Müüdid kaasaegses teatrivormis

Rait Avestik

Kas peab rahvas tundma müüte või teater tundma publikut? Venemaal, iidses Novgorodis, mille iidsust tuleb tänapäeval suures jaos paraku ainult ette kujutada, toimus selle aasta aprillis rahvusvaheline teatrifestival ?Kuningas muinasjutt?. Kaheksandat korda toimunud festivali suunitlus on (nagu nimigi ütleb) muinasjuttude, muistendite, müütide, legendide jmt jutustamine-näitamine teatrivahenditega. Üritus oli tõsine, mida kinnitas ka rahvusvahelise ?ürii olemasolu ning põhjalikud etenduste arutelud.

Eestit esindas festivalil VAT-teater, kes mängis Markus Zohneri lavastatud Kreutzwaldi ?Kalevipoega?. Parima lavastuse tiitli pälvinud ?Kalevipoeg? paistis silma eelkõige füüsiliste näitlejatööde ning ideede rikkuse poolest. Kuna teksti osakaal lavastuses on viidud miinimumi lähedale, siis langes peaaegu ära ka mitte-arusaamise probleem. Kui muinasjuttude-muistendite raskemini mängitavaid remarke ja tegevusi (à la mere ületamine, hallutsinatsioonid) tavapäraselt ikka jutustatakse, siis ?Kalevipojas? neid just näidatakse. Näitlejad Katariina Lauk, Tanel Saar, Margo Teder ja Janek Sarapson loovad tühjal laval tugeva sõrestiku, millele vaataja moodustab oma fantaasia abil loo. Ma ei usu, et võõrkeelne publik saab VAT-teatri versioonist pildi meie ?kangelasest?, ja ei ole see ka eestlastele eepose lugemise aseaineks. Küll on aga tegemist eeposte jutustamise kontekstis tähelepanuväärse vormiga, mis paelus ka festivali ?üriid.

Novgorodi laste- ja noorteteater näitas samuti ?veitsi lavastaja Cyril Tissot? tööd: mängiti Friedrich Dürrenmati ?Labürinti?. See tuntud kreeka mütoloogial põhinev ballaad Minotaurosest esitati aga üsna erinevas vormis, kui võrrelda askeetliku ?Kalevipojaga?. Sümbolistlik ja julgelt köisi ning liikuvaid sirme eksponeeriv ning rakendav lavakujundus aitas kaasa küll mingi atmosfääri alge tekkele, siiski aga jäi kogu kujundus kujunduseks iseeneses. Minotaurose loo mängimise asemel see suures jaos jutustati. Kuigi ?ürii selletaolisest sümbolistlikust teatrist suures vaimustuses ei olnud, on seesugune staatiline ning jutustav teater (jälle?) populaarsust kogumas, kuna sellise stiiliga vastandutakse teadlikult tänase maailma skisofreenilisele fragmenteeritusele ning postmodernismile üldse. VAT-teatri kehaline ?kasvatus? ning ?Labürindi? rituaal seadsidki piirid, mille vahele paigutusid kõik teised festivalilavastused.

Vormiliselt ja ideelt oli huvitav Serbia nukuteatri Pinokio lavastus ?Piirid?. Idee autor Dragoslav Todorović küsib ?Piiridele? viidates kes on siin nukunäitleja? Ta arutleb nuku ja näitleja vahelise suhte üle. Mis juhtub, kui nukk keeldub nukuliigutajale allumast ja hakkab ise omi jõhve tõmbama? Lavastus koosnes kuuest loost, mis olid erinevad nii sisult, vormilt kui ?anrilt. Lugude ühine joon kõneles nuku ja  näitleja ähmastuvatest barjääridest. Nukk ei ole enam ainult mängitav karakter, vaid avaldab oma personaalsuse kujundamisel kas suuremat või väiksemat isiklikku tahet. Samas hakkab nukunäitleja, kes sõltub stseenist, kaotama juhtija positsiooni, sattudes ise juhitava rolli. Teoreetiliselt peaks selliste semiootiliste ning metafüüsiliste maailmade käegakatsutavaks muutumine tähendama nukuteatrikunsti kõrgeimat taset, mis aga eeldab oma  ala täiuslikult valdava Näitleja olemasolu. Teater Pinokio kasutas küll erinevaid nukuteatritehnikaid, üritati kuidagi elustada suhet näitleja ja nuku vahel ja konfliktigi, aga kokkuvõttes mõjus üritus ikkagi ainult illustreeriva näitena. Idee Moskva Vene Riiklik Akadeemiline Noorsooteater, kes esitas Jevgeni ?vartsi ?peaaegu tõestisündinud loo? ?Vari?, esindas tavapärast, realistlikku teatrivormi. Kuigi lugu, kus vari lahkub teadlasest ja alustab oma iseseisvat elu kuninga aias, keset vandenõusid ja intriige, võiks eeldada mõnevõrra metafooririkkamat lavamaailma, oli tegemist siiski selge lavastusega, mis oli tehtud targalt ja kus aimdus vene rahvakunstniku Juri Jerjomini lavastajakontseptsioon. Paraku ei kuulunud seda sorti teatriteadlikkus ja tekst festivali huvitavamate tööde hulka.

Novgorodi teater pakkus ka teise kreeka mütoloogial põhineva lavastuse ?Thanatos?, mis (võib-olla ka nagu ?Kalevipoeg?) on heaks näiteks, et alusteksti või vähemalt temaatika tundmine on tervikpildi kokkupanekuks vajalik, kuigi sümbolitest pakatav ja tekstita lavastus jättis mõnevõrra segaseks Thanatose kui surmajumala ning saatusejumalannade moirade tegutsemise motiivid. Hämar ja raskepärane lavaatmosfäär koos valgeks värvitud raagus puudega, mille otsa torgatakse õunad, mängimine valge ja mustaga nii kostüümide kui ka valguskujunduse kontekstis, andis üsna hästi mingisuguse teispoolsuse mõõtme. Nii pantomiimi, balleti kui ka näiteks uiskude kasutamine üks pretensioonika kunstitaotluse realiseerimiseks õnnestub siis, kui alusteksti ja tõlgenduse ühisosa on piisavalt suur.

Siinkirjutaja jaoks kujunes üheks intrigeerivamaks lavastuseks Madridi teatri Guirigai esitatu. Mängiti kaasaegse kirjaniku Agustin Iglesiase satiirilist müüti ?Nälgiv poeet?, mille dramaturgia toetub klassikalise muinasjutu struktuurile. Tegemist oli sotsiopoliitilise lavastusega, kus peategelane seikleb XX sajandi Euroopas aastatel 1939 ? 1985. Tekst on jagatud 15 stseeniks, igaüks neist märgistab teatud aastate gruppi. Peategelane, noormees akordioniga, liigub läbi Euroopa aja ja ruumi ning kogeb neil aegadel aset leidnud markantsemaid ja õudseimaid aegu ja (riigi)kordasid. Kuigi arusaamatut teksti oli palju, tundus lavastus poliitiliselt teravmeelne ning isegi vist subjektiivsete rõhuasetustega. Tempoka, koloriitse ning ka tugevaid psühholoogilisi näitlejatöid pakkunud lavastuse keskmes (ka lavaruumi keskmes) oli suur puust kast, kust järk-järgult väljusid uued näod ja ajad: koonduslaagrid, maffia, kommunism, perestroika jne. Kuigi taotletult plakatlik ja pisut pseudohõngulinegi, oli vormiliselt tegemist siiski tugeva lavastusega, millele paroodilisus ja lavaline perfektne lohakus ainult kasuks tulid. Võib-olla tuleb tõesti tänada selle eest, et keel võõras ja sünopsised tagasihoidlikud… Aga arvata võib, et Hispaanias, Venemaal või Eestis mõjub lavastus üpris erinevalt.

Müütide lavastamisega kaasaegses teatris on asjad lihtsad: kas peab rahvas tundma müüte või peab teater tundma publikut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming