Loomulik piknik Undi ja liblikaga

Pille-Riin Purje

Festivali „UNT!” pärisosana said nähtud uned tõeluseks ja vastupidi. „Helene, Marion ja Felix”: Felix – Guido Kangur, Marion – Maria Avdjuško, Helene – Piret Kalda. RAIT AVESTIK

Ahvatleva ja ainulise osa teatrifestivalist „UNT!” moodustasid Mati Undi taaselustatud lavastused aastatest 1984–2005. Kahtlen, kas ühegi teise lavastaja puhul samalaadne  avantüür läbi läheks. Festivali mängukava lähtus Undi-näitlejate valmisolekust kord mängitud teatrimänge mäletada ja loova rõõmuga jälle ellu kutsuda. See tõestab, kuis lavastaja Unt on näitlejale oluline nähtus, kuis temast hoolitakse ja puudust tuntakse. Publiku vastuvõtutasand sõltub vaataja elueast ja teatrimälust. Ses suhtes oli elus ja hingav kohtumispaik lugemisteater Lauri Lagle lavastatuna, kus Undi tekstidega mõnusalt suhestusid nooremad. Naiivnäidendi „See maailm või teine” ettelugemine võimaldas erinevate näitlejageneratsioonide huumoriga pingestatud dialoogi.

Kahjuks ei näinud ma kaugeltki kõike, ei saanud mahti viskuda festivalivoogudesse ülepeakaela. Oleks tahtnud küll. Aga päikseline pärastlõunatunnike „Helene, Marioni ja Felixi” seltskonnas Tartu botaanikaaia muruplatsil pakkus amüsantse viivu, kus eluterve nostalgia kohtus irooniaga. Näitlejate trio Piret Kalda – Maria Avdjuško – Guido Kangur nautimas distantsiloomise kunsti, mida Tuglase ja Undi süntees tinginud, hoopis uuel tasandil ja nõtke elutarkusega. Lisaks veel (vananaiste)suvelavastuse stiilipuhas õhustik.

„Sa oled nii orgaaniline, ma läksin nii krampi praegu…” õhkas Piret Kalda / Helene 9. veebruaril 1991, mispeale Guido Kangur / Felix kostis muiates: „Ma vana orgaanika isa…!” 7. septembril 2008 lausus Kalda partnerile: „Ole loomulik!” ning Kangur nentis maheda ohkega: „20 aastat olen proovinud olla… ei tule välja…”

Sundimatu mängurõõm tärkas Undi lavastuses nii tookord kui praegu. See, mida esietenduse järelmärkmetes olen nimetanud kosutavaks pilaks „eesti aadete” ümber, mõistagi teiseneb ajas. Üürike kangastus revolutsioonipilvedest oli toona teatrisaali punases valguses vist ähvardavam kui botaanikaaia haljas idüllis? Kui Guido Kangur Felixina vaiksel üminal loetles Pariisi vaatamisväärsusi, mõjus see 2008. aasta reaalsuses korraga nagu kulka aruanne… Publikut läbis õhuline äratundmiskahin. Kui aga Kangur ütles Kaldale kelmikalt „Räägi meile Elmost!”, sai ilmsiks teatriaja kulg, elevil publikule heiastumas kunstilised jõu-, mõtte- ja tundejooned läbitud paarikümnes aastas.

Helene mehe Johannese ilmumise mängis Guido Kangur seekord Mati Unti parodeerides. Sümpaatne ja kohane etüüdike, kuigi realismi kehastuseks manatud Johannes sisuliselt ei saaks kuidagimoodi muunduda Undiks.

Festival algaski ju Undi ilmumisega Roman Baskini elegantse vaimse tekstiga imitatsioonmonoloogis, see esimene lavastseen kujuneski muidu lohiseva ja läbi komponeerimata avapeo „Öös on asju” kulminatsiooniks. Edasises festivali(m)elus taandusid näitlejad oma elusate meenutustega videoekraanile – näitusele „Nattium” Tartu Kultuuritehasesse pärmivabrikus, mis oli suurejooneline untlik mäng. Tõesti-tõesti, näituse hämaraisse labürintidesse oleks tahtnud ekslema jäädagi, punane lõngakera kaasas.

Undi konverentsil jäi aga hingele kripeldama küsimus, kas näitlejad poleks võinud seal osaleda, esinedagi? (Samalaadne siseküsimus tekkis mul äsja toimunud hoopis tuumakamal kirjanduskonverentsil, mis pühendatud Juhan Viidingule.) Vahel tahaks kangesti, et illusioon „näitavad näitajad ja vaatavad vaatajad” ei oleks liig jäikade vaheseintega eraldatud. „Meie, näitlejad ja kirjanikud” – nõnda kõlas Maria Lee Liivaku koostatud Undi tekstide kompositsiooni kõnekas pealkiri. Etendustele järgnenud arutelud igatahes toimisid tõeliselt vaid siis, kui seal osalesid näitlejad.

Helene, Marioni ja Felixi piknikul laskus äkki kirju liblikas Maria Avdjuško / Marioni koketsele baretile, jäädes mõneks viivuks lavastuse (pea)osaliseks. Nii näitlejad kui publik jälgisid seda lummatult, samal ajal kui Avdjuško jätkas mängu, olles liblikaga samaväärselt loomulik. See hetk mõjus kui kvintessents, haakudes tegelaste nukker-naljatleva lendutõusulootusega Tuglase-mängu finaalis. Parafraseerides 1999. aasta Undi lavastuses „M. Butterfly” kõlanud teksti filosoofist: näitleja nägi kord unes, et on liblikas; hiljem polnud ta enam kindel, kas ta pole liblikas, kes näeb unes, et on näitleja… Neile, kel olnud rõõm ja au südamega kuuluda Undi-näitlejate kilda, jäävad mõlemad võimalused alles. Teatrifestivali „UNT!” pärisosana said nähtud uned tõeluseks ja vastupidi. 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming