Lavale loetud mõrv

Taile Palm

 

Modernistliku ilukirjandusliku teksti dramatiseerimine nii, et alles jääks teose atmosfäär, on vaieldamatult keeruline ülesanne. Et kui ikka ei pruugita eriti suud, kui suurema osa tekstist moodustavad sisekõnelused ja kirjeldused, kui oluline pole niivõrd tegelaste vahel, vaid tegelaste sees juhtuv, siis lavale on seda kõike üpris keeruline tõsta. Tavaliselt püütakse kõik võimalik monoloogideks, dialoogideks kirjutada, selle läbi aga muutub kogu teose rütm ja tonaalsus. Lausutud sõna saab rohkem. Tegu saab rohkem.

Lahendus, mis on leitud Mati Undi jutustuse “Mõrv hotellis” jaoks, on ses mõttes uskumatult efektne, toimiv ja lihtne. Näitlejad laval ei räägi peaaegu midagi, nad esitavad vaid üksikuid lühikesi dialooge ja monolooge, neid, mis ka jutustuses tegelaste vahel aset leiavad. Kõik muu tekst kostub kõrgelt lae alt, jutustaja häälena. Kõike teadva, kõike määravana. Sedasi ei pea tegelased laval üleliia lobisema ja nõnda jääb romaani unenäoline atmosfäär alles.

Undi jutustus on kirjutatud esimeses isikus, nii et ka kostuv jutustaja hääl on ühe tegelase, Mehe sisekõnelus. Sellest jutustajast sõltuvad kõik lavalviibijad, kõige rohkem muidugi Mees ise. Nad on selle hääle käes justkui marionetid, kes liiguvad, tegutsevad täpselt selle järgi, mida hääl ütleb. Sõltuvus häälest annab kogu lavastusele ka väga kindla rütmi. Ja see rütm on aeglane, sest lausumine on pikem kui tegu. S i i n on lausumine pikem kui tegu, on pikad kirjeldused, kõhklused, meenutused, mis panevad lausumise järel käija ja seega ka laval toimuva seisma. Mees peab iga uue sammu eel korra peatuma, et hääle käest uus käsk saada, kuid hääl võib olla veel ametis eelmise looduskirjelduse või kuulmisaistinguga, nii et Mees ootab. Sedasi toimub kõik justkui aegluubis, on staatiline ja veniv. Tekib olukord, kus Mees, kes on asunud jälitama mõrvarit, on igas oma teos sedavõrd aeglane, et jälitamine kui selline muutub absurdseks, kuna ei ole täidetud jälitamises endas sisalduvat kiirustamise käsku. Seetõttu muutub aga ebaoluliseks kogu tegevus, mis kõik ju tõukub mõrvari jälitamisest. Nii et alles jäävad vaid sõnad, jutustaja hääl, lugeja hääl. Võimu laval on saanud sõna ja tegu on jäetud tagaplaanile. See on justkui tagasipöördumine kirjanduse poole. Tagasi tekstiks.

Kui soovida, võibki kogu laval nähtut vaadata kirjandusteosena. Täpsem oleks küll öelda, et vaadelda nähtut suletud romaanina ja kuulda kuuldut avatud (ette)loetava romaanina. Et kuidas nii? Sest jutustajal on mitu häält, sest tegelased laval on täiesti emotsioonitud või väga maneerlikud. Me kuuleme, kuidas mitmed hääled loevad meile ette Mati Undi jutustust “Mõrv hotellis”, need on väga erinevad lugejad: on hüsteerilisi naisi, on stoilisi mehi, on kaasakiskuvaid järjejutulugejaid. Teame Iserilt või isegi, et konkreetse tähenduse saab teos just oma lugejalt. Kuna neid lugejaid on aga nii palju ja nad vahelduvad kiiresti, siis ei saa see minategelane, see Mees laval, kelle sisemonoloogi meile loetakse, mingit kindlat kuju. Kuid ta ei hüple ka ühelt tõlgendusviisilt teisele, nagu teeb seda Hääl, vaid ütleb lahti igasugusest tõlgendatusest. Ta on justkui puhas tekst. Veel lugemata, veel tähenduseta. Näitleja mängib nii, et iga tema liigutus ja sõna on puhas igasugusest kontekstist ja emotsioonist. Ta on kui masin, mis reageerib küll lausele, käsule, mida ta peab tegema, mida Hääl tal teha käsib, aga ta ei suuda reageerida emotsioonile, millega Hääl on selle lause öelnud. Ka need harvad välja öeldud laused, mida Mees ise ütleb, on esitatud samasuguse kiretusega. Seda masinlikkust rõhutab ka asjaolu, et hetkedel, kui hääl vaikib, on Mees abitu, ta ei tea, mida teha. Kaotades hääle, kaotab ta ka mõistuse. Selline põnev lugu Endlas praegu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming