Lasteteater?

Margot Visnap

Kes võiks olla see inimene (kultuuriminister? peaminister?), kes ütleks, et lastele on lavastada lahe! Lastel on oma aeg ja ruum See ei ühti alati täiskasvanute aja ja ruumiga.Teismelistel on teistsugune aeg ja ruum.Ja väikeste laste aeg ja ruum on hoopis erisugune.Aeg ja ruum määratlevad mõõtme.Aeg ja ruum on rütmi alustalad.Ja rütm on teatri, aga ka elu üks alguspunkte.Suhtluse alus enda ja teistega.Tehes teatrit eri vanuses lastele – teismelistele, noortele, siseneme uude aega ja ruumi.See tähendab uute rütmide kogemist, et leida ühine rütm.Ühiste rütmide otsimine tähendab neutraalse ühispinna otsimist.Mitte eikellegimaad, mis ujub konfliktide keskmes.Vaid maad, mis ei kuulu küll kellelegi, kuid on siiski vaba pretensioonidest, „vaba maad”.Kus miski ei peaks olema kaitstud, kuid kus siiski oleks võimalus üht-teist jagada.Teadmisi, küsimusi, kahtlusi või isegi emotsioone.Tihti öeldakse, et inimese suurimaid illusioone on soov jagada oma emotsioone teistega.Et jõuda kokkusulandumise staadiumisse, empaatilisse kokkukuuluvusse.Öeldakse ka, et see on päris elus võimatu, välja arvatud armununa. Võib-olla me siiski olemekaastundlikud, elame läbi lähedase emotsioone, tunneme samal ajal.Kuid igal juhul need tunded erinevad.Ma võin olla rõõmus, et sina oled õnnelik, aga ma ise ei ole õnnelik, olen rõõmus.Ma näitan üles poolehoidu, kui sind räsivad tugevad tunded.Mul on kahju, kui sul on mured. Aga minu tunne ei ole mure, see on midagi muud, midagikergemat.Ehk saame jagada tugevat, kollektiivset tunnet, sellist, mis ühendab meid spordiväljakul, kuid onraske jagada isiklikku, sügavat emotsiooni.Mulle meeldib mõelda, et kättesaamatu soov ühte sulada on üks põhjusi, mis viis inimkonnakunstini.Eelkõige elava kunstini, selleni, mis eeldab näitlejate ja publiku kohalolu.Nagu muusika, tants ja teater.Teatris on ideaalis võimalik jagada tugevaid ja seetõttu tõelisi emotsioone.Kui vaatame koos Romeot ja Juliat, võime koos oodata päikesetõusu, teades, et päike ontegelikult juba tõusnud.Olla Julia, kes hoiab kinni, kuigi ei taha; või olla Romeo, kes jääb, kuigi teab, mis juhtub.Kui „keemia” töötab ja on tõepärane.Tõepärasus on kõige alus.Ma pean silmas nende tõepärasust, kes teavad, et nad on vabal maal.Mis ei ole ei sinu ega minu maa. See on ülekande ja kohtumiste maa.Sellise teatri tõepärasus, mis ei kummarda näitlejaid ega artiste, vaid kus näitlejad elavad tõeliseltläbi seda, mida nad teevad, kasutavad võimalust, mis elu on neile kinkinud, võimalust kinnitadakanda vabal maal, võimalust sulanduda.Tehes teatrit lastele ja noortele, ükskõik mis eale, märkame tihti vaba maad. Sest lastel on omaaeg ja ruum. Me ei saa ümbritseda neid oma dimensioonidega, me peaksime otsima nenderütmi.Rütm on kohtumine. Rütm, mis lähtub püüdest teisi tundma õppida, tunnustades neidunikaalsete ja erinevatena.See on üks paljudest ja seejuures peamisi lähtepunkte lastele ja noortele tehtava teatri juures.See ei ole pisendatud teater, vaid sügava kunstilise ja inimliku uurimuse võimalus.Sest lastel on õigus mõjutada täiskasvanuid, kes tunnustavad neid inimestena.Kunst ja teater võivad esindada maad, kus kohtumised on võimalikud, kus saavad põimudateistsugune aeg ja ruum, täis imetlust, lubades meil jõuda oma sügavaima tunnetuse tuumani. Roberto FrabettiItaalia näitleja, lavastaja ja näitekirjanik Roberto Frabetti pälvis koos abikaasaga 2008. aastal ASSITEJaupresidendi preemia „loova ja fantaasiarikka töö eest kõige väiksematele lastele tehtavas teatris”.

Salme Reegi žürii annab juba 1997. aastast välja preemiat, et tunnustada meie teatri laste- ja noortelavastusi. Žürii koosseisus Rait Avestik, Katrin Nielsen, Enn Lillemets ja Madli Pesti sõelus välja eelmise aasta märkimisväärsed laste- ja noorteteatri teod, ent ometigi jäi miski hinge pääle. Mis on järeltulevale põlvele tehtava teatriga lahti?

Rait Avestik: Varem on preemia määramine  olnud keeruline, laureaadi määramisel on käinud tihe rebimine. Seekord hakkasime pigem arutlema selle üle, mis laste- ja noorteteatris toimub.

Madli Pesti: Olen esimest aastat selles žüriis ja algaja žüriiliikmena süstemaatiliselt laste- ja noorteteatrit vaatama hakates olin hämmingus: meie teatrite repertuaaris on 15 lastelavastust ja 4 noortetükki. Paraku on lastelavastustestki osa „hooajalised” – jõululavastused.  Mind šokeeris, et noortele tehakse nii vähe teatrit.

R. A.: Kuigi noortelavastusi oli möödunud aastal isegi rohkem kui varem. Ja jõululavastusi ei saa väga tõsiselt võtta, need on pigem nn müügilavastused.

Katrin Nielsen: Vaatasin jaanuari alguses teatrikalendrit, milliseid laste- ja noortelavastusi veel üle vaadata, ning selgus, et polegi suurt midagi. Ehk siis, kui Eesti Nukuteater välja  arvata, siis suvalisel nädalapäeval ei pruugi teatrite mängukavast lastele-noortele mõeldud teatrit leida. Üllatas ka see, et kindlad tegijad nagu Ugala, Rakvere ja Endla polnud eriti pingutanud eelmisel hooajal laste nimel. Need teatrid on alati lastele mõelnud, mis seal salata, ka seetõttu, et lastetükid täidavad saali. Aga domineerisid ju jõulutükid, mida pärast enam ei mängita.

R. A.: Näiteks Endla lavastust „Saja-aastane  laps”, mis esietendus 16. detsembril, pole uuel aastal kordagi mängitud. Järgmine etendus on muuseas homme. Kolm kuud pausi – miks ei mängita seda iga nädal?

K. N.: Üks põhjus, miks lasteteatri üldpilt ka nii hõre on, peitub vist selles, et teatritel on viimastel aastatel väga hästi läinud. Lapsed on ajast aega väga tänuväärt teatripublik olnud, kuid suure külastatavuse puhul ei ole teatrid pidanud väikestele vaatajatele mõtlema. Kui  mul pole vaja lastele mõelda saali täitumuse pärast, siis ma ei teegi neile midagi!

Enn Lillemets: Ühest küljest nagu pole põhjust muretsemiseks. Ega siis aastate lõikes suurt muutust halvemuse poole ju pole. Lasteteatrisse on ikka suhtutud kui teisejärgulisse nähtusesse. Need on pigem erandid, kui on proovitud teha midagi teistmoodi. Olukorda ilmestab ka see juhuslikkus: sel aastal läheb nii, järgmisel teisiti. 

K. N.: Tänaste eelarvekärbete tõttu on lastele tehtav teater ilmselt veelgi kurvemas seisus. Paradoks on ka selles, et teater, mis tänaseks on väga huvitavalt arenenud, ei mõtle oma kunstilistes otsingutes eriti lastele-noortele. Suure saali tükk, kus vaatamas 500 last, ei ole ammugi enam ainus võimalus. VAT-teater on pühendunud ka rohkem täiskasvanute teatrile. Puudu jääbki sellest sihtgrupiteatrist. Kuigi potentsiaali ju on: noored tegijad, kes pole riigiteatrites  löögile pääsenud, vabakutselised jne. Muidugi, kaasaegse lasteteatri tegemine tähendab ka muutust mõtlemisviisis.

R. A.: Meil oleks ju naabritelt õppida (Rootsi, Taani, Norra jt) ja üht-teist on ka õpitud, aga ikkagi domineerib pigem lastele nn ärategemine.

K. N.: Kummaline ongi see, et meie teatrid, kus on nii palju lavastaja- ja näitlejaisiksusi, kõigil ju enamasti lapsed ka, ei vaevu sisuliselt lastele mõtlema. 

R. A.: Tallinna Linnateatris, kunagises noorsooteatris, pole juba aastaid lastele-noortele ühtki lavastust tehtud.

K. N.: Meenub, et üheks põhjenduseks toodi asjaolu, et lastele ei tasu odavama piletihinna tõttu teatritegemine ära. Tegelikult peaksid kõik meie riigiteatrid võtma kohustuse teha lastele teatrit. Ja lihtsalt mitte „tegema”. Tuleks laste ja noortega tegeleda, nende maailma, probleemidesse süveneda. Väga lihtne  on võtta mingi lastelugu, muinasjutt repertuaari. Aga tänased lapsed pole enam lihtsalt „lapsvaatajad”, vaid samasugused isiksused nagu täiskasvanud, oma murede ja probleemidega. Meie institutsionaalsetel teatritel on ju kõik võimalused lastemaailma süvenemiseks olemas. Kui oma teatris puuduvad selleks ambitsioonid, mida paneksin imeks, siis võib ju laste-noortelavastuse ka „sisse osta” – et lavastust oma katuse all mängida. 

M. P.: Linnateatril on intiimsema, lastega suhestuva teatri tegemiseks ju toredad mängusaalid.

E. L.: Vanemuine on teinud lastele lavastusi ka Sadamateatris, seda kummastavam, et seal, aga siiski ka suures saalis, kasutatakse mikrofoni. Kuidas ei ole võimalik teha teatrit ilma mikrofonita? Kummastav on seegi näiteks muusikalavastuste puhul: ei peeta oluliseks laulusõnadest arusaamist. Võetakse vastu mingit meloodiat, liikumist, kujundust, mingit  ühikut. Aga mida ja mis keeles lauldakse, pole nagu olulinegi. Veider võõrandumine.

M. P.: Rakvere teater, ka Endla väärivad siiski tunnustust. Eriti teismelistele mõeldud teatri osas.

K. N.: Lastele tehtav teater peaks olema RIIGI tegemine. Ei tohiks ennast rahustada teadmisega, et meil on Eesti Nukuteater.

R. A.: Kuigi ka nuku- ja noorsooteater on oma tegemistes kuidagi hajali, kahes lehes lahti:  tuntavalt eristuvad Jevgeni Ibragimovi tööd ja ülejäänud lavastused. Vahe tipplavastuste ja nõrgemate tööde vahel on suur. Noorsooteatri nime võtmine mõjub ka pigem müügiartiklina.

K. N.: Me toome sisse head põhjamaade teatrit: Finn Poulseni „Troll-Poiss”, „Romeo ja Signe” – aga neid tükke mängitakse nii vähe. Võiks ju vaatajat hea teatriga harjutada, neid tükke rohkem ja veel mängida! Kas põhjus on jälle selles, et see pole tulus? 

R. A.: Meil puudub lasteteatri kontekstis pühendunud, kontseptsiooniga lavastaja. Tegelikult polegi tähtis, mis tekst lavale tuuakse, oluline on, KUIDAS üht või teist teksti, olgu eesti või maailma kirjandusest, käsitletakse, kuis sellega noorele vaatajale lähenetakse.

M. P.: Kummaline ongi, et pühendunumad lasteteatri tegijad on Eestisse nn sisse ostetud: Finn Poulsen, Jevgeni Ibragimov. Ometigi võiks nende meeste lavastused anda kodustele tegijatele  ideid, impulsse, motivatsiooni. Aga kui paljud kolleegid-lavastajad nende lavastusi üldse näinud on?

R. A.: Lasteteatri tegemine pole prestiižne, ei näitlejate ega lavastajate hulgas.

E. L.: Tegelikult peaks lastele-noortele tehtavat teatrit rohkem väärtustama: olgu teatris, koolis, teatrikoolis, linnas, ministeeriumides. Tartu Lasteteater tegutses kümme aastat, professionaalse täiendusena Vanemuisele. Isegi hästi,  et see teater kümme aastat tegutseda sai. Ühel hetkel Tartu linn ei pidanud enam vajalikuks seda teatrit toetada, muu tundus linna jaoks olulisem.

M. P.: Aga kuidas või kellele seda rääkida? Ka siinne vestlusring tundub kui vastu seina jooksmine. Keegi kuskil – kultuuriministeerium, haridusministeerium, teatrid jne – ei võta ju kuulda. Aastatega pole ju midagi muutunud. ‘

R. A.: Lastelavastustega on ajast aega proovitud  raha teenida: tänuväärne vaataja, kes igal juhul teatrisse tuleb. Mitte teenida, vaid kulutada tuleks lasteteatrile.

K. N.: Lasteteatril oleks vaja riiklikku programmi, aga omal ajal, kui ASSITEJ esindajana kultuuriministeeriumisse selle ettepanekuga pöördusin, lõppes asi sellega, et kaks ministeeriumi, kultuuri- ja haridusministeerium, ei suutnud sel teemal dialoogi astuda (erinevad poliitilised parteid ju!). Aastad lähevad, poliitikud,  ametnikud vahetuvad … Kuigi, meil on teatrinõunik olemas, aga kultuuriministeeriumis pole inimest, kes selle pärast südant valutaks, lasteteatri peale mõtleks. Haridusministeeriumist rääkimata. Praegusel säästuajal veel eriti mõjud ilmselt rumalana, kui lähed kellelegi lasteteatri programmist rääkima. Kui me viis aastat tagasi selle programmiga välja tulime, siis võiks mööndustega öelda: last ühiskonnas veel ei väärtustatud. Nüüd me  seda öelda ei saa. Omal ajal tundus lastekultuuri teemal rääkimine õnnetu piiksumisena.

R. A.: Teater võiks, isegi rohkem kui täiskasvanutele, olla lastele-noortele kokkusaamiskoht. Ilmselt ongi, kui mõelda sellele virtuaalsele ja tegelikult ju ebareaalsele maailmale, kus meie lapsed elavad-toimetavad. Ja kus nad tegelikult on üksi. Pole vahest liialdus, kui tänases päevas käsitleda teatrit kui üht teraapiavormi.

E. L.: Lapsed ja teismelised on hoopis tundlikum ja tähelepanelikum publik, neid pole vaja alahinnata.

K. N.: Vahest peaks meie teatriharidus ka rohkem tähelepanu pöörama laste- ja noorsooteatrile? Miks mitte pühendada terve semester või isegi aasta just sellele teemale, nii näitlejate, lavastajate kui dramaturgide koolitamisel. Ja nii, et minnakse lasteaeda, kooli – lastega suhtlema. Kust siis veel ainest saada kui mitte noortelt endilt? Näitlejana sul ei ole  võimalik neid sadu lapsi saalis valitseda, kui sa ei tea neist suurt midagi.

E. L.: Kuidas panna haridus- ja kultuuriministeerium koos huvituma laste-noorteteatrist?

R. A.: Jah, kes võiks olla see inimene – kultuuriminister? peaminister? –, kes ütleks, et lastele on lavastada lahe?

Vahendanud Margot Visnap

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming