Lapskuninganna kõrgid mängud

Lilleline pesu ja rõhutatult teatraalne kaardipaki-kuninganna võõbatud nägu loovad võimupositsiooni asemel seose pigem lapse mänguga.

MARIE PULLERITS

The Queen is Dead“ („Kuninganna on surnud“), koreograaf ja esitaja Kadri Sirel, helikujundajad Kenn-Eerik Kannike ja Madis Kuuse, valguskunstnik Helena Keskküla, kunstnik Karolin Tamm. Esietendus 27. V MIMstuudios.

Viimased paar hooaega on toonud siinsele teatriväljale mitmeid uusi paljutõotavaid tantsukunstnikke. Kas tegu on põlvkonnavahetusega, näitab aeg, ent igal juhul on tulnud esile värskeid koreograafe, kes mitmekesistavad teatripilti ja julgevad kõnetada publikut oma isikupäraga, püüdmata vastata valitsevatele ootustele.

2015. aastal Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Kadri Sirel astus veel selle hooaja lõpul väljale vapralt ja pretensioonikalt, kuningannana. Sirel oli sügisel Sõltumatu Tantsu Lava noorte koreograafide sarja „Première“ residentuuris ja jätkas hooaja jooksul iseseisvalt tööd kunstnike võrgustiku MIMproject avatud tööpinnal MIMstuudio. Nüüd on ta publiku ette astunud soololavastuse „The Queen is Dead“ monarhina, kutsudes vaatajad julgelt oma kuningriigi kapriissetesse võimumängudesse.

MIMstuudio keldriruumid seavad etendajale ruumikeskkonnana möödapääsmatud raamid, millega tuleb arvestada. Saal on piklik, väike ja pime ning Sirel kasutabki seda teadlikult keldrina. Publikut mahub igale etendusele korraga vähe ning kogemus on ühtaegu intiimne ja klaustrofoobiline. Seinu ümbritseb vangikongi trelle meenutav võrkaed, mille tagant näeb publik enne etenduse algust ukseaugust hämaras ruumis äraspidist monarhi: saalis promeneerib aeglaselt ja väärikalt kuninganna, seljas puuvillane laste aluspesu, kodukitlit meenutav räbalavõitu rüü ja papist kroon. Sisenemisel juhatavad pintsakutes teenrid vaataja kamandaval toonil seina äärde istuma – on selge, et siin kehtivad valitseja reeglid.

Kuninganna (Kadri Sirel) naiivik-ullikese välimus, sensuaalne kehakeel ja camp’ilikult psühhedeelne ruum lantidest meisterdatud lühtritega on kuninganna arhetüübiga vastuolus.

Liisa Liksor

Koreograaf on tahtnud pakkuda lavastusega võimaluse tõusta üles meid piiravate ja üksteisest eraldavate nähtamatute struktuuride vastu. Lavaruumi eklektilisus ja etendaja ilmne võimupositsioon seda vastuhakku aga peaaegu ei võimalda ning võimumängu kõigutamise taotlus jääb seetõttu vangikongi õhku küsimusena heljuma.

Teenritest muusikute vahendusel (uus-progerokki ja elektroonilist ambient’i kombineerivad Kenn-Eerik Kannike ja Madis Kuuse) saab publik etenduse alguses korralduse aidata kuninganna püsti, kui ta peaks kukkuma. Pappkrooniga monarh ei vaja siiski abi, vaid teeb seda tahtlikult kapriissest soovist paigutada teda aitama tulnud lavaruumis skulpturaalsetesse poosidesse ja asetustesse.

Võimumängude jõujoonte väljajoonistamiseks ei aseta koreograaf publikut kuigi provokatiivselt ebamugavasse asendisse, ehkki valmidus laval viibida ja selle olukorraga toime tulla võib vaatajati mõistagi erineda. Revolutsiooniliseks vastuhakuks siin palju ruumi pole: äärmisel juhul võib jätta monarhi hääletule kutsele vastamata, kuid sel juhul on etendusse sisse kirjutatud, et tegevus jätkub, kuni keegi soostub vabatahtlikuna aitama. Selles kuningriigis kellelgi pead maha ei raiuta.

Sirel loob äraspidise karakteri: kuninganna liikumine ja miimika kõneleb väärikast eneseteadlikkusest, tema kehakeel on sensuaalne (ta naudib oma rolli ja isegi flirdib veidi publikuga), kuid ta ei esita sellisena võimusuhteid. Lilleline pesu ja teatraalne kaardipaki-kuninganna võõbatud nägu loovad võimupositsiooni asemel seose pigem lapse mänguga. Naiivik-ullikese välimus, sensuaalne kehakeel ja camp’ilikult psühhedeelne ruum lantidest meisterdatud lühtritega on kuninganna arhetüübiga vastuolus ega võimalda vaadelda toimuvat tavapäraste võimumängude kontekstis. Ta on liiga lapselikult haavatav, et mõjuda oma domineerimises vulgaarselt, ja teatraalne miimika rõhutab pigem mängu. Või haagitakse alamad siiski märkamatult kuninganna happerännaku värvi lantide otsa?

Kulminatsioon avaldub võimsalt Sireli liikumises, mille kõnekuse tõttu võinuks visuaalset sümboolikat isegi vähemaks võtta. Vabastanud publiku teda ülistavatest, toetavatest ja kandvatest paigutustest, hakkab tantsija keha koos muusikaga nihestuma. Pehme plastika ja liigeste vahel voolavate liikumisimpulsside pehme tihkus hakkavad vahelduma nurgelise hakitusega. Lapsnaisest saab hulluv isehakanud monarh, lelulik pappkroon silmadele vajunud. Sireli liikumiskeel meenutab katkendlikule videosalvestusele jäädvustatud kujutist, nihkeline koreograafia tekitab paralleele õudusfilmikaadritega ning tema kehatehnika on meisterlik. Groteskset ja pisut psühhedeelset vaatepilti süvendavad teener-muusikute progerokilikud kitarrikäigud ja elektroonilised helimaastikud. Üha sagedamini näeb Eestis meisterlikku liikumistehnikat, millega kujundiilma luua ja tähendust edastada. Sireli paljutõotav käekiri võikski selles suunas areneda.

Sireli erilaadsed stiilivõtted on võimalikud tähenduskihid juba etenduse algusest peale segi paisanud ning kuigi ta on loonud omanäolise allegoorilise kujundiruumi, jääb selle üldistusvõime veel tagasihoidlikuks. Võib-olla on just lapse mäng võti, millega koreograaf on võimupositsioonide teema avada tahtnud? Lavastuse lõpuks jõuab kuninganna sümboolselt ja demonstratiivselt valgel karvavaibal oma surmani. Selmet vaatajat düstoopiast vabastavasse revolutsiooni lennutada, juhib see mõtte just dekadentsi. Maailma võimsamatele positsioonidele jõuavad tänapäeval sageli lapsesuud, hiilgavad kuldajad on möödas ja valitsejad minetanud valitsejarolli. Sireli loodud kuningriigis on need mõtted ühendatud aga psühhedeelse sürreaalsusega. „Miskit on mäda siin kuningriigis,“ sosistab teener lava servast. Mis täpselt, jääb otseselt vastamata, sellest kõneleb Sirel eelkõige oma kehaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming