Ülakorrusel tukub lunastaja, all ukerdab komöödia

Pille-Riin Purje

Naer teatrisaalis peaks andma jäävama rõõmutunde kui paar tühist lõbuminutit, mille tagajärg vaid pohmell.  

“Saateviga” (Ugala), 

“Sekstett à la carte” (Vanemuine),

“Minu oivaline lahutus” (Eesti Draamateater). Leini Kõrtsini Sille Annuk Teet Malsroos

 

 

“Kui ma ükskord aru saaksin, mis siin naljakat on…” Selle retoorilise ja illusioonitu küsimusega otse saali lõpetas Eino Baskin härra Bodogi rollis Draamateatri omaaegse menulavastuse “Saateviga”. Pahatihti küsin endalt sedasama, kui tülpin kesist komöödiat vahtides. Loodan, et see pole üksnes kriitikust-kretiini norimine. Vahel tahaks aga pärida vastupidi: mis siin tõsist on? Kuhu kaob tõeluse või nukruse mõõde, mis vääristab nalja kunstiks?

Karoly Szakonyi komöödia “Saateviga” esietendus Ago-Endrik Kerge lavastuses 1979. aastal. Marko Matvere oli siis 11aastane. Toona mängiti menutükke kaua, täna meenutab Matvere Draamateatri omaaegset “Saateviga”: “See eristus kõigist seni nähtud komöödiatest. Midagi vastikult tuttavlikku, tüütut. Mõtlesin, et selline siis saab olema elu.” Nüüd võttis Matvere ise sama loo lavastada, esietendus Ugala teatris oli 25. veebruaril.

Ugala laval näebki telesõltlaste perekonna tüütut pudipadielu, inimeste muundumist klaasseina jõllitavaiks akvaariumikaladeks. Esietenduse lõpul tõusis publik üksmeelselt püsti (nüüdisaja veider massipsühhoos, mis üldse ei pruugi tähistada siirast vaimustust), aga riidehoius arutasid kaks teatritundlikku prouat murelikult, et see polnud ikka see, et jäi kuidagi poolikuks, nagu ka eelmine (retro)komöödia Viljandi teatris, Vetemaa “Püha Susanna ehk Meistrite kool”. Pidin sisimas nõustuma. Põhipuudus “Saatevea” esietendusel oli teise vaatuse kaos: ära kadus elementaarne dialoogirežii, misanstseenid läksid lohakaks. Matvere on algaja lavastaja, aga osavalt ja täpselt puänteeritud dialoogirežii, nii elementaarne lavastajaoskus, kipub viimasel ajal üldse haruldane olema. Uues “Saateveas” ei osatud midagi peale hakata teisest aegruumist sisenenud tegelasega, kel nimeks Inimesepoeg, ehkki Ott Aardam sobis igati Kristuse ossa. Ilmselt üritas Matvere näidata Inimesepoega rabeda pidetu fanaatikuna, kes sunnitud argielule alla vanduma. See pidanuks muutma satiiri kibedamaks, ent miski lunastaja rollis tõrkus pelga naeruväärsuse vastu.

Ilmselt ei tohikski vaadata komöödiate esietendusi? (Iseasi, kui arukas üldse on  esietendusi vaadata.) Publiku reaktsioonidele rajatud lavastus hakkab elama ja hingama alles koos vaatajaga. Eks olegi komöödia loomuldasa heitlik, sõltuv nii publiku kui trupi tänase õhtu meeleolust. Aga naerutava lavastuse hooletu lõpetamatus, äraväsimine enne lõppu näikse olevat kroonilisem. Näiteks Vanemuise  “Sekstett à la carte” (autor Neil Simon, lavastaja Jüri Lumiste): Tallinna külalisetendus 20. veebruaril algas hoogsalt, Hannes Kaljujärve – Indrek Taalmaa erksa ja täpse dialoogiga, aga edaspidi muutus lavailm aina pudedamaks. Ikka see otsustusvõimetus, kas serveerida eksabikaasade suheteklaarimist üdini jaburana või pakkuda ka pisut tõsisemaid eluhoovusi. “Saatevea” keelde tõlkides: mõistagi on ohutu lasta lunastajal ülakorrusel tukastada ja surelikel all triviaalkomöödias ukerdada, ilma et igavik sekundikski meelde turgataks. 

Samas üks näide, kuis elus komöödia ei alistu rutiinile: Rakvere teater kütab oma “Täismängu” (lavastaja Ingomar Vihmar) juba üle kolme aasta, ent 27. veebruari külalisetendus Draamateatris oli tulvil ehedat mängurõõmu, mis nakatas ka publiku. “Täismängu” fenomen on mu arvates üks viimase aja huvitavamaid nähtusi: iga endast lugupidav teatrisnoob, ka tõsine erudiitkriitik kirtsutab ainuüksi seda pealkirja kuuldes täispõlgusega nina (arvan, et eriti need, kes pole lavastust näinudki!), publik aga lustib ja on tänulik. Selle näitemängu trump on otsene samastumisvõimalus, elujulguse sisendamine, kohati teadlik naivism, varjamatu inimlik soojus. Igal juhul on “Täismäng” kui sotsiaalteraapia (ja hoopiski mitte sotsiaalporno!) etem igast Cooney-farsist, kus võib ju sündida vallatuid rollivälgatusi, aga viimaks lämmatab loo sisse kodeeritud valede kaos nii tegelaskujud kui parimadki näitlejad.

Kui vaadelda komöödiat teraapiaseansina, siis vabastavat naeruravi pakub  Geraldine Aroni “Minu oivaline lahutus” Draamateatri maalisaalis (lavastaja Kaie Mihkelson) Ülle Kaljuste säravas ja vaimukas esituses, delikaatselt sekundeerimas Taavi Teplenkov. Eriti sümpaatne, et meie totaalselt mehekeskses teatripildis on see keskealise naise hingekriisi (ületamise!) lugu. Eks mehed olegi nõrgem sugupool, neist tuleb hoolida ja neid hoida, aga vahel vajab nainegi teatrisaalis samastumisvõimalust, just seda “Minu oivaline lahutus” pakub. Ülle Kaljuste kohalolek on vapralt ja rõõmsalt vahetu, näitleja ja saali vahel puudub kaitsev distants, rollist kiirgab elujulget ja elujaatavat (enese)irooniat, aga ka traagika aimust, mis avardab näidendi piire. 

Ideaalis ei tohiks komöödiat vaadates pidevalt meenuda Tagore tõdemus, et rõõm on üürike, naermise ajal ta sureb. Naer teatrisaalis peaks hinge vabastama, andma jäävama rõõmutunde kui paar tühist lõbuminutit, mille tagajärg vaid pohmell. Viimasel ajal on teatris vaata et kõige nauditavam muigetuksatus näitleja huulil ja naerusäde silmanurgas, elus partnerlus, mida märkan mõnda väärislavastust korduvalt vaadates. Padukomöödiad ei kuulu aga meil siin vääristeatri rubriiki, nii et paradoksaalsel moel ei ole komöödiažanr üldse mängurõõmu põhiläte.

Mulle ei anna rahu Roman Baskini kunagine väide, et komöödias on inimeste valulävi kõrgem. Valulävi – Juhan Smuuli loodud väljend, mida madalam lävi, seda tundlikum inimene, mida kõrgem, seda vähem hing haiget saab. Kas komöödia ikka eeldab kõrget valuläve? Äkki suisa vastupidi? Kui inimsüdames ei ole siirast valu ja vajadust seda valu naeruga ületada, et elus püsida, siis ei sünni ka tõsiseltvõetavat komöödiat.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming