miks on teatritegemise regulaarne õnnestumine nii imestusväärne ja üllatav?

Tiit Ojasoo “Hirvekütt” on vastuvaidlematu “veenvusega” esitatud ja leidlikult kujundatud “mõtlemapaneva sõnumiga” lugu, kuid kuna tegijateks on NO99 trupp, Ene-Liis Semper ja teemaks sõda, pole see enam mainimist väärt. Kaheaastase tegevuse järel on NO99 tõusnud Eesti esindusteatrite hulka, mille kunstilises tasemes enam kahelda ei maksa. Koondades tugevaimat ja pühendunuimat meeskonda, on Ojasoo ja Semper nihutanud siinse teatri piire tüki maad edasi. Pärast esimesi triumfe on avalikkus jäänud ootama järgnevaid kriise. Pikk pidu rohkete ideedega selja taga ja “Hirvekütt” on justkui lavastamata.

Lavastaja Tiit Ojasoo rõhus esietenduse-eelsetes intervjuudes Michael Cimino 1978. aasta filmile “Hirvekütt” ja andis mõista, et lavastus teostati kõrvaliste tekstideta, toetudes otse auhinnatud linateosele, kuna “film on juba iseenesest algmaterjalist väljapuhastatud variant” (Tambet Tuisk, Postimees 21. X). Kas ja kuivõrd hästi saab näitleja ekraanilt rolli õppida? Ja kui suur on filmielamuseta ja -elamusega vaataja vastuvõtu vahe? Kerge on vaimustuda Cimino valusalt ausast nägemusest ning kerge on pimedalt uskuda, et kolme kümnendi tagune saavutus midagi kaotamata teatrisaali ümber paigutub. Ometi jäävad teater ja film videoinstallatsiooni harjutuste ja ekraaniga kodustatud publikule vaatamata erinevateks meediumideks.

Tarvis oleks olnud vaheetappi, kas või tinglikku ja muutlikku mustandit, milles näpuga järge ajada ja pliiatsiga parandusi teha – see oleks andnud “Hirvekütile” veidi rohkem lähedust ja intiimset läbitunnetatust. Praegu aga tundub materjal tegijatele tundmatu ja teema paralleelideta. Kuigi meediast on läbi käinud paar Vietnami ja Iraagi sõda võrdlevat repliiki, on laval ikka kauge Vietnam ja veel kaugem Ameerika, mis mõlemad keelebarjääri ja võõra huumori taha takerduvad. Cimino filmi tundmata muutub USA välispoliitika kritiseerimine mingis punktis painavaks, lõpustseen haua ja iroonilise patriotismiga aga põhjatult arusaamatuks. Ameerika võimumänge ja absurdset demokraatiat on siinmail juba nii palju käsitletud, et “Hirveküti” ühiskonnakriitiline sõnum enam ei mõju.

Tehniliselt jäävad filmi stseenid ja dialoogid, mis peaaegu muutmata kujul üle kantud, kõledas saalis kandepinna ja kajata. Suuri plaane ja peent kinematograafilist kunsti nõudev materjal on laval lünklik ja seosetu, näitlejad sumpavad paljukiidetud puusodis ega leia oma tegelasi. Naiivselt võib ju uskuda, et ebalev ekslemine on lavastuslikult taotluslik demonstreerimaks inimsuhete habrast niidistikku ja kontaktivõimetust, kuid see oleks väljavabandamine, looga on vähe tegeletud. Jutustamise struktuuri kontsentreerimises ja teatrikõlbuliku lineaarse teksti kirjutamises seisneb aga pinge tekkimise võti. Kui “Hirveküti”-laadses loos puudub pinge, puudub ka lugu ise.

Oli üllatuslik, et varem valdavalt Artaud’ laadis tegutsenud Ojasoo otsustas psühholoogilisse suunda põigata ja oma näitlejaid sel alal katsetada. Vaheldusrikkus ja väljakutsed võivad avada osatäitjate avastamata andeid, ent ka nõrkusi ning vastselt suurenenud trupi omavahelist klappi ei pruugi veel paari koosmängitud lavastuse käigus tekkida. Kui Risto Kübar vaimustab jätkuvalt oma kaasakiskuva mängujõuga, siis Tambet Tuisk on hakanud end kordama, Sergo Vares jäi aga oma rollile alla. Esmakordselt on NO99 ühtses vaimsuses tunda killustumist, esmakordselt eristuvad ansamblis nõrgemad ja tugevamad lülid.

Üks silmapaistvamaid esiletõusjaid on Ene-Liis Semper, kes iseteadliku kunstnikuna niigi juba teatri ja kujutava kunsti piirimail seisnud. Semper on piisavalt selge ja omanäolise käekirjaga, et välistada oma loomingu tagaplaanile jäämist, kuid on alati suutnud tajuda habrast piiri kunstniku ja teatrikunstniku töö vahel. Ta on üks nendest vähestest, kes oskab arvestada publiku tähelepanuvõimega ja hoida lavastusi visuaalselt tasakaalus. Semperi suur panus NO99 lavastuste valmimisse on olnud tajutav algusest peale, kuid kunagi pole tema osa nii häirivalt esile tükkinud. Tema kujundused on püsinud abistavas ja täiendavas rollis, mille esmane eesmärk on rõhutada esitatavat lugu. “Hirvekütis” on aga tasakaal nihkunud ning suur laastukast mängib keskset osa. Iseenesest on tohutu puusodihunnik teatri jaoks imeliste võimalustega mängumaa, millel tavapärasemate NO99 lavastuse puhul oleks oma koht olemas. Kuid “Hirvekütis” jääb valusast “Padjamehe” või “Stalkeri” mängust vajaka: lavastus lakkab olemast (filmi)materjali tõlgendaja-mõtestaja ja jääb vaid illustratiivseks vahendajaks. Jõuline kujundus ei leia lavastuses võrdset partnerit ja hakkab domineerima. Küsimused, miks ja kellele “Hirveküti” lugu jutustatakse, kes on hirvekütt ise ja miks on tema lugu oluline, jäävad rõhuta ja lavastusest saab lihtsalt sõjamäng laastukastis. NO99 on aga stiililt ja laadilt loksunud Eesti teatrimaastikul sõnastatavale positsioonile ning saanud staari- ja ansambliteatrite kõrval kunstnikuteatriks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming