Lauldes soome töölisklassi juurde

Auri J?

„Jõgi voolab läbi linna” õpetab üht-teist põhjamaa mehe hingeelu kohta. „Jõgi voolab läbi linna”, mehed autos: Seppo Pihlaja – Ivo Uukkivi, Ilmari Autio – Anti Reinthal, taksojuht – Lauri Lagle. 2X TEET MALSROOS

Antti Tuuri, „Jõgi voolab läbi linna”, soome keelest tõlkinud Ants Haljamaa, laulusõnad tõlkinud Merca ja Aapo Ilves. Dramatiseerija ja lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnik Pille Jänes (külalisena). Mängivad Anti Reinthal, Mihkel Kabel, Lauri Lagle, Tõnu Aav, Mari Lill, Kersti Heinloo või Mari-Liis Lill, Viire Valdma, Ivo Uukkivi, Margus Prangel, Lembit Ulfsak, Tiit Sukk, Tõnu Oja, Jaan Rekkor, Laine Mägi, Kristel Leesmend (külalisena), Tõnu Mikiver, Martin Veinmann. Lavastuses kõlab elav muusika draamateatri näitlejate ja ansambli Leevikesed esituses, muusika on ansamblilt Leevi and the Leavings ja Juice Leskinenilt. Leevikesed: Are Jaama, Peeter Thomson, Peeter Karo, Siim Selis. Esietendus 23. XII Eesti Draamateatri suures saalis.

 

Lugesin enne Ingomar Vihmari lavastuse „Jõgi voolab läbi linna” nägemist selle aluseks olevat Antti Tuuri samanimelist romaani (Eesti Raamat, 1983, tõlkinud Ants Haljamaa), mistõttu lavastust vaadates oli päris puhtast lehest (kui seda võiks soovida) asi kaugel. Tuuri romaan on igati oma tunnustuse kõrgune ja kõrgemgi, meisterlik tekst, mis näitab isikupärase karguse ja poeesiaga soomlase hinge. Kõne- ja mõttelähedase, kuid puhta jutustamislaadi, kiretute ja detailsete kirjelduste ning erakordselt tavaliste tegelaste tundeelu põimumisel on ta suutnud luua sellise õhustiku, et seda läbi raamatulehtede lausa haista saab. Muu hulgas aitab see ka haista Draamateatri laval toimuvat.

 

Jõgi voolab lauludes

Et Tuuri romaan on üks väga hea raamat, tekkis väike skepsis – kuidas viia lavale nii tekstikeskne atmosfäär, nii mina-jutustajast sõltuvad tegelased ja nii voolav jõgi? Ingomar Vihmari dramatiseering, mis järgib väga täpselt oma algallikat, sisaldab minimaalselt remarke ning on kohati toores, justkui lavastamiseks vajalike õhuaukudega, ei andnud vihjeid lõpliku lahenduse kohta. Kuid lavastust nähes sai paljugi selgeks: laulud. Nii loomulikku ja põhjendatud laulmist draamatükis on siinkirjutaja näinud varem ehk vaid Tiit Ojasoo „Julias”, kuid see oli juba täiesti omaette ime. „Jõe” laulud on midagi muud. Esmalt ajasid muidugi Leevi and the Leavings ja Juice Leskineni viisid ning Merca ja Aapo Ilvese tekstid omajagu muigama (jaguks publikul vaid tarkust, et sõnu kuulata!), seejärel hakkas aga selguma, kui olulised ja täpsed just need laulud loo seisukohalt tegelikult on. Odavamaigulisel laval süldibändi taustal naljakalt naiivseid ja lihtsakoelisi laulukesi laulda ning seejärel tagasi vabrikurutiini ja tööliste argimurede juurde pöörduda on selle tüki jaoks nii võimatult hea lahendus, et vajaks uut terminit. Väärtust lisab ka esitusviis – anttituurilikult kiretu ja lihtne, veidi kohmetu seismine pisikesel laval. Ei mingeid pingutatud tantsuliigutusi, välja arvatud tahumatult püüdlik ja purjakil tants baaristseenis. Laulud on need, mis muidu aeglase tempoga lavastusse rütmi lisavad ning rõhutavad selle allteksti ja varjatud tundeelu.

Raamatut tundes on muidugi märkimisväärne, et kunstnik Seppo Pihlaja (Ivo Uukkivi) ja tema keemiaprofessorist isa (Martin Veinmann) liinid on suuresti välja jäetud, mistõttu jutt kolme mehe elutee põimumisest on ebavajalik. Ometi on see lava aega, ruumi ja võimalusi arvestades mõistetav. Vihmari ”Jõgi voolab läbi linna” keerleb eelkõige Ilmari Autio (Anti Reinthal) ümber, seades ta sisuliselt sõlmpunktiks ja peaaegu terveks tükiks lavale. Ja veel üks romaanist lähtuv detail: pealkirja tähendus läheb lavastuse puhul kaduma, kuna jõest, millest Tuuri kirjutab justkui möödaminnes suhteliselt palju, ei ole laval hõngu.

 

Suure trupi eelised ja nõrkused

Peategelase mainimisel on möödapääsmatult oluline, et Anti Reinthal oma rolli tõesti nii loomulikult sulandub. Reinthal, kes on end varem nii laval kui filmis näidanud vägagi liikuva ja häälekana, on siin pealtnäha rahulik ja sõnaaher, kuid selgelt tunnetatava siseeluga. Ilmari Autio, kelle mõtetesse Tuuri põhjalikult süüvib ning kes Vihmari käsitluses kannab tervet lugu, on keerukas tegelaskuju. Ta peab justkui terve ülejäänud seltskonna nimel kujutama seda aja- ja tundenihet, kohalolemisraskust, mida Vihmar oma esietenduse-eelses intervjuus on maininud (Postimees 21. XII 2007). Ja muide, Reint­hali ilus ja selge lauluhääl an­nab trükitöölisest Ilmarile mitu väljendusvahendit juurde.

„Jões” on laval üsna suur trupp: 17 näitlejat, lisaks neljases koosseisus ansambel Leevikesed. Ometi ei teki kordagi mingit ülerahvastatust või liigset sagimist, kuna näitlejate liikumisjoonisedki on selged, puhtad ja rahulikud. Ainus probleem, mis siin suure trupiga seoses võib tekkida, on see, et publik ei suuda piisavalt kiiresti paika panna, kes on kes ja missugused on tegelaste omavahelised suhted. Hea on aga näha, et mitmed kõrvaltegelased – Seppo, isa (Tõnu Mikiver), Seppälä (Margus Prangel), naine baaris (Laine Mägi) –  suudavad ka vähesega end nähtavaks teha ja publikule meelde jääda. Kangesti oleks tahtnud ette heita naistegelaste visandlikkust, kuid eks see tulene juba Tuuri tekstist ja meestegelasest jutustaja silmadest.

 

Nihestatud äratundmine

Valguse (Kaido Mikk) ja lavakujunduse (Pille Jänes) poolest kõik justkui klapib üldise argiselt absurdse äratundmisega. Lavale sünnib küll nii trükikoda, baar, tagasihoidlik korter, vihmane tänav, ateljee, maamaja ja arestikamber, kuid liikumatu ja avar ruum koos üksikute toolide-laudade ja praamlaevaliku lavaga on ühtaegu tinglik ja kõike vajalikku väljendav. Nukkernaljakat äratundmisrõõmu pakub see eriti neile, kel on olnud kunagi juhust istuda mõnes odavas ja koduses baaris, juua omaette õlut ja jälgida inimeste veidraid jututeemasid. Kõrvallauast kuuldud tekstikatked, purjus inimeste abitu filosoofia, argimuredest tulenevad möödarääkimised ja juhututtavate pool veedetud ööd, kibedalt muigama ajavad kokkusattumised ja põimuvad elusaatused – kõik see on Tuuri-Vihmari „Jões” olemas, vaja on vaid märkamise oskust. „Jõgi voolab läbi linna” nõuab vahest teatavat eelhäälestust, sest publik, kes läheb otsima komöödiat, laulumängu või välja joonistatud tundeelamusi, seda sealt ei leia. Kui aga olla valmis kergeks eneseirooniaks ja halli argipäeva tahumatuks romantikaks, pakub „Jõgi” oma lauludega üsna palju.

Loo ja selle tegelaste nihestatusest räägivad elavalt ka mõned lavastuslikud leiud, näiteks Seppo ja Annikki (Kersti Heinloo või Mari-Liis Lill) valss aegluubis ning Matti (Jaan Rekkor) mobiiltelefon, mille helinat näitleja ise jäljendab (soomlase oma Nokia, eks ole). Lisaks kasutatakse mitmes dialoogis kordusi, mis esimesel hetkel tunduvad näitlejate apsudena, kuid hiljem tuletavad publikulegi meelde, kui sageli me argielus teineteist ei kuula. Lihtne ja ilus on abieluettepaneku stseen, mille tobenaljakas kammitsetus ning hirm tundelisuse ja läheduse ees on ehe ja tuttav.

Vihmar ütles oma intervjuus ka, et „Soome on piisavalt võõras, et olla huvitav, ja piisavalt oma, et ära tunda”. Jah, „Jõgi” on eelkõige paatosevaba lugu soome rahvast, ajaloost ja ellusuhtumisest, argimuredest, -unistustest ja -rõõmudest. Kuid midagi tuttavlikku näeb soomlase silmade läbi sellegipoolest, kui muud mitte, siis kas või sopaseid sügiseid, painavat pimedust ja lootust, et kunagi sulab jää. Kui aga näha ilmast kaugemale, võib „Jõgi voolab läbi linna” õpetada ehk üht-teist põhjamaa mehe hingeelu kohta.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming