Ülestähendusi töölisteatrist

 

Elu, nagu ta peab olema (Taavi Eelmaa, Mari Abel, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik).

Ajaks nagu naerma, aga ikkagi on sümpaatia vaese kunstniku poolel

Maksim Gorki ?Ema?. Lavastaja ja instseneerija Rainer Sarnet. Kunstnik Liina Keev­allik. Osades Liina Vahtrik, Mari Abel, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak, Erki Laur, Taavo Tiko. Teksti luges Lembit Eelmäe. Esietendus Von Krahli teatris 12. I 2005.

?Meie tubli kodanliku vabariigi oma

töölisteater Von Krahl tegutseb jõudsalt?.

Ivar Põllu

 

Mida-mida? Aga seda, et näen oma elupäevil eesti laval veel kord Maksim Gorki ?Ema? instseneeringut, poleks ma küll oodata osanud. Ja kui hiljaaegu ilmusid tänavapilti reklaamplakatid, kus ?Ema? taustafotoks oli valitud mingisugune penskarite pikett Toompeal ning lehte lipsas intervjuujupp lavastajalt jutuga kaheklassilise haridusega muttidest kui Keskerakonna sotsiaalsest baasist, siis tekkis kartus, et tegu võibolla mingi mageda poliitilise palaganiga. Selle hirmu vastu kõneles küll hiljutine positiivne mälestus Rainer Sarneti teatridebüüdist Stanislaw Przybyszewski näidendiga ?Lumi?, kus lavastaja oli suutnud panna Von Krahli näitlejad suurepäraselt tegutsema neile just mitte kõige omasemas psühholoogilise teatri võtmes.

Õnneks ei leidnud halvad eelaimdused kinnitust, head aga küll. Kui nüüd püüda tagantjärele hinnata, millega oli ?Emas? vähemasti pooleteise vaatuse jooksul tegemist, siis kindlasti polnud see irvitamine Maksim Gorki ja tema kangelaste üle. Saal püsis küll kogu aeg naeruvines, kuid see oli selline kummaline, mulksuvalt sõbralik itsitamine, kus iga vaataja naeris ise asja. Kes tuttava näitleja imetabast soengut, kes aga näiteks võõritust, mille tekitas Marxi suhteliselt aruka teksti pähemäärimine mitte just kõige arukamatele töölispoistele. Ja kuigi laval toimuv oli tänu kohati päris commedia dell´arte stiili poole kiskuvale re?iivõtmele valdavalt koomiline, ei kostnud saalis kordagi ühist homeerilist naeru. Tekkis hoopis kummaline tunne, et nii lavastaja kui ka näitlejad suhtuvad oma (ajast ja arust?) kangelastesse sümpaatiaga, jättes omajagu õigust ka Gorki maailmanägemisele. Samas polnud lavastus loomulikult tõsimeelne nostalgia sotsialistliku realismi järele või püüd selletaolist teatrilaadi hoiatavalt (à la Mati Unt ?Kadunud pojas?) rekonstrueerida. Sellisteks katseteks polnud noortel tegijatel ilmselt huvi, aga ka teadmisi.

 

Sotsrealism

On ju kavalehelgi iseloomustatud sotsrealismi kui kunstivoolu, mis pidi kujutama tüüpilist elu. Paraku on unustatud tähtsaim: seda ?tüüpilist? tuli kujutada sotsialistlikust ideaalist lähtudes, seega pidi kunst näitama, mitte ?kuidas elu on? (nn kriitiline realism) vaid kuidas ta sotsialistliku ideaali seisukohalt ?peaks olema?. Sarnet ja tema näitlejaist mõttekaaslased näitavad pigem seda, kuidas neile tunduvad Gorki kangelased ja nende probleemid tänase maailma kontekstis. Mis tundub naljakas, seda naljakalt näidataksegi, mis aga kisub tõsiseks ning lausa nüüdisaegseks, seda võimendatakse. Ning selliselt oleme saanud äkki hea naivistliku teatri tunnistajaiks. Efekt on sama kui Kondase maale vaadates ? ehk mäletate seda, kus odadega pärismaalased ründavad õelaid kapitaliste. Ajaks nagu naerma, kuid ometi on meie sümpaatia ikkagi naiivse kunstniku ja tema vaprate pärismaalaste poolel. Selline minevikkuvaatamise laad (erinevalt kättemaksujanulisest isamaalisusest) paistab üldse noore põlvkonna seas praegu in olevat. Äsjase Betti Alveri nimelise traditsioonilise kooliteatrite luulekonkursi Jõgeval võitis Treffneri gümnaasiumi trupp Juhan Smuuli ?Järvesuu poiste brigaadiga?. Ka Jõgeva kultuurimaja saali täitis rõõmus itsitamine, mis oli kaugel õelast väljanaermisest. Kindlasti ei tahtnud Alver sellist Eestit, kus võidutseks Smuul, kuid Treffneri noorte lähenemisel Smuulile ja Von Krahli trupi Gorki interpretatsioonil on paljugi ühist. Samas saab selgeks ka Smuuli poeemi ja Gorki romaani kunstimastaabi vahe. Küllap on propagandistlik (sotsrealistlik) eesmärk mõlemal, kuid Gorki on suutnud selle kõrval (või sellele vaatamata?) luua inimlikus mõttes täiesti tõsiseltvõetavad ning kaasaelamist võimaldavad karakterid.

Ja nii ongi Liina Vahtriku Pelageja Nilovna ja Taavi Eelmaa Pavel Vlassov osatäitmised, mida võib täiesti tõsimeeli ja hinnaalanduseta kõrvutada Panso 1967. aasta lavastuses ennast teatrilukku mänginud Lisl Lindau ja Mikk Mikiveri rollidega. Samasse ritta kuulub ka Juhan Ulfsaki Andrei, kellest lausa õhkub saali tõsislaavlaslikku hingesoojust. Nende kohta võib kindlasti kasutada samu sõnu, millega Panso oma tegelaskonda iseloomustas: ?Tulime rahva ette puhta südamega: andsime parima oma oskustest ning talendist; nõnda me tahtsime ja tegime, teisti me ei saa.? Ja, pannud käe oma nõukaaegse teatriametniku südamele, julgen tunnistada, et Vahtrik ja Eelmaa oleksid kindlasti leidnud auhindamist Oktoobrirevolutsiooni 60. aastapäevale pühendatud teatrifestivalil. Oleks see nende arvates neile ka täna kiituseks?

Materjali vastupanu

Küll tahaks teada, mis oli tegelikult trupi ja lavastaja algne kavatsus ning eesmärk ja kus tuli ehk ootamatultki alluda ?materjali vastupanule?, sest andekas kunstnik tunnetab alati ära teise kunstniku andega loodu ja seda naljalt vägistama ei kipu. Mõningaid kahtlusi lavastaja  püüdluste siiruses tekitavad tema ja kunstniku (Liina Keevallik) poolt näitlejaile ?antud olukorrad?, pean silmas Paveli kükitamist lugemistoaks muudetud peldikus ning ema pidevat põgenemist kirstutaolisse voodisse. Selgelt langeb ansamblist välja Erki Lauri kolli ja klouni vahepealne Rõbin, kelle häälemoonutused tapavad isegi ta diktsiooni. Kui teiste tegelaste grimmi ja kostüümi puhul on Keevallik tabanud nüüdisaegse iroonia õhkõrna suhte ajastutäpsusega, siis Rõbini on ta takuse paruka ja hiigelhabemega otse Nukitsamehe metsa pannud. Kuna aga ei saa eeldada, et kunstnik ja lavastaja poleks seda ise märganud, siis tekib pisikene kahtluseuss, kus ikka ?mets? asub ning kas mitte Rõbini lahendus pole lavastuse algse sisulise ja stiililise kavandi jäänuk.

Ei julgekski nii andekat inimest kui Raivo Sarnet kahtlustada sellistes tempudes, kui ta ise lavastuse teise vaatusega selleks põhjust ei annaks. Jääb mulje, nagu oleks esimeses vaatuses läbi murdnud üsna siiras (ka tänapäevas) ühiskonnakriitiline paatos lavastaja ära ehmatanud ja pisut häbenema pannud. Seepärast oli tingimata vaja hakata kuut üheksaks pöörama ja üsna täis lüpstud lüpsikut jalaga ümber lööma. Suure osa teisest vaatusest enda alla võtnud katkend vendade Presnjakovide nõukogude miilitsa üle ilkuvast näidendist ?Mängides ohvrit? oli kahtlemata vaimukalt lavastatud ning andis kõigile näitlejaile (eriti Liina Vahtrikule) suurepärase võimaluse oma ümberkehastumisvõime demonstreerimiseks, kuid selle seos lavastuse esimese vaatusega jäi vähemalt mulle tabamatuks. Ivar Põllu pakutud seletust, et varem või hiljem revolutsiooniidee mandub ja kirikutest saavad ujulad, on küll lavakujunduses ka rõhutatud, kuid see oleks kunstiliseks tõsiseltvõetavuseks siiski liiga triviaalne. Üleminekuks Gorkilt Presnjakovidele on lavastaja kasutanud katkendit Fjodor Dostojevski ?Ülestähendustest põranda alt?, mis sobib selleks sama hästi kui Dostojevski teksti monteeritud vihje Siim Kallase kümne miljoni dollari afäärile. Olen kindel, et Sarnet on sellise soustiga kindlasti midagi tõsisemat mõelnud, välja on tulnud aga ?nagu alati?, ehk ?teeme Von Krahlis natuke nalja ikka ka?. Hetkeks saavutab lavastus veel sisusügavuse ? Taavi Eelmaa ?ujula põhjast? loetud Paveli lõpumonoloogis, kuid päris lõpp, kus Liina Vahtrik ja Mari Abel (Sofia)  lasevad suitsu mattudes kuuldavale oma surmaeelsed karjed, lõhub lihtsalt mõlema naisnäitleja hea osaorgaanika ega küüni ligilähedalegi kunstniku ja lavastaja poolt esimese vaatuse alguses (vabrik) ja lõpus (miiting) loodud vapustavaile kujundeile.

Ja nii jääbki mulje, et lavastaja on oma loomingu teistele arusaadavaks mõtestamisega pisut jänni jäänud, sest oma tavalist etteheidet lavastajamõtte puudumise kohta ma Raivo Sarnetile küll teha ei saa, kuna ka ?Ema? annab kinnitust, et tema  näol on meil tegemist nii sisulist kui ka kujundlikku mõtlemisvõimet omava re?issööriga, kelletaolistest eesti teater puudust tunneb.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming