Linda Rummo 5. VIII 1921 – 16. XII 2015

Lahkunud on Eesti Näitlejate Liidu auliige Linda Rummo.

1921. aastal Pärnumaal Vana-Vändra vallas talupidajate peres sündinud Linda Rummo töötas pärast Vändra gümnaasiumi lõpetamist võimlemisõpetajana ja aastail 1946–1949 Eesti Raadio diktorina, õppides samaaegselt esimeses sõjajärgses kõrgemat teatrikoolitust andnud õppeasutuses Eesti Riiklikus Teatriinstituudis. Aastail 1950–1965 töötas Rummo näitlejana Draamateatris, 1965–1975 Noorsooteatris ning siirdus 1976. aastal Endlasse, kus töötas näitleja ja näitejuhina 1982. aastani. Pärast teatrist lahkumist veetis Linda Rummo oma pensionipõlve Pärnus ja perekonna maakodus Pedassaarel. 2002. aastal pälvis Rummo Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Koostöös Lilian Vellerannaga on 1996. aastal ilmunud kogumik „Linda Rummo. Elust ja lavaelust“.

32 teatris töötatud aasta jooksul mängis Linda Rummo ligikaudu 70 rolli, millest Voldemar Panso lavastajakäe all sündisid unustamatud Eliza Doolittle „Minu veetlevas leedis“, Eeva Marland „Tabamata imes“, Ophelia „Hamletis“ ja lavastuse „Armas luiskaja“ Stella Campbell, mida Linda Rummo ise on nimetanud oma kõige südamelähedasemaks rolliks. Voldemar Panso on Linda Rummo kohta öelnud: „Ta kasvas orgaaniliselt, arenes seaduspäraselt ja hakkas õitsema nii, nagu lilled ikka õitsema hakkavad. On õisi, mis puhkevad hellitava soojuse, kunstliku valguse või suhkurdatud vee abil. On õisi, mis puhkevad troopikapäikese kuumuses ja troopikaõhu niiskuses. Rummo talent lõi õitsele ilma hellitava lisatoimeta, ilma triiphoone klaaskatuseta ja ka ilma troopikakuumuseta. Teda on toitnud ja toidab süvenemine, nõudlikkus, põhjalikkus ja loominguline ausus.“

„Linda Rummo mänguga kaasneb alati rõõm. Mitte üksnes selle pärast, et näitleja oskab laval teha peaaegu kõike. Just Linda Rummo tegelased, nende isiksus, tekitavad erilist pidulikku elevust. Isegi mitte nemad ise, vaid see mõte, mille näitleja on kätkenud oma kujudesse. Lühidalt – näitleja ise,“ on Rummo iseloomustamiseks öelnud lavastaja Adolf Šapiro, kellega koostöös sündisid Ranevskaja roll Tšehhovi „Kirsiaias“ ja Martha Albee’ näidendis „Kes kardab Virginia Woolfi?“.

„Sel ajal oli maailmakirjanduse tipp ühe nädala jooksul Linda Rummo käes: esmaspäeval mängis ta Shaw’ Elizat – iga esmaspäev oli Estonias „Veetlev leedi“ –, teisipäeval oli Heliloojate Majas „Onegin“, kolmapäev oli Salmes mängupäev – Ophelia „Hamletis“, neljapäeval või reedel oli Šapiro „Kirsiaed“ – Ranevskaja, ja laupäeval oli Kadriorus „Armas luiskaja“. Palju on Eestis niisugusi naisi olnud, kes ühe nädalaga sellise rea ära mängivad?! Kas keegi oskab seda mõelda, millised väärtused? See on ikka fantastiline“ (Viive Ernesaks).

Eesti Draamateater Tallinna Linnateater Endla Eesti Näitlejate Liit Eesti Teatriliit Eesti Vabariigi Kultuuri­ministeerium

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar