Londoni-trip

„South Parki” tegijate muusikal „Mormooni raamat” pakatas huumorist ja irooniast, Marina Abramovići osaluskunstinäitus suunas aga meditatiivsuse ja endasse süüvimise radadele.

HEDI-LIIS TOOME, ANNELI SARO

„Mormooni raamat” on satiiriline muusikal mormoonidest, mille süžee on hollywoodlikult lihtne ja kaasahaarav.

„Mormooni raamat” on satiiriline muusikal mormoonidest, mille süžee on hollywoodlikult lihtne ja kaasahaarav.

Pressifoto

London on muidugi vaimustav linn ja võiks ka ainuüksi keskkonnana viia sinna sattunud inimese hallutsinatoorsele trip’ile, ent meie räägime siiski kunstist. Tegemist on ju riigi toel tegutseva auväärse kultuurilehega, mistõttu ei saa ega taha me propageerida narkootiliste ainete tarbimist, vaid kasutame sõna „trip” erilise peadpööritava kunstikogemuse kohta, mis haarab inimese täielikult endasse (nn voo-kogemus), teravdab tema taju ning pillutab lühikese ajaga ühest äärmusest teise. Just sellise kogemuse saime Londonis, vaadates muusikali „Mormooni raamat” ja käies Marina Abramovići osaluskunstinäitusel „512 tundi” – üsna selgelt on tegemist kunstiajalukku minevate teoste ja autoritega.

Mormooni raamat” ehk muusikal „South Parki” stiilis. 6. aprillil 1830. aastal leidis Ameerika usumees Joseph Smith enda sõnul oma tagaaiast kuldse raamatu, mille ta tõlkis inglise keelde – sellest sai alguse Viimase Aja Pühade Jeesus Kristuse Kirik, mis rohkem tuntud mormoonlusena. Praegu on maailmas mormoone umbes 15 miljonit, Ameerikas on see suuruselt neljas religioon, mormooni misjonäre on maailmas rändamas ligikaudu 85 000.

24. märtsil 2011 esietendus New Yorgis Eugene O’Neilli teatris muusikal „Mormooni raamat” („The Book of Mormon”), mille autoriteks on eelkõige joonisfilmiga „South Park” tuntuks saanud Tray Parker ja Matt Stone ning muusikalihelilooja Robert Lopez. See muusikal on juba võitnud üheksa Tony auhinda, ühe Grammy ning selle lauludest välja antud album on viimase neljakümne aasta kõige edukam Broadway artistide sisse lauldud muusikaliplaat, sest on jõudnud USA Billboardi tabelis kolmandale kohale. Londoni West Endis esietendus „Mormooni raamat” mullu 25. veebruaril Parkeri ja Casey Nicholaw’ lavastusena.

„Mormooni raamat” on satiiriline muusikal mormoonidest. Kui Ameerikas on lausa osariik, mida valitsevad mormoonid – Utah ja selle keskus Salt Lake City –, siis Euroopas ei ole muusikali menu põhjuseks kindlasti naljategemine mormooni usu üle. Euroopa riikides on mormoone rahvastikust keskmiselt vaid 0,06%: enim on neid Portugalis (0,4%) ja Suurbritannias (0,29%). Pigem võib populaarsuse põhjuseks pidada muusikali autorite oskust siduda klassikaline muusikal, popkultuur ja piireületav huumor. Parker ja Stone jätkavad siin oma esteetilist käekirja, mis on tuttav nii seriaalist „South Park” kui ka filmidest „South Park. Suurem, pikem ja lõikamata” ja „Team America – maailma korravalvurid”. Teravalt iroonilised ollakse ameerikaliku maailmavallutamistuhina ja ignorantsuse suhtes. Sellele lisandub poliitiliselt ebakorrektne huumor kõikide oluliste teemade, kaasa arvatud religiooni, rassismi ja homoseksuaalsuse aadressil.

Muusikali süžee on hollywoodlikult lihtne ja kaasahaarav: seal ei puudu tüüpilised paaristegelased nagu kangelane ja tema veidi rumalam sõber, kuri vaenlane, kelle vastu ühiselt võidelda, armastus- ja eneseotsimislood. Kaks noormeest ehk Playboy välimusega ettevõtlik Kevin Price (Billy Harrigan Tighe) ja tema äpust sõber Arnold Cunningham (A. J. Holmes) saadetakse misjonäridena Ugandasse. Sealsed külaelanikud ei ole huvitatud uue usu vastuvõtust, kuna peavad lisaks HIVi levikule, vaesusele ja näljale olema pidevalt valvel, et mitte sattuda kohaliku hirmuvalitseja kindral Butt-Fucking Nakedi viha alla. Kohalikud astuvad mormooni usku alles siis, kui Arnold mormooni usutõdesid suurest armastusest kohaliku külatüdruku vastu isiklikest teadmistest lähtuvalt „veidi” tõlgendab (tuues sisse tegelased ja süžeeliinid „Sõrmuste isandast” ja „Tähtede sõjast” ning pannes kohalikud uskuma, et vagiina on püha ja HIVi vastu aitab intiimsuhe konnaga).

Muusikali esimene vaatus on hoogne ja kaasahaarav, kuid ei paku eriti intellektuaalset pinget või kummitama jäävaid meloodiaid. Meile kui eestlastele, kes on muusikale vaadates harjunud lauljatega, kes ei näitle, ja näitlejatega, kes ei laula (väikeste liialdustega), pakub muidugi naudingut suurepärane muusikalinäitlejatöö ning ülikiire ja -professionaalne lavavahetus. Kujunduslikult pole „Mormooni raamat” uuenduslik või ekstravagantne, mahtudes ära küllaltki väikesele lavale, kus stseene markeeritakse peamiselt valguse ja rekvisiitidega.

Aga just teisest vaatusest peale hakkab üha enam esile tõusma autorite irooniline kõrvaltvaade nii loo sisule kui ka vormile. Kirik tunnustab Arnoldit ja Kevinit kui kõige edukamaid misjonäre Aafrikas. Tunnustamistseremoonial muidugi selgub, et ugandalastel on mormoonlusest väärastunud („arnoldlik”) arusaam ning mormoonide kiriku juht käsib misjonäridel Ugandast kohe lahkuda. Selles segaduses saab Kevin aru, et oluline pole mitte pühakiri, vaid sõnum. Selgub ka, et kohalikud pole lollid, vaid on saanud algusest peale aru, et Arnoldi lood on metafoor, mitte tõde. Koos astutakse vastu hirmuvalitsejast kindralile ning lavastust raamistab sama stseen, millega see algas: mormooni misjonärid koputamas uksele, aga mitte enam tutvustamas „Mormooni raamatut”, vaid Arnoldi oma.

Ugandalaste mormooni usu tõlgendus on üks muusikali võtmestseene, mis on pisarateni naljakas ja ühtlasi autorite sisuline vaade religioonile. Matt Stone on öelnud, et „see muusikal on ateisti armastuskiri religioonile”, mida võib võrrelda Voltaire’i kuulsa lausega „Kui jumalat ei oleks, tuleks ta välja mõelda”. Muusikali autorid ei pane küsimuse alla religiooni vajalikkust ühiskonnas, vaid ironiseerivad pigem selle üle, mis juhtub, kui religiooni raames muutub selle reeglitest1 kinnipidamine olulisemaks kui uskumine ise.

Peale rassistlike naljade (Uganda ja selle elanikud on teadlikult esitatud stereotüüpidena) on peaaegu kogu muusikali fooniks gei-teema. Suure osa ajast on see küll sordiini all, s.t kirjutatud mormoonide homoerootilistesse žestidesse ja repliikidesse, aga seda enam ületavad autorid n-ö „hea maitse” piiri Kevini õudusunenäo stseenis, kus Kevini ettekujutus põrgust tähendab, et Lutsifer, Hitler, Tšingis-khaan, Jeffrey Dahmer2 ja Johnnie Cochran3 löövad rõõmsalt koos hiiglaslike kohvitassidega tantsu ja astuvad kõigi meestega seksuaalsuhtesse. Iseenesest loo seisukohalt ebavajalik stseen valmistab kindlasti rõõmu kõigile neile, kes näinud üsna sarnast stseeni Parkeri ja Stone’i filmis „South Park. Suurem, pikem ja lõikamata”. Muusikali edukuse võtmeks võib olla ka see, et mitmed laulud parodeerivad tuntud muusikanumbreid näiteks muusikalist „Helisev muusika”, „West Side’i lugu”, „Linnupuur” ja „Lõvikuningas”.

Iroonia ja huumori suurele kogusele vaatamata kannab muusikal ikkagi positiivset sõnumit. Autorid on suutnud pakkuda elamuse nii purjus viiekümnendates eluaastates inglise mehele (kogesime seda ise) kui ka kvaliteetse meelelahutuse kogenud teatrivaatajale. Londoni muusikalipublik pakkuski muusikali enda kõrval peaaegu sama suure elamuse kui nähtud etendus, meenutades pigem rock-kontserdi kui teatripublikut – mitte ainult laulude, vaid mitmete dialoogidegi sõnad olid peas, lauldi kaasa ning huilged ja karjumine pärast iga laulu lõppu olid fännide väärilised. Eufooria oli nakkav.

512 tundi Marina Abramovićiga. Vastandliku kogemuse pakkus aga Serpentiini galerii Hyde Parki südames näitusega „Marina Abramović. 512 tundi”. Näituseks (exhibition) on nimetanud selle ettevõtmise galerii, kuigi otseselt midagi erilist näha-vaadata seal ei olnud. Paslikum oleks ehk nimetada seda tegevuskunstiks (performance art) ja täpsemalt osaluskunstiks (participatory art), sest keskset rolli elamuse loomisel mängis iga külastaja ise.

Erinevalt muusikalipiletist, mis maksis väikese varanduse, olid galerii uksed kõigile tasuta avatud, tuli vaid pisut järjekorras seista, sest ruum piiras mõnevõrra ka osalejate arvu. Arvestades seda, et Abramović on maailma üks kuulsamaid tegevuskunstnikke, kelle performance’id on kindlalt kanoniseeritud tegevuskunsti ajalukku, siis oli rahvast isegi vähevõitu. Tema töödes võib laias laastus eristada kahte segunevat loomeprintsiipi: enesehävituslikku ja kestuslikku, s.t kestvusel põhinevat. Viimastel aegadel on kestuslikkus hakanud küll domineerima, kuigi tuleb silmas pidada, et töötada 67aastaselt kuus päeva nädalas ja kaheksa tundi päevas on juba iseenesest pisut enesehävituslik. Sama võib öelda ka Abramovići laialdast tähelepanu äratanud projekti „Kunstnik on kohal” (2010) kohta, millest on tehtud ka põnev dokfilm. Ta istus kaks ja pool kuud iga päev kaheksa-üheksa tundi joomata ja tõusmata New Yorgi moodsa kunsti muuseumis ning vaatas külastajatele silma. Kuna kunstnik dehüdreerus päeva jooksul, siis pidi ta öösel iga paari-kolme tunni järel tõusma ja jooma.

„512 tundi” on varasemaga võrreldes küllaltki ohutu aktsioon. Esimesi külalisi tervitas Abramović välisuksel rituaalselt kättpidi, mis meile oli nagu etenduskunsti ajaloo käesirutus, ootamatu ja illusoorne hetk. Kotid, telefonid ja kellad paluti jätta garderoobi ning hoiatati, et kui näitusesaalist väljuda, siis sinna tagasi enam ei saa. Kõik osalejad varustati kõrvaklappidega ning rääkimine saalis oli keelatud. Serpentiini galeriis on kolm ruumi, millest esimene oli kujundatud istumiseks ja seismiseks, teine pikutamiseks ning kolmas kõndimiseks.

Kohe sisenedes viis üks musta riietatud abiline ühe meist kättpidi laua taha läätsi ja riisiterasid loendama. Mõned teised pidid neid sorteerima või mustreid kujundama. (Rutiinne, keskendumist ja peenmotoorikat nõudev tegevus rahustab, seda kasutatakse ka psühhoneuroloogiahaiglates.) Teine meist sattus abilise kutsel poodiumile seisma, silmad kinni. Kuna seljataga oli viiepäevane konverents, siis tundus selline lavastatud infosulg kohutavalt meeldiv ja vabastav. Peas ja kehas oli vaid vere kohin: „Seesama / meri / meis / kõigis / punane / pime / soe” (Jaan Kaplinski). Seejuures oli see avalik üksiolek nagu näitlejal laval, sest ümberringi istus, seisis ja sebis inimesi, aga see ei lugenud, kui oskasid end välja lülitada.

Teises toas võis välivooditel pikutada või magada. Mõned läksid sinna ise, mõned viidi. Sealne atmosfäär meenutas ühelt poolt välilaatsareti külmust ja steriilsust, teiselt poolt aga lasteaia lõunauinakuid veikleva päikesehelgiga põrandal.

Kolmandas toas jalutati. Astud ruumi sisse ja näed, kuidas Hedi-Liis Marinal käest kinni hoides aegluubis üle ruumi jalutab. Abramovići selgituste kohaselt oli see harjutus keha mõttega sünkroniseerimiseks. Tavaliselt tormavat keha tohutu kiirusega ringi, seejuures liigub mõte aga kitsas ringis. Ülesanne oli kõndida seitse korda väga aeglaselt ruumi ühest seinast teise ehk siis umbes seitse korda viisteist meetrit.

Külastajate vaimne ja füüsiline osalemisaktiivsus oli erisugune: mõned tundusid lihtsalt galeriist läbi jalutavat, mõned tegelesid kirjeldatud meditatiivse praktikaga erilise pühendumisega. Jäädes ise kuskile nende kahe grupi vahele, pidime ometi tunnistama, et selles steriilsevõitu rahvast täis ruumis oli üllatavalt meeldiv olla. Oma osa oli selles kindlasti Abramovići aural, mis sisendas osalejatele nii kuulekust kui ka pühalikkust ja pidulikkust.

Nii et Londoni-trip viis meid külluslikust ja lärmakast muusikaliõhtust vaikuse ja valguse meditatsioonini, kusjuures hullutavad olid mõlemad.

1 Mõningad mormoonide reeglid: keelatud on abielueelne ja omasooihar seks, kohvi ja alkoholi joomine, mitut sorti tegevus (sport, televiisori vaatamine) pole pühapäeviti soovitatav, 10% sissetulekust annetatakse kirikule.

2 Ameerika sarimõrvar, kes tappis aastatel 1978–1991 seitseteist meest ja poissi.

3 Ameerika jalgpalluri O. J. Simpsoni kaitsja kohtuprotsessil. Simpsonit süüdistati oma eksabikaasa ja tema sõbra mõrvas. Tänu Cochranile ei mõistetud Simpsonit süüdi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht