Liiga palju Xanaxit

Meelis Oidsalu

Kunstiinimeste rahamaailma käsitlused on sageli kahetsusväärselt lihtsustatud ja eluvõõrad.Tallinna Linnateatri „Armastus ja raha”, autor Dennis Kelly, tõlkija Anu Lamp, lavastaja Sander Pukk, kunstnik Annika Lindemann, valguskujundaja Kalle Karindi, muusikaline kujundaja Ove-Kuth Kadak, videokujundaja Veiko Tubin. Mängivad Anu Lamp, Margus Tabor, Alo Kõrve, Külli Teetamm, Evelin Võigemast, Argo Aadli, Sandra Uusberg ja Andres Raag. Esietendus 26. IV Hobuveskis.

Sander Pukk on Dennis Kelly „Armastust ja raha” lavastades keskendunud Kelly teksti revüülike elementide tervikuks vormimisele, ent on seda tehes näidendi kapitalismikriitilise iva kivile külvanud.
Ühelt poolt on „Armastus ja raha” harvanähtavalt tugeva ja kindla käega struktureeritud lavastus. Pukk on meeldiva otsustavusega „pannud tuima”, andnud lavastusele revüülikult lihtsa ja hoogsa rütmi: värvikad psühholoogilised stseenid vahelduvad tinglike kapitalismikriitiliste zombistunud inimesi esitavate tantsunumbrite ja nauditavate reklaamklipilike videotega lavategelaste Xanaxi-minadest. Teose kompositsiooniline reljeefsus ja revüülikkus survestasid näitlejaid end „reklaamklippide” ja tantsunumbrite vahelistes misan­stseenides psühholoogiliselt kehtestama. Külli Teetammel õnnestus kristlusest rahausku pööranud finantsmõrra Vali roll lausa rabavalt, auhinnavääriliselt hästi. Meelde jäi ka Anu Lambi groteskselt oma tütart Jessi (Evelin Võigemast) leinav ema: see, kui pika ja pingul nn-iga Anu Lamp hääldab sõna „m…”, selle kohta võiks Tõnu Õnnepalu vaimus kiretu pühalikkusega, vähimagi iroonia ja labasusetaotluseta lausuda „kohaloleku kunst”. Tallinna Linnateatri trupp oli lavastaja esitatud väljakutseks vääriliselt valmis.
Siiski tundub, et Pukk on jäänud liigselt mõtlema lavastuse  välise, vaatemängulise külje ja kompositsiooni korrastamisele ning võimendanud seega Dennis Kelly kapitalismikriitika trafaretseid, plakatlikke külgi. Kunstiinimeste rahamaailma käsitlused on pahatihti lihtsustatud ja eluvõõrad. Ka Kelly tekst järgib lõiguti šabloonset kultuurimessianistlikku skeemi: raha- ja kapitalismikriitika moondub muretu märkamatusega ratsionaalsuse ja teadusliku maailmavaate (kui kapitalismi ja rahaorjust mahitava teguri) kriitikaks ning tipneb trafaretse targutusega mõõtmisele ja teaduslikule seletusele allumatu elu tähenduslikkuse olulisusest.
Häirivalt tihti kohtab kapitalismikriitilistes kunstiteostes kapitalismi, ratsionaalsuse ja teadusliku maailmavaate ühe malakaga materdamist. Jess nimetab lõpumonoloogis halvustavalt kõrvuti „raha, matemaatikat ja numbreid”. Paljulugenud Siim Nurklikki kirjutab lavastuse kavalehel sellest, et „inimesi näeb kapitalism ratsionaalsete, irdunute, oma kasu maksimeerivate ühikutena”. Ent nii Dennis Kelly näidendi tegelaste tragöödia kui ka kapitalismi laastav toime inimsuhetele seisneb hoopis tarbijate ennustatavalt ja mõõdetavalt enesehävituslikus käitumises. Selles peitubki minu arvates Dennis Kelly teksti tegelik potentsiaal ebatrafaretse kapitalismikriitikana: näidendi peategelased David (Alo Kõrve), Jess, aga ka Val on üdini teadlikud oma tarbimissõltuvuse olemusest ja negatiivsetest mõjudest, ent käituvad sellest hoolimata irratsionaalselt, veelgi hullem –
oma teadlikkusest tingitult veelgi de­struktiivsemalt. Kapitalism ei ole neile umbisikuline ideoloogia, jõle vaatemäng, kus kurjad rahamaailma võlurid neid osalema sunnivad, vaid orgaaniline osa nende isiksusest ja ainevahetusest. „Armastuse ja raha” stseenides ei räägita ainult rahast või tarbimissõltuvusest või ahnusest, vaid nende nähtuste läbipõimitusest muude isiksuslike omadustega, tegelaste võimetusest lahutada oma leina, hüljatust, armastust, s.t „ülejäänud” mina oma tarbimiskäitumisest. Kõige puhtamalt ja programmilisemalt väljendub see Jessi lõpumonoloogis, mis sisuliselt on piinlikult klišeelik ilu­salongi-filosoofia ja mida seetõttu ei tuleks tingimata pidada autori äratuskõneks. Äärmusliku ostuhulluse käes vaevleva Jessi kõnet võib vaadelda ka kui narkootikumide hävitavast toimest aredalt teadliku, ent oma sõltuvusega leppinud narkomaani pihtimust. Monoloogi programmilisus ei seisne sellisel juhul selle sisus (mis, nagu öeldud, on trafaretne ja küündimatu), vaid esitamise viisis – kõneleja resigneerunud hoiakus. Seda Kelly tegelaste põhimõttelist omadust – peategelaste teadlikkust oma pahest, aga võimetust või soovimatust midagi sellega ette võtta – pole lavastaja suutnud mu meelest tervikus piisavalt esile tõsta. Evelin Võigemast tabab šopinguhullust tragöödiakangelanna sundimatut, helgelt lõtva ja resigneerunud seisundit lõpumonoloogis suurepäraselt. Seejuures järeldan etendusejärgsetest vestlustest ja reaktsioonidest, et tema lõpumonoloogi teksti alasti moralismi tajuti publikus üheplaaniliselt autori epistlina. Kahtlustan, et selle tingis eelnenud lavastuselementide kohatine liigselt rõhutatud plakatlikkus ja välisus –
vaatajana olin ka mina juba revüüst liiga tuimaks tambitud, et Jessi monoloogi­stseeni jälgimiseks jagunuks vajalikku tundlikkust.
Kuigi kapitalismil on Kelly käsitluses tugevad vaatemängulikud elemendid, pole „Armastuses ja rahas” kapitalismi teatrižanriline analoog mitte zombistunud Xanaxi-jäneste disko, nagu Puki lavastuse rõhuasetusist nähtub, vaid antiiktragöödia, kus kangelasele on täies kainuses, üksinduses ja isiklikkuses antud mõista ja tunnetada kapitalistliku süsteemi läbistusjõudu. Tragöödiakangelase teadlikkusega kaasneb vastutustunne ning kaob võimalus delegeerida vastutus oma valikute eest näotule orjastavale maailmakorrale, olgu selle nimi saatus või kapitalism. Kuningas Oidipus tundis endal isiklikku süüd ja vastutust nii ema nikkumise kui ka isa tapmise eest isegi siis, kui oli aru saanud oma tegude vääramatusest ja võimetusest mängureegleid muuta. Mulle näib, et just säärase moraalse kangelaslikkuse otsingud juhatasid Dennis Kelly „Armastuse ja rahani”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming