Lembit Ulfsak sõiduvees

Arne Merilai

Varsti pole nagunii enam mingit vahet, kas Manhattan või Tuulemaa.  

“Müügimehe surm”. Willy Loman – Lembit Ulfsak, Ben – Martin Veinmann. Teet Malsroos

 

Arthur Miller, “Müügimehe surm”. Tõlkija Peeter Sauter. Lavastaja Ingo Normet, kunstnik Airi Eras, osades Lembit Ulfsak, Mari Lill,  Mait Malmsten, Ivo Uukkivi,  Martin Veinmann, Tõnu Aav, Ott Sepp, Margus Prangel, Elina Reinold, Merle Palmiste, Külli Reinumägi ja Aleksander Eelmaa. Esieten

 

Mardi Valgemäe kirjeldab monograafias “Accelerated Grimace” (1972), Ameerika ekspressionistliku teatri esimeses ulatuslikus sissevaates, kuidas 1920. aastatel saksa ekspressionism sealsetele lavadele tungis. Algul perifeerias, siis Broadwayl: Eugene O’Neill, Elmer Rice, John Howard Lawson. 30. aastate sotsiaalprojektidest nagu The Living Newspapers ja häppeningidest juurdub möödunud sajandi USA avangarddraama peamiselt just selles traditsioonis. Absurdi ja julmuse esteetika võlgneb sellele samavõrd kui prantsuse sürrealismile, samuti underground’i kultuur oma patsifismi, vendluse, establishment’i-vastasuse ja hallutsinatoorsete vaimuseisunditega. Just viimane omadus – lunaatiline pea – saab ka Arthur Milleri (1915 – 2005) maailmakuulsa “Death of a Salesman’i” (1949) lähteideeks.

Broadwayl mängiti tükki ühe soojaga 742 korda, see võitis New Yorgi draamakriitikute ringi ja Pulitzeri auhinna (vt June Schlueter, James K. Flanagan, “Arthur Miller”, 1987). Mati Unt nimetas üheks preemiaks ka Marilyn Monroe’d, kes kõrgusse tulistatud kirjanikusse kõrvuni armus, mis viis mitu aastat hiljem abieluni, pärast mõlema lahutust endistest kaasadest. Paraku kaotas Marilyn lapse, sai kestva depressiooni ja lahutas 1961. Mees aga satub makartistide küüsi ja Kongressi komisjoni musta nimekirja, milleks valas õli tulle oma järgmise kuulsa draamaga “The Crucible” (“Tuleproov”, 1953). Eestis on see tuntud kui Vanemuise “Salemi nõiad”, mille Epp Kaidu järel (osades Lia Laats, Milvi Koidu, Einari Koppel) taaslavastas Ain Mäeots (Helena Merzin, Riho Kütsar, Katrin Pärn). Miller on väitnud, et tema vormivalikuid mõjutavad alati kaks poolust: perekond ja ühiskond. Esimene eeldab realismi, teine ekspressionismi. Selles pingeväljas lõi ta “Müügimehe surma”, algse pealkirjaga “The Inside of His Head” – tegevus toimub rohkem peategelase mälus kui sealt väljas.

Saksa ekspressionismi briljantsus võlus, ent ka tülgastas (attracted and repelled) seda juudi päritoluga kirjanikku kogu tema elu (“Accelerated Grimace”, lk 115). Mardi Valgemäe kommenteerib seda erameilis: “Miller on mitu korda teinud juttu ekspressionismist, näiteks 1956. a aprilli Atlantic Monthlys ilmunud essees ja oma 1957. a “Collected Plays” eessõnas. Näidendi esimeses remargis esineb lause “An air of the dream clings to the place”, mis annab mõista, et lavastus peaks olema “unenäolik” ja mitte realistlik. Hiljem samas remargis viitab autor peategelase kujutlustele (Willy’s imaginings). Näidendi minevikustseenid kujutavadki elu mitte nii, nagu see tegelikult oli, vaid nii, nagu Willy seda mäletab. Kõige ekspressionistlikum tegevus esineb muidugi ammu surnud Onu Beni etteastetes, eriti stseenis vihmavarjuga ja selle terava otsaga. Isegi mõningad repliigid nagu “the woods are burning, boys” on ilmselt ekspressionistlikult liialdet ja süvasümboolsed.  Teises vaatuses ütleb Charley Willy’le: “What the hell is goin’ on in your head?” See viitab selgesõnaliselt näidendi algversiooni pealkirjale.”

 

Miks Normet just selle näidendi valis?

 

Intrigeerivaks osutub küsimus, miks Ingo Normet just selle näidendi lavastas. Esiteks, Milleri lahkumine eelmise aasta veebruaris pakkus kahtlemata äratust, kuid see ei või olla tõsisem põhjus. Teiseks, kuigi elame taas müügimeeste ajastul ja IT-kultuuris on inimeste ajast mahajäämine eriti kärme reaalsus, mõjub teema aktuaalsena, kuid lavastus ei näi seda aspekti üleliia rõhutavat. Rutiinne sotsiaalne nagi. Ehkki eelretseptsioon kipub end tähendusrikkalt just selle otsa riputama. Kahtlemata oluline, kuid tundub siiski ületähtsustatud: elu lihtsalt ongi selline, müümise ja ostmise ning soovmõtete ja tegelikkuse kahvlis. Kogu maailma kapitalismis kirjutatud näidendid ja romaanid on Eestis praegu asjakohased, nii et üks ei tõuse teise arvel tingimata esile. Kusjuures Miller ei näinud suurt erinevust American dream’i ja homo soveticus’e utoopiate vahel – kontrastis elutegelikkusega. Kolmandaks: ilmne, et lavastus on teatav vastulause originaali meetodile, kuivõrd ekspressionism on täiesti taandatud (tavainimese tavaline psühhoos seda jälge enam ei kanna) ja esiplaanile tõstetakse psühholoogiline realism. See muudab Normeti lahenduse kahtlemata “vähem atraktiivseks”, suurema lavašõu virvarrita traditsiooniliseks kammertükiks. Mis tundub praegustes oludes sobiv lahendus, kuivõrd poolik järelekspressionism jääks kontekstitult õhku rippuma. Vastava stiilipeoga tuleb ehk uus täisvereline algus teha mujal, mis liidaks endaga siis juba ka nõrgema tunnusega teosed. NO93 “Nafta!” sellisele vajadusele viitabki. Eriti diskursiivselt aga Von Krahli teatri “Võluflööt” (kui vaid noored mehed rohke aplausi polstris ise ülbel ilmel nätsu ehk suupärastet plastmassi ei näriks – isad ja pojad, habemega teema.)

Niisiis peab arvama, et kõige määravam on neljas vastus: kogenud lavastaja tahtis lihtsalt pakkuda suurepärastele näitlejatele suurepäraseid lavarolle, juhtumisi Milleri motiivel. Kunagise Mikk Mikiveri – Heino Mandri “Proovireisija surma” soodsal kumal. Teatrikooli juhi saatesõnad Sirbi suhteliselt värskest arhiivist väljendavadki just seda mõtet: “Peremured, vanemate ja laste suhted, fantaasiamaailmas elamine on igal ajal samad. Paljud kapitalistliku maailma terminid ja laenude peal elamine on praegusele publikule vahest arusaadavamad kui nõukogude ajal, inimlikus plaanis on näidend aga samaks jäänud…. Willy Loman on 60-aastane mees, kel on raske vahet teha oma unistuste ja reaalsuse, mineviku ja oleviku vahel. Tema ja ta pojad ei suuda olla oma ideaalide tasemel. Willy kõneleb oma surnud vennaga ja mäletab oma üle kolmekümneseid poegi teismelistena. Ta on naljakas ja traagiline, uhke ja alanduv. Willy elab kõikides ühiskondades, igal ajal. Willyt on igaühes meist. Paljud on Willys ära tundnud oma isa.”

 

Ulfsak demonstreerib  tippvormi

 

Osatäitjad ja publik võtavad pakkumise sooja südamega vastu. Tõelist tippvormi demonstreerib peaosas Lembit Ulfsak, kelle ülitundlik rolliidentsus ajab silmanäärme vedelaks ja siirdab kuklasse vaksajagu linnugripis kananahka. Professionaali apogee – lavasündmus, millest keegi ei tohiks ilma jääda! Kongeniaalselt toetavad Mari Lill, Willy naine, Mait Malmsten, Ivo Uukkivi ja Martin Veinmann poegade ja vennana, Tõnu Aav ning Ott Sepp naabri ja tema pojana, Margus Prangel noore ülemusena. Õhinal episoodlevad Elina Reinold, Merle Palmiste, Külli Reinumägi ja Aleksander Eelmaa. Kõiki vaimustab Ulfsaki deep süvenemine – tõeline Müügimees, nii teos kui kurvas kujus! –, kelle  saatuseiroonilist rähklemist trupp mitmehäälselt võimendab. Targa trajektoori valib tema kõrval ka Mait Malmsten, kes peamise vastasmängijana ei rebi põhitegijalt tähelepanu endale, mis oleks ju ahvatlev, vaid jälgib delikaatselt intuitiivseid piire. Osatakse soleerida, tajutakse kooripartiid. 

Ekspressionismi asemel aga elavneb varjatud sümbolism. Vana Willy pea on telliskiviseintega vooderdatud karp (kunstnik Airi Erase kõnekas kujundus), kus vaevalt tärkab rohuliblet, tungib päikesekiiri või paistab kuud ja tähti. Äratrööbatud kohvrimees oma piinlikes illusioonides; pöördvõrdes on vastakuti vutlaris abitu inimese tähtsad lootused ja tähtsuseta saavutused. Sõber Charley sõnastab Willy lihtsa, kuid saatusliku eksituse: ta tahtis inimestele meeldida, et raha teenida; aga meeldib alles see, kellel juba on raha. Lo(o)man kui kangur näib otseselt viitavat dramaatiku vanematele, sest autobiograafiline on tükk mitut kanti: Arthur oli koolipoisina kange jalgpallur; kukkus lootusetult läbi algebras, mis takistas ülikooli astumast; töötas ajutiselt ka müügimehena; peategelases sulavad kokku isa ja “proovireisijast” onu kuju jne. Kirjanik nuttis, kui üksildases loomingupalavikus näidendit lõi. Ilmselt ei osanud Miller slaavi keeli (kuigi poola-saksa taust oli perekonnas elav), kuid Fjodor Dostojevski “Vendade Karamazovite” poolt kirjandusele äratatud macho’na à la Kaur Kender ei saanud nimesümboolika talle võõras olla. Siiski joonistub huvitavalt välja kontrapunkt tähenduste Lo(w)man – Lo(m)man vahel, madalmees – kangemees, kuigi autoritaotlus see vahest ei ole. Pere-, ühiskond ja publik näeb, et madalmees mis madalmees, Willy ise aga ei lakka ketramast oma monomaanilist kõvamehe mantrat. Sest kui loobub, siis ainult üle oma laiba nagu viimases suures äritehingus – mehe eneseväärikuse ja kutseau küsimus. Tulemuseks valus satiir positiivse mõtlemise ja keep smiling’u pihta, mis nihestavad subjekti unenäolisse valikulisse soovtegelikkusesse. Willy tragikoomiline karakter kerkib kujundiks, mis esindab palju üldisemat mentaliteeti: suhtumist, mis keeldub olulisi andmeid omaks võtmast ja pärast imestab, kui miski viltu läheb. Nõnda kui vabariiklased Iraagi sõjas või kommunistid NSV Liidu otsas. Globaalsed müügimehed, autosugestioon… Reaalse reduktsioon ja psüühe regressioon, eluavalduste vaesustus ehk tellitava formalismi Prokrustese säng – the way of life.

 

Põhiline inimõigus: mitte tunda end prussakana

 

Ameerika on sügavalt läbi imbunud müügimehe diskursist selle erinevates ärivormides. Igas suguvõsas on keegi tolle ametiga seotud, nagu igas Eesti omas leidub nii või naa represseerituid. See on väga esindav kiht, millest tuleb näidendi suur üldistav jõud. Olid oma õnneajad ja sügavad mõõnad, enne suurt depressiooni, selle ajal ja pärast. Tutvusin ise Californias kahe pensionäriga, mõlemad juudid, kellest üks mäletas, kuidas isa (New Yorgist) oli võimeline kauboidele kalleid villaseid ülikondi pähe määrima; teine aga meenutas nukralt kohvrite külge kasvanud papa kroonilist sõnatut stressi (Bostonis). Milleril, Normetil või Ulfsakil ei ole midagi parastada või irvitada, risti vastuoksa: nad armastavad seda pilvedes peaga pereisa tema veidras ahistuses, nii lollis eksitustes, tõrjutud süütundes poegade ja naise nakatamise pärast (Biff: “Mitte kümmet minutit ei ole siin majas tõtt räägitud!”) kui ka vapras taanduvas vastupanus. W.L-il, nagu kellel tahes, on õigus tõestada või vähemasti unistada, et ta on keegi! On põhiline inimõigus mitte tunda end prussakana – ängistava surve eest vastutab süsteem.

Peeter Sauteri uustõlge mõjub värskelt, alates pealkirjast, haarates kohalikud (keele)olud mängu osaks: tossud, tegija, nats, jagab matsu, kümme tuhhi, viimase peal… Ainult et ameerika jalgpall kõlab Ameerikas koduselt siiski kui jalgpall ja mitte ragbi. Tuleb harjuda, et on lihtsalt kaks erinevat jalgpalli: üks rohkem käte ja jalgadega, teine rohkem jalgade ja peaga. Sellest peaks üleolekuveendumuseks jätkuma. Iga kord, kui Brooklyni poiss ütleb ragbi, kriibib kõrva ja fluidum hajub. See on football, vutt. Aga väike tüssamine käibki asja juurde, mängu ilu – selle kiidab heaks nii Willy Loman kui ka lahkunud Lennart Meri. Varsti pole nagunii enam mingit vahet, kas Manhattan või Tuulemaa. Õudne!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming