Laip diivanil ehk Värviline pereelu

Ireene Viktor

Oma rolli lavastamine on kõige keerulisem töö.Peca Ştefan, „Vääärviid”, tõlkinud Laur Lomper, lavastaja Ago Soots. Kunstnik Mihkel Ehala, kostüümikunstnik Liisa Soolepp. Mängivad Meelis Põdersoo, Tanel Saar, Margo Teder, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Merle Palmiste (Eesti Draamateater) ja Tõnu Oja (Eesti Draamateater). Esietendus VAT -teatris 13. IV .   Kuidas käituksite teie, kui kõrvaldiivanil lebaks äsja narkootikumide üledoosi surnud semu? Kas televiisorist muheda näoga „Pähklipureja” vaatamine ja sõbraga õlle trimpamine tundub selles olukorras piisavalt stimuleeriva tegevusena? Eh, aga, mis seal ikka pikalt põdeda – surnud, siis surnud! Kuigi tüüp oleks võinud elust lahkumiseks vähemalt mõne parema koha valida, ikkagi isa korter ju ...

Enne VAT-teatri saali sisenemist võib ukselt  lugeda veel viimast hoiatust: „Lavastuses kasutatakse ebaviisakaid väljendeid ja pannakse toime ebaviisakaid tegusid!” Eks ole see teadaanne ka mõneti õigustatud, sest „Vääärviide” vaatamine nõuab omajagu rikutud meelt, et vähemasti muigegagi vastu võtta seda lavalt tulevat seksi- ja vägivallamaiguliste roppuste laviini. Kaks päevavarastest noormeest, armukesi vahetav ema, nõrga närvikavaga isa, „terroristist” näitekirjanik ja meesisik, kes laseb  püksid täis, moodustavad Peca Ştefani näidendis korraliku segaduse. Lisage veel mitu kilogrammi narkootikume (laibast rääkimata) ning „unelm Rumeenia moodi” retsept ongi valmis.

Ago Sootsi lavastus meenutab stilistiliselt ja näitlejatöödelt, kuigi palju pehmemas vormis, Quentin Tarantino või Guy Ritchie’ filme, loob oma tohuvabohus seoseid Emir Kusturica kultusteosega „Must kass, valge kass” ning seda saab sisuliselt võrrelda ameerika  vahutavate seebikatega. Olgugi et tegemist on klišeedega üleküllastatud looga, mõjub see peene irooniatunnetuse tõttu karastavamalt kui keskmine uksestsisseteisest-välja-komöödia. Maitsekuse piiridest väljutakse igati, ent vaid vähestel hetkedel võtab võimust tüütuseni kedratud labasus (mõned „kohustuslikud” jalaga-tagumikkuhuumori kohad). Vaid lavastuse lõpust saab väsitavate kuhjumiste tallermaa: ühel  hetkel hakkab paljastusi ja luukeresid kapist välja kukkuma nagu seeni pärast vihma, puänt puändi järel tekitab küll veel naerupahvakaid, kuid ei suuda enam tõelisi üllatusi pakkuda. „Vääärviide” õnnestunud koomilisus baseerub eelkõige tabavatel näitlejatöödel. Margo Tederi wannabe-paipoiss George ja Tanel Saare unisilmne Frank on lihtsad noormehed, kelle elu pole just meelakkumine, sest pidevalt tuleb jageleda selle üle, kes läheb  järgmisena õlle järele, ning üleüldse on keeruline mitte midagi tegemata päevi mööda saata. Selle duo kehaline lõtvus, üksteise togimine, patsutamine, nügimine, mokk töllakil ilmed jms teeb neist tegelastest halenaljakad luuserid. George’i isa (Tõnu Oja), kelle kinnisideeks on oma eksnaise jälitamine, saab ainuüksi sõna „laip” kuuldes südamerabanduse, tundes samas uhkust selle üle, et ka tema on kord nooruses mõneks nädalaks sõja  lähistele jõudnud. George on maffia kindlameelse perekonnapea paroodia: mees ei heitu narkootikumide müügi ees, kuid kukub selles tegevuses täiesti läbi.

Kõige siiramaid naerukõkutusi toob publikus esile aga Merle Palmiste kiimas naiivitari Rosie’na, kes ripsmeid välgutades kutsub armukesi hellitavalt „munnudeks”. Jõhkra välimusega Damonist (Tarmo Tagamets) saab allakäigu musternäidis: kogenud joodikuna suudab ta tähtsamad  sündmused lihtsalt maha magada, kuid mitte ilma lisapanuseta, nimelt on tal raskusi oma istmikulihaste valitsemisega. Meelis Põdersoo Rocco köidab tähelepanu kahe vaatuse vahelises monoloogis, tema innustus kulunud fraasist „Sa ei saa iial kaotajaks jääda, kuni usud, siiralt usud, mida sa teed!” on nii krutskilikult puhtsüdamlik, et teenib publikult aplausi. Ago Sootsi rollisooritus näitekirjaniku Pecana on lavastuse nõrgim, lavastaja oleks  võinud ise seekord näitlejana kõrvale jääda, sest selle teose puhul näib kehtivat ikkagi vana tõde, et oma rolli lavastamine on kõige keerulisem töö. Jäädes liialt tagasihoidlikuks, ilma selgelt eristuvate väljendusrikaste joonteta, langeb tema tegelane trupi tervikust välja. Samuti on mitmed stseenid teises vaatuses, kus Soots kaasa mängib, kohati lonkavad, tüütult venivad, mis tuleneb arvatavasti keerukusest üheaegselt näidelda ning kõrvalpilguga  stseeni fookuses hoida. Nii on lavastuse esimene vaatus palju kaasahaaravam ning nüansirikkam, rütmid on paremini paigas, suund selgem. Lavakujunduses (kunstnik Mihkel Ehala) oleks oodanud julgemat ja loomingulisemat lähenemist, valge raamistatud ruutudest sein lubab küll valgusega paremini mängida, kuid muus osas mõjub paari diivaniga argiruum liialt kammitsevana. Kuna tekst on niivõrd totter,  siis selle igasugune visuaalne rõhutamine tuleks lavastusele ainult kasuks, oht ei seisne mitte ülepingutamises, vaid absurdsuse alahindamises.

Miks mitte kasutada lõputuseni ekspluateeritud ameerikaliku mõtteviisi klišeesid ja kujundeid või Ida-Euroopa stereotüüpseid märke? Värvide kontseptsiooni oleks samuti võinud rõhutada mujalgi kui ainult valguskujunduses tegelaste deliiriumihetkedel. Tõenäoliselt läks visuaalse plaani üksluisuse  tõttu kaduma ka nn tagurpidi pööratud Ameerika unelma käsitlus – USA perekonna õnneotsingud Rumeenias. Lavastuse alguses ei selgu küll kuidagi, et diivanitel lösutavad loivamid on ameeriklastest elunautlejad, pigem tekkis kohe seos Mustamäe-laadses lagunenud korteris kössitavate noorjoodikutega. Ühtlasi mõjuvad siinkohal eksitavana kostüümid (Liia Soolepp). Kokkulapitud või rohkete rebestustega teksariided on väga leidlik valik,  kuid selline second-hand stiil ei anna tegelaste heaolumaa päritolust mingit aimu, vaid loob paralleele Ida-Euroopa kalkaritega. Kuna kaovad kultuurilised vastandused, ei kerki „Vääärviides” esile mingisugust sügavamat tasandit või analüüsi „meie” ja „teised” teemal, see jääb ropuks, kuid omas mahlas igati vastuvõetavaks komejandiks. Seega on debüütlavastuse kohta tulemus üldkokkuvõttes siiski kaasahaarav. Komöödia  lavastamine nii, et see ei jääks tüüpiliseks kulunud võtete reprodutseerimiseks, vajab isemoodi huumori- ning rütmitunnetust, mida Ago Soots on „Vääärviides” mõningate mööndustega oskuslikult kasutanud.