Looritatud vaatemäng

Margot Visnap

Gorki öömajaliste äng ei jõua üle rambi.

Mõeldes aastaarvudele, mõjub Maksim Gorki näidendi „Põhjas” Ugala lavale jõudmine sümboolselt: täpselt 25 aastat tagasi, aastal 1983, esietendus Ugalas Jaan Toominga ekspressiivne tõlgendus, 40 aastat tagasi, 1968. aastal, Grigori Kromanovi lavastus lavakunstikateedri III lennuga ja 105 aastat tagasi, 1903. aastal, alustas Gorki näidend eesti teatris oma lavaelu. Teose ilmudes lavastati näidendit üsna usinasti, huvitav on seegi tõik, et sajandi algusest kuni nõuka ajani lavastati Gorkit tunduvalt rohkem kui viljastava sotsialismi tingimustes. Kultuurilooliselt armas fakt seegi, et esimene kaante vahele jõudnud Gorki näidendi eestindus pärineb Viljandi mehelt Harri Rudolfilt, elukutseliselt näitlejalt, kes esines vene lavadel Nikitin-Fabianovtši nime all (tõlkimist algatas Viljandi raamatukaupmees ja kirjastaja Hans Leoke). Seega on Gorki eesti lavale naasmise eellugu väärikas ja kohustavgi. Ja kruvib ootused kõrgele, milleks andnud põhjust Oleg Titovi varasemad õnnestunud tööd Ugalas („Krabat” ja „Libahunt”).

Ometigi sigineb pärast paarikümneminutilist lavastuse jälgimist kahtlus: kas nii kulgebki kõik edasi, nagu looritatud vaatefilm, kus Gorki tekst justkui jookseks külmkainete subtiitritena, eraldi tegelaste elust, lavaelust. Lavastus voogab mingis tabamatus, pisut monotoonseski rütmis, kuidagi korrektselt, aneemiliselt ja ettemääratult. Kõik on justnagu peab, aga ei torgi, kriibi, Gorki eluheidikute traagiline saatus jätab mind vaatajana ebamugavustunnet tekitavalt külmaks ja ükskõikseks. Näitlejad on tublid ja hingega asja kallal, kuid millegipärast ei jõudnud nende püüdlused esietendusel alati üle rambi. Miks küll ometi? See küsimus tuleb esitada vist lavastajale.

Esietenduseelsetes intervjuudes väljendas Titov seisukohta, et teda ei huvita ühiskondlikud probleemid, pigem üritab ta kaevuda inimese hingepõhja. Viimast oli lavastuses ka aimata: kõik eluheidikutest öömajalised olid üksi oma piinade ja vaevadega ega tahtnud, märganud, osanud kuulata ka kummalise, ei tea kust ilmunud rännumehe Lukaa (Arvi Mägi) humanistlikku sõnumit. Arvi Mägi inimlik, soe, öömajaliste rähklemist heatahtliku, kavalagi muigega jälgiv Lukaa (teda on mängitud ka egotsentrilise kiusajana) paneb ennast kuulama, tema rollisooritus jääb lavastusest enim meelde. Ent suhetekontekstist libiseb Lukaa tegelaskuju läbi eemaltvaataja positsiooniga, tundub, nagu ei suudaks lavastus (lavastaja) ülejäänud seltskonda Lukaa külge haakida.

Ei usu, et Gorki „Põhjas” tänast vaatajat, ühiskonda ei kõneta. Vastupidi: olgu keldrikorterites, tänavatel või kus tahes – Eestis jagub küllaga neid, kellega ühiskond tegeleda ei taha. Olgu need siis endised punaparunid, kingsepad või intelligendid, vene või eesti rahvusest. Gorki teose abil saanuks need inimesed oma urgudest välja tuua. Vaatepilt oleks valus. Mõneti pakub selle võimaluse ju ka Vadim Fomitševi tänasele suurlinna keskkonnale viitav lavakujundus. Kahjuks jääb kujundus lavastuse kontseptiooni(tuse)st eemal seisvaks aktiks, samas surub Fomitševi suurejooneline, ooperlikult mõjuv kujundus näitlejad nn surnud misanstseenidesse. Lavastaja pole osanud või julgenud näitlejaid kujundusest lahti, kesklavale mängima saada. Hämmingut tekitas ka kostüümivalik, mis mõjus oma kirjususes pigem juhusliku kui stiiliühtsena.

Seega, ettevõtmisena tänuväärt lavastus (kuigi kahtlen, kas Gorki teos tänapäeval kohustusliku kirjanduse nimistusse kuulubki, et noored näidendiga teatraliseeritult tutvuksid), kuigi teatrisündmuse künnist Titovi tõlgendus ei ületa. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming