Lars Rudolfsson

ÜLEV AALOE

Mulle meeldib selline teater, kes julgeb välja öelda oma seisukoha.

Seoses möödunud nädalal Tallinnas toimunud Stockholmi teatri Orion külalisetendustega viibis lühemat aega siin ka tuntud rootsi lavastaja Lars Rudolfsson, kes asutas Orioni 20 aastat tagasi ja oli esimesed 10 aastat selle juht. Teater jätkas tõusude ja mõõnadega, kuid oli juba saavutanud kindla koha Rootsi teatripildis. 1993. aastal teatrijuhiks asunud Peter Oskarsson torkas silma oma orientaalsete huvide poolest, tema Shakespeare?i ?Suveöö unenägu? oli lavastatud koostöös Pekingi ooperi lavastajaga ja äratas suurt tähelepanu. Orionis on lavastanud ka uuema põlve tähtreþissöör Linus Tunström (Eesti teatrihuvilistel on olnud võimalus näha kümmekond aastat tagasi tema J. Genet? ?Toatüdrukuid?). Lars Rudolfsson on vahepeal töötanud paljudes Rootsi suuremates teatrites, nii lavastaja kui ka kunstilise juhina. Tema ampluaasse kuuluvad draamalavastused, ooperid, muusikalid, tsirkus ja pantomiim. Nüüd on ta ligi paar aastat Orioni juhi kohal tagasi, sedapuhku jagab ta seda Stina Oskarssoniga. Rootsi kriitika kinnitab, et teater on taas tõusulainel. Praegune Ida-Euroopa turnee ?Lapse õiguste konventsiooniga? kinnitab seda.

Kuidas käesolev turnee teoks sai?

Ühele ?LÕKi? etendusele veidi üle aasta tagasi sattus terve rida ministreid ja Rootsi Välisministeeriumi esindajaid, sealhulgas ka välisminister Anna Lindh ja välisabi minister Jan O. Karlsson, kellele etendus jättis väga sügava mulje, ning ? arvestades, et see ei põhine mitte tekstil, vaid liikumisel ? leiti, et seda missiooniga lavastust oleks vajalik ja väga sobiv näidata ka välismaal. Turnee ettevalmistamisesse kaasati Rootsi saatkonnad Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas ning maikuu jooksul viibki meie tee nende riikide pealinnadesse. Igal pool anname kaks etendust ja ühel päeval kaasneb sellega ka vastavasisuline seminar, kus astuvad üles nii rootsi kui kohalikud esinejad. Tallinnas osalesid seminari ?Kui kaugele kostab lapse hääl?? läbiviimisel Eesti Lastekaitseliit ja Sotsiaalministeerium.

Kuidas tekkis mõte asutada Stockholmi veel üks uus teater? Kas selle järele tundus olevat sotsiaalne vajadus?

Olin tegutsenud oma trupiga aastaid Eskilstunas, tegime noorsooteatrit ja sõitsime palju ringi. Trupp oli ühtne ja võimekas ning muidugi ihkasime me Stockholmi. Leidsime endale põneva mängukoha Söderi linnaosas, ühe vana vabriku, mille kohandasime teatriks ümber. Algul oli meil vaid luba pealinnas teatrit teha, rahaliselt ei toetanud meid eriti keegi. Mängisime nii klassikat kui eksperimentaalsemat dramaturgiat, August Strindbergi ja George Taborit, avaetenduseks oli Victor Hugo ?Inimene, kes naerab?. Tegime keskeltläbi kaks lavastust aastas, aga iga lavastust sai ka mängitud üle 100 korra. Tasapisi hakkasime saama algul riiklikku ja hiljem ka munitsipaaltoetust. Samas olime igasugustest institutsioonidest sõltumatud ja meil oli õigus ka sellele, et vahel võis teatri materiaalne seis olla väga nigel. Igaks lavastuseks ehitasime lava uude kohta ja uut moodi. Võimalusi selleks oli: meie ruum oli 35×12 meetrit ja 10 meetrit kõrge. Läbilöögiks sai G. B. Shaw ?Pygmalion?, seal oli mängupaigaks ?tänav?: üsna räme agulimiljöö, ?sadas? palju vihma. Etendused olid kaks aastat järjest pidevalt välja müüdud.

Meie skaala oli lai, tegime ka lasteetendusi, aga seejuures püüdsime leida ja säilitada oma nägu. Eelistasime teatrit, mis tugineks näitlejale, tema füüsisele, mitte niivõrd visuaalsele küljele. Trupp püsis kümne aasta jooksul pidevalt sama, pluss mõned külalisesinejad. Uue kunstilise juhi tulekuga läks trupp laiali, ka mina lahkusin. Aga pärast Peter Oskarssoni lõpetamist kaotas teater oma kindla kunstilise suuna. Tehti projektiteatrit, Orion oli avatud ka Stockholmi mängima tulnud külalisteatritele.

Nüüd Orionis tagasi olles tahame koos Stina Oskarssoniga teha teatrit, mis baseeruks veelgi rohkem liikumisel kui varasem. Kus oleksid ühendatud pantomiim, tants ja tsirkus. Eeldused selleks annab uus ühtne trupp, mille tuumiku moodustavad väga laia ampluaaga näitlejad, kes lõpetasid kaks aastat tagasi Stockholmi teatriülikooli, kus nelja-aastase õppeaja kestel oli näitlejameisterlikkuse kõrval põhirõhk pantomiimil, tantsul ja akrobaatikal.

Pantomiimi juured ulatuvad Antiik-Kreekasse, seda on viljeletud igas kultuuris. Rootsi pantomiim on juba 30 aastat saanud inspiratsiooni Poolast, just niikaua on Rootsis tegelenud Stanislaw Brosowski, kes on meil juurutanud Henryk Tomasszewski metoodikat. Mina ise õppisin 1970ndail kolm aastat Brosowski juures. Poola pantomiimikool on palju jõulisem kui näiteks prantsuse oma, mida samastatakse Marcel Marceau?ga, võimaldab väljendada märksa tugevamaid tundeid.

Julgeksin küll öelda, et Orionis võib praegu rääkida uuest mõtlemisest ja uuest teatrikeelest. Stina on palju noorem kui mina. Mulle on tähtis, et Orionis toimub põlvkonnavahetus, ka publiku osas. Tegeleme palju laste- ja noorsooteatriga. ?LÕKi? lastele küll ei soovitata, selles on kohati üsna võikaid stseene, aga noored on teretulnud seda vaatama. See on lavastus täiskasvanutele lastest ja nende probleemidest. Sama trupiga olen välja toonud siiani kolm lavastust, viimane oli ?DC 3?, lugu Rootsi lennukist, mille NSVL 1952. aastal alla tulistas. Rootsis vaikiti see traagiline sündmus maha, sest tegu oli luurelennukiga. Meie tegime sellest tantsulavastuse, mis räägib teadmatuses elanud naistest ja meestest. Vastuvõtt on olnud väga soe.

Milline on praegu Rootsi teatri hetkeseis? Kas võib rääkida reþissööri- või näitlejateatrist? Millised nimed ja teatrid kujundavad praegu Rootsi teatriilma?

Häid näitlejaid on Rootsis alati olnud. Samuti leidub alati neid, kes võitlevad selle eest, et psühholoogilis-realistlik näitlemistraditsioon elaks. Ma jagan seda arvamust, nii see peabki olema, Rootsis on sellel tugev kandepind. Seda viljelevad suuremad teatrid ? nagu Kungliga Dramaten, Stadsteatern, samuti regiooniteatrid. Noored vabad trupid, noorsoo- ja lasteteater on märksa eksperimendialtimad.

Mis reþissööriteatrisse puutub, siis varasematel aegadel on lavastaja osakaal olnud suuremgi. Erinevate teatriarusaamade kooseksisteerimine on igati tervitatav nähtus, seda peaks rohkemgi olema. Tuleb olla julgem!

Teatritest nimetaksin esimesena Stockholmi Linnateatri juures tegutsevat Unga Klara?t, mille juht on Suzanne Osten ja mis on alati olnud kõrgtasemel. Seal valitseb fantastiline kliima. Sama võib öelda Stockholmi Linnateatri kohta, kus tõin mullu välja suure trupiga (23 inimest) ?Kalevala? ? nende vitaalsus ja tööind oli mulle meeldivs üllatus. Väga põnevaid lavastusi on teinud Jasenco Selimovi? Göteborgi Linnateatris. Ta on küll veidi ebaühtlane, aga heas mõttes ?metsik? ? jõuline lavastajanatuur.

Rahvusteatris ehk Kungliga Dramaten?is on hulganisti tippnäitlejaid, aga teater ise on kuidagi seisma jäänud, mina sinna tihti ei satu. Tõusuteel on kindlasti ka Uppsala Linnateater. Aga praegu väljendan ma küll ennekõike omaenda arvamust. Mulle meeldib selline teater, kes julgeb välja öelda oma seisukoha. Pikka aega tehti meil sellist teatrit, kus hoiduti seda tegemast, ironiseeriti, laveeriti probleemidest mööda. Mina tahaksin, et lavastusel oleks oma sõnum ja huvitavat kunstnikupositsioon, aga et kõige selle juures oleks sel ka oma keel.

Eestis on töötanud viimasel ajal mitmed rootsi reþissöörid, nende üleslugemiseks ühe käe sõrmedest ei piisa: Georg Malvius, Finn Poulsen, Lars G. Thelestam, Hilda Hellwig… Lavastajate vahetamine on üks võimalikke koostöövorme. Kas alati ka efektiivne? Millele selles valdkonnas veel võiks mõelda?

Minu arvates teeb Poulsen alati väga metoodilist ja head tööd. Hellwig on otsiva vaimuga kunstnik, kes väldib rutiini; tal võib mõni asi halvemini välja kukkuda, kuid tal on ikka oma nägemus. Aga mis koostöösse puutub, siis sellest räägitakse alati kui millestki positiivsest. Meie unistus on käia vastastikku külas, vahetada kogemusi. Aga koostöö on väga komplitseeritud isegi kahe teatri puhul ühe riigi piires. See nõuab kõva tööd. Praegusel turneel loodame meiegi luua kontakte ja leida ühiseid koostööideid. See on, nagu öeldud ? raske, aga huvitav. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming