Lavastus (v)east, mil pallist saab peenis

Rait Avestik

Väärastunud Väärtushinnang ja Karistamatuse Tunne on meie riigis saanud alalise elamisloa.Edna Mazja, „Mängud tagahoovis ehk Because”, tõlkinud Kalle Kasemaa, lavastaja ja kunstnik Viktor Rõžakov (Venemaa), muusika DJ Aleksandr Žedeljov. Osades Alina Karmazina, Märt Avandi, Kristo Viiding, Lauri Lagle, Mihkel Kabel. Eesti Draamateatri lavastus esietendus endises Heliose kinos 5. IV.   Eesti Draamateatri „Mängud tagahoovis ehk beacause” on üks selliseid lavastusi, mida võib ideestiku poolest pidada klassikaliseks või kas või isemängivaks. Tõe ja õiguse, õige ja vale otsingud on vähemalt teatrikunstižanrile ammendamatu ideeallikas, pakkudes žanrispetsiifiliselt võimalust tegeleda õige ja vale vaagimisega nii sisuliselt (lahatakse kirja pandud probleemi elust enesest) kui ka metatasandil ehk küsimus on teatritões, tihtipeale  vormis (aga see on juba teine teema). Kuigi ma ei pea väga traagiliseks tõsiasja, et meie teater tegeleb viimasel ajal (üldisele olukorrale mittevastavalt) teenimatult palju iseendaga, on siiski selge, et globaalsete murede üle ja inimeksistentsi puudutavatel teemadel me tihti tänu teatris nähtule arutleda ei saa. Ühest küljest võib-olla ei peagi, arvestades seda, et kui teatris sõimatakse kedagi lolliks, siis ei pea tingimata tema nime nimetama,  tema pilti näitama. Kui aga teater on ühiskonna peegelpilt, siis ei tasu oma nõutuses ka peeglit katki lüüa. 

    Rentaabel ettevõtmine

„Mängud tagahoovis” on mitmes kategoorias rentaabel ettevõtmine. Esiteks sellepärast, et seal üles võetud teema paraku liigagi paljusid valusalt puudutab. Vägisi kellegi keha kasutamine oma huvides on ürgvana teema, paradoksaalne aga see, et etendusel käinud neiu või naine võib juba homme olla ise selles ürgvanas loos „peaosaline”. Kuigi pean seksuaalset vägistamist õudseimaks surmaga mitte  lõppevaks kuriteoks, arvan siiski oma kogenematuses, et vägistamise ja vägistamise vahel on vahe. Juuriidiliselt ilmselt mitte, ohvri vanusest ehk elukogemustest ja üldse muudest asjaoludest olenevalt küll. Niisiis käsitletakse lavastuses taas klassikalist ja igavesti värsket teemat „kes on süüdi” ning, mis veel olulisem, „miks on süüdi”. Põhiolemuselt sarnaneb see lugu neljast teismelisest poisist, kes poolkogemata ühe alaealise tuttava tüdruku vägistavad,  VAT-teatri kunagise „Kividega”, kus sillalt kive loopinud poiste tõttu sai keegi surma ja siis järgnes pikk kohtuistung. Kuigi teater ei pea enda kandma võtma haridusasutuse, sotsiaalabi või isegi lapsevanemate kohustusi, on siiski abiks, kui noortele ja noortest rääkivas kunstiaktis on sees ka mingi kogemuslik tarkusetera või viide, ilma et ise päris elus selle kogemuse võrra „rikkamaks” peab saama. Lavastus oli selles mõttes  lihtne ja oma lihtsuses ka mõjus: kui tahad oma elu (ilmselt mitte just igaveseks) ära rikkuda, tee just nii, nagu teatris nägid. Lavastus eksponeeris õudusfilmi pinevusega, kuidas areneb 14aastase tüdruku ja neljaliikmelise poistekamba vaheline „mäng”, kus järk-järgult liigutakse kobades ja järjest julgust saades sinnani, kus mõistuse üle hakkab valitsema ürginstinkt, kus mängust saab kuritöö, kus palli asemel tuleb mängu peenis.

Lavastusele tuli kasuks see, et vägistamise akt ja fakt ei tõusnud karjuvalt esile, kiik kujundina oli ammendav. Teatud mõttes ei olnudki see oluline: pigem ei suuna lavastus mõtlema niiviisi tagajärgedele, kui just põhjustele, põhjustajatele. Millele tuleks siis tähelepanu pöörata, et alaeas sooritatud rumalus annaks võimalikult vähe tunda edaspidises elus?! Mitte et see nüüd mingi uudis oleks, aga Marju Lauristini hiljutised viited inimarengu  aruandes haakuvad selle lavastusega ilmekalt: tähelepanu pööramine peaaegu kõigele, mis seotud teismelistega, on ilmselt nii laste kui ka vanemate olevikku ja tulevikku silmas pidades „üllatavalt” oluline. Ilmselt alustaks noor inimene iseseisvat elu märksa enesekindlamalt, kui klassikalise peremudeli kõik lülid oleksid vajalikul hetkel olemas olnud ja oma kohustustes kõrgtasemel. Kust ikka peaks inimene esimest korda kuulma, mis asi on ettevaatlikkus  ja mis asi on õige ja mis vale? Väärastunud Väärtushinnang ja Karistamatuse Tunne on juba ammu meie riigis saanud alalise elamisloa. See aga ei tähenda, et kodust ja/või koolist saadud elutarkusega neid minema ei saaks peksta. Kuidas aga see tarkus sinna koju või kooli saab …?    

Teatraalne tõsielu

Teisest küljest puutub lavastuse rentaablus otseselt näitlejatöödesse. Ma ei taha alahinnata noorte näitlejate võimekust, aga kui arvestada tegelaste iseloomuga, siis ei saanud  neisse sisseelamine ning selle väljanäitamine ka kaelamurdev ülesanne olla. Kes siis poleks east sõltuvalt mõelnud, kui veri vemmeldamas, mida kõike ma võiksin selle vabalt suhtleva tüdrukuga teha. Ning sõltuvalt mõtlejast lõpeb see mõttearendus erinevalt: „kui ma ainult suvatseksin”, „kui ta ainult nõus oleks” ja „kui ma ainult suudaksin”. Ilmselt mõtlesid noormehed ümber Alina Karmazina tegelase tiireldes kõigile kolmele võimalusele, nähes  aga üsna pea, et tüdruk omaenese käitumisega (jääb küsimus, kas rumalusest, tahtes või tahtmatult) teise võimaluse sujuvalt ise kõrvaldab. Kui Karmazina tegelane annab verbaalselt teada olukorrast peres ja me saame aru, et otsib poistes midagi, mida tema „peremudelis” pole, siis poiste kohta saame seda teada üsnagi peene mängu kaudu. Märt Avandi, Kristo Viidingu, Lauri Lagle ja Mihkel Kabeli tegelased on palli mängides üsna sarnased, olukord on  normaalne, ekstreemseid käitumisjooni ei esine. Lubatu ja lubamatuse piiril liikumine käivitab aga n-ö lisakuvari, kust võime näha ka vastava käitumisjoonise põhjuseid. Keerulisim joonis tuli luua Laglel, kelle tegelase arusaamine õige-vale süsteemis oli paigas ja kes vastandus selles kolmele ülejäänule. Ja ka tüdrukule! Keerulisemat psühholoogilist abi vajaks ilmselt Avandi esitatud kamba liider: kalkuleeriva kombinaatori tagant tuli lõpuks välja ilmselt veel raskema lapsepõlvega nooruk, kui võrrelda sellega, mille nad korraldasid tagahoovi tüdrukule. Kabeli ja Viidingu orgaaniliselt ning täpselt esitatud „rõõmsad jahimehed” käitusid põhimõttel, et armastuses ja sõjas on kõik lubatud. Jääb ainult küsimus, et kummas võitluses see poistekamp osales. Igal juhul pakkusid näitlejad põnevat vaatamist, olenemata teemast. Lavastaja oli oma kontseptsiooniga rõhunud  ühtaegu nii suletusele („neljas sein” oli füüsiline ehk võrkaed), kui ka avatusele – seda just metatasandil. Samal tasandil toimis rõhk ka mängulisusel. Kui „vägistamismäng” niikuinii katkestati korduvalt lavastust raamiva kohtuprotsessiga, siis võisid mõnevõrra liigsena mõjuda need n-ö päris neljanda seina lõhkumised, osast väljumised. Korra toimus mingi imelik rabelemine: keegi jooksis lavalt ära ja siis keegi (inspitsient?) jooksis järele jne. 

Vaatamata lava pingestatud õhustikule (kiitus selle loojatele), oli lavastus oma olemuselt rahulik, isegi mõtisklev. Ilmselgelt oleks liigne siin hakata liputama šovinistlike või feministlike lipikutega, aga kardetavasti ei saa vaatajad lahti tundest, et kuigi noorukid said küll karistada ja kahtlemata asja eest, kummitab ikkagi mingi trots või viha rumala tüdruku vastu, kes oleks saanud selle kõik ära hoida. Kuid tõesti, vaata, aga ära näpi. Nii on ka ju teatris. Aga  mitte mängus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming