Lahti jäetud värav sisemüüris

Pille-Riin Purje

„Oma elu superstaarid” on kirjutatud ja lavastatud lennuvõime nimel, mis kannab eemale näivusest. Triinu Ojalo, Laura-Marie Ojalo, „Oma elu superstaarid”. Näidend teismeliste elust. Lavastaja Enn Keerd, kunstnik Tuulikki Ojalo, videolahendused Argo Valdmaalt, valguskunstnik Kalle Kuningas, muusikaline kujundaja Janek Vlassov. Mängivad Endla noortestuudio õpilased Eliis Vaiksaar, Piia Puronen, Mari-Liis Pärn, Laura-Liis Pärna, Ester Lohk, Laura Koop, Egne Õispuu, Jari Matsi, Karl Paju, Sophie Semjonova. Esietendus 29. I Endla Küünis.          Noored on teatripublikuna oluline, tundlik, pahatihti ju ka häiriv sihtgrupp. Noortele teadlikult suunatud ja neid aktiivselt kõnetav lavatekst on pigem haruldus kui reegel. Lähiajast meenuvad eelkõige Rakvere teatri menulavastused „Kuidas elad? … Ann?!” ning „Creeps”.

Õed (eluaastaid ühel 29, teisel 15) on kahasse kirjutanud debüütnäidendi teismeliste elust pilkupüüdva pealkirjaga. Endla  Küünis mängivad tegelasi nende eakaaslased, mis lisab ehedust. Endla noortestuudio on tegutsenud viis aastat, nende varasemaid lavastusi pole ma paraku näinud. 5. veebruari etendus „Oma elu superstaarid” pakkus heldelt mõtlemisainet, omaette fenomeniks kujunes saali ja lava vahel tekkinud pinge, millelaadset on võimalik kogeda üksnes noorte kollektiivpublikuga. Näidendi struktuur on nutikas. Avastseen  kordab lõpustseeni, vahepeal näeme tagasivaadet, otsides rahutult vastust põhiküsimusele, miks peategelase Lennaga läks nii nagu läks.

Stseenid kooli- ja muust elust vahelduvad tegelaste pihtivate sisemonoloogidega, mis suunatud otse saali. Kuigi pealkiri viitab Eestis aktuaalsele superstaari otsimise telemängule ja üks tegelasi, atraktiivne muretu Paula (Mari-Liis Pärn), sel konkursil ka edukalt osaleb, ei kujune lavalugu meediakriitiliseks,  ei sarnane Lutz Hübneri „Creeps’iga”. Paula roll on kirjutatud võrdlemisi skemaatilisena, superstaariks pürgimisest saab üldisem kujund, edu ja näivuse maailma tingmärk. Sellega haakub Marilyni (Piia Puronen) liin, naiivitarilik elu(põletaja)lust, mida söakalt serveeritakse. Marilylini rollis domineerib bravuur, mida annaks tasakaalustada ridade vahele peidetud ebakindlusega. Ega näidendi eesmärgiks olegi iga karakteri peentöötlus,  pigem sõnum: kohati otsesõnaline, nii hoiatav kui toetav elupeegeldus teatri värvilises suurendusklaasis.

Näidendi, aga iseäranis lavastuse kõige keerulisem tegelaskuju on Lenna (Eliis Vaiksaar): märkimisväärselt intelligentne, saavutusele orienteeritud, vanemate poolt ette planeeritud eduelukäiguga neiu. Ehkki 16aastane Lenna on mõtte- ja väljendusviisilt tuntavalt täiskasvanum kui klassiõed,  täidab ta otsekui kohustuslikult etteantud pubekarolli: gängi liidrina dirigeerib ta kahe tõrjutu, teistest erineva tüdruku verbaalset mõnitamist. Trafaretivabaks ja elusaks kirjutatud tegelane vastasleerist on emo Elisabeth (Laura-Liis Pärna), trotslikult suveräänse hoiaku ja kaitsekihiga isiksus. Laval üksjagu leebem kui lugemismuljes, aga oma saladusega. Klaarimalt paotub veel Lenna poiss Hendrik (Jari Matsi), kel dialoogides  Elisabethiga varuks lahedat empaatiat. Nähtud etenduse kulminatsiooniks kujunes puhtalt ja veenvalt mängitud esimese vaatuse lõpustseen, kus Lenna pingsalt otsib teed Hendrikuni, tahab selgitada oma hingekriisi ja räägib poisile mõistujutu Bütsantsi vallutamisest. Sõbralik ja heasoovlik,  samas veidi ükskõikne (loovnatuurina enesekeskne) Hendrik, kes ei komplitseeri elu, kas kardab Lennast aru saada või ei püüagi. Siit võrsus mu jaoks tõsisem ja avaram teema: kujunditaju ohtlik nõrgenemine lihtsustavas klantspildimaailmas, elu liialt sõnasõnaline mõistmine. Eriti hingekriipiv viiv oli aga Lenna vastamine lapsevanema kontrollhelistamisele: see rõõmus  ja reibas hea-tüdruku-toon, mis vähimalgi määral ei peegelda tütre hingevalu. Tuulikki Ojalo minimalistliku kujunduse tabavaks teljeks on catwalk. (Meenub, kuis sarnast võtet kasutati Theatrumi lavastuses „Iwona, Burgundi printsess”.

Muuseas, Theatrum on noortele nii laval kui saalis andnud teist laadi eneseavastamise tee: võimaluse isikliku sisemaailmani jõuda põhjatut vääriskirjandust avastades-vahendades.)  Videokasutus meenutab hetkiti samas Küünis mängitavat Stoppardi „Rock’n’roll’i”. Tegelaste loomuse paotamisel saab oluliseks kostüümikood. Kahe rolli puhul tundus välisilme väheke küsitav. Kas Anni (keda Laura Koop mängib meeldiva napi vahenditusega), keda narritakse paksuse pärast, ikka peaks nii tädilik välja nägema – teda otsekui valgustataksegi kiusajate primitiivpilgu läbi?! Ka Hendrikut fännav 14aastane Evely (Egne  Õispuu), näidendis vahva humoorikas värvilaik, mõjus laval miskipärast varavanana. Esmapilgul ehk väheste võimalustega tegelased Katja (Ester Lohk) ja Sten (Karl Paju) olid sümpaatselt ja avalalt mängitud. Keeruline on noorte vaatepunktist kirjutatud näitemängus õpetaja roll, kes ise veel väga noor, aga ometi kaotamas teed õpilasteni – Sophie Semjonova kogeski õpetaja monoloogi esitades saalist koolipoiste häälekamaid  ülbemaid reaktsioone. Teises vaatuses tekkis see „ootuspärane” esinemismoment publikus, millega vaid paarkolm vaatajat suudavad kammerliku saali vastuvõtu rööpast välja viia. Ent publiku osalus niisuguse materjali puhul oligi omapärane. Istusin teises reas ja mu kõrval paar nooremat naispedagoogi, kes ilmselt leidsid otsekohe  sedavõrd isiklikke äratundmisi, et reageerisid eufooriliste kommentaaridega, mis tingimata pidid kanduma nende lähiümbrusse, seega ka lavale. Nad ei käitunud nagu täiskasvanud teatris, vaid nagu teismelised klassiõhtul – see üllatas, tekitas vastakaid tundeid. 

Kas peaks seda tõlgendama tunnustusena teatrile, kui pedagoogid nii õhinal neljandat seina lammutavad?! Tõsiseks ja valusaks läks olukord finaalis, kui Lenna monoloogi, kogu näidendi võtit, poisid saalist osatama hakkasid. Õpetlik ja terav (lava)kogemus, mis täpselt haagib näidendi dialoogiga kiusajatele takkakiitjate naerust: „Ma kogu aeg mõtlen, et kas see on siiras või mitte.” – „Ma ei usu, et siiras. See on argus.”  Seda laadi arguse, ennast ja teisi kahjustava elupoosi purustamise nimel ongi ju näidend kirjutatud. Et väravaid teismelise haavatavas sisemüüris paotada, mitte kinni lüüa ja lukku keerata. Lavastust lõpetavas rahulikus looduspildis näeme hallil müüril lendavaid linde. Mõned liiguvad edasi, mõned on parve tardunud. „Oma elu superstaarid” on kirjutatud ja lavastatud lennuvõime nimel, mis kannab eemale näivusest – eneseusalduse ja  loovuse tiivustavatele radadele.