Labidaga tilliteatris

Kairi Prints

Kait Kalli ja Madis Mäeoru „Kaks tilli ja apelsin” on analüütiliselt eneseirooniline eneseabiteater. Von Krahli teatri „Kaks tilli ja apelsin”, lavastajad ja esitajad Kait Kall ja Madis Mäeorg, kunstnik Kait Kall, muusikaline kujundaja Madis Mäeorg. Esietendus 11. IV Von Krahli teatri proovisaalis. Mu viimase paari aasta üks tugevamaid elamusi Von Krahli teatri proovisaali lavastustest on Mart Kolditsa ja Kristjan Sarve „Mehed lumes”: kaks meest versus Teine, enda asetamine, võõra vaim. Ilus. Kirjutasin Sirpi sellest neli vaadet („Kaks meest lumes, Teisest rääkimata”, Sirp 2. VI 2010). Otsevaade – 30ndatesse eluaastatesse jõudvate meeste kriis – jäi küll välja. Ei taha asju otse vaadata, sest kui otsa vaadata, siis ei näe nii hästi. Näeb liiga hästi. Tegelikult tahaks mõnikord mõnda etendust vaadata seljaga, kas või küljega. Päriselt kohe vaadata, mitte ainult külje(tunde)ga kirjutada. Päris niisama ma seda imelikku juttu ei aja, sest Von Krahli teatri proovisaali uue sarja pealkiri on „Külgkorv”. Sarja esiklavastuse peategelased on Madis Mäeorg ja Kait Kall, kellel on 30ndate kriisini veel korvitäis aega. Koldits on ka kohal, mugistab siin minu lähedal naerda. Eks see samuti tekita seda „Mehed lumes” tunnet. Aga meeste ja lume asemel on laval tillid ja apelsin. Kaks noort meest ja Idee (pigem ideede kogum). Lavastuse tutvustuses öeldakse, et külmaks ei jäta, aga jätab soojaks. Nii lähebki – ning soe kestab piisavalt kaua, et praegugi veel sama soojaga mõtted sõnadeks vormida. Minemata ei saanud sellele etendusele jätta juba sellepärast, et Madis Mäeorg on olnud algusest peale Von Krahli teatri kursuselt (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti VIII lend) mu lemmik. Temas on seda sisu, mis ei pea tingimata vormuma, äsja näitlejakoolist tulnu kohta ebatavalist alalhoidlikkust, julgust tagasi hoida. Kait Kall on hoopis teistsugune näitleja, kiire ja väljendus(te)rikas, mänguline ja naljakas, alati ühe jalaga juba stand-up comedy’s. Siiamaani ei tundunud tal olevat seda (valusat) lahtist haava, millest vaataja saab lavarebase sisse vaadata (mis muidugi ei tähenda, et seda poleks olnud). Kahe nii erilaadse näitleja ühisettevõtmine võib olla viljatu, viljakas või teistmoodi viljakas. „Kaks tilli” on neist kõige parem variant: teistmoodi viljakas – põhiline saak kasvab seal, kus seda ei kasvatata. Külje peal ja kõrval. Kui oleks olnud lihtsalt viljakas, siis olekski olnud stand-up comedy – pealegi veel päris hea. Aga „Kaks tilli” pole meelelahutus (mitte et ka stand-up alati ainult seda oleks), vaid kunst, vaatamata oma (võib-olla) näilisele ambitsioonitusele. Kas peab enam lisamagi, et samuti tänu sellele.

Diip ei ole üldse. Pealiskaudne on. Odavas üürikorteris tegutseb loomeagentuur „Talent”. See tähendab seda, et saadaval on kaks „multitalenti”, vali ainult number ja küsi. Kui helistatakse ja esinema kutsutakse (seda ei juhtu just liiga tihti), hakkavad mehed askeldama, harjutama, looma, vaidlema. Kokku sünnib sellest eriti lo-fi kontsert-stand-up, mille piinlikkus suudetakse väikesele teatrisaalile vaatamata mängida staadioni mahtu. Võib vabalt manada silme ette mõne suure kontserni suvepäevad: sajad rõõmsad, veidi joogised inimesed, ehk lausa ühesugustes T-särkides, jälgimas lõbustatult neile pakutavat meelelahutust. Tore atraktsioon: noored näitlejad tegemas äraelamiseks tööd, enne kui nad saavad filmirollid, mis muudab kõik. Näeme lõike harjutamisest, esinemisest, telefonikõne ootamisest, casting’ust, lootusest, pettumusest, täiskuuluuludest. Kuid noore, mitte eriti enesekindla, võib-olla mitte ka kõige andekama loomeinimese kannatuste rada on tehtud klišeeks, probleemide rida on esitatud kergelt ja pealiskaudselt. See on hea, sest niimoodi ei mattu nüansid eneseotsingu raskuse alla.

Tekst on terane: peal eneseiroonia, keskel palju ruumi ja all jookseb analüüs. Selline analüütiliselt eneseirooniline eneseabiteater. Ma ei tea, guugeldasin „eneseabiteatrit” ja tulid ainult mu enda arvustused. Sõnu on vist niigi liiga palju, aga tahan seda nii nimetada ja nimetangi, metamodernismiajastu ikkagi. Halb maik eneseabi-asjade juures on ikka nii postmodernistlik, sellest võiks üle saada. See mulle „Kahe tilli ja apelsini” juures nii väga meeldibki, et noored mehed on nii, nagu nad tahavad, üle saanud igasugusest diibipainest ja tõsiseltvõetavuse ihast. Ausad. Mõni ausus võib muidugi igav ka olla, aga nemad on lisaks ka eriti vaimukad. Selline teater tõesti külmaks ei jäta, vaid jätab soojaks ja rõõmsaks. Tõmbaks väikese paralleeli Tolgi ja Maimiku „Umbkottidega”, just vaatajani jõudva laengu mõttes – umbes sama mõnusalt mõjub. Seda kergust ja pealispinda, n-ö vähedust, on eesti kunstis liiga vähe. Iga mäng peab olema sügav. Aga ei taha vaatajana, et sulle kaevatakse muudkui sügavaid auke. Tahaks ise kaevata, andke labidas. Andke ka kaevamisrõõmu ja -naudingut. Võimalust olla kaevamata, kui ei taha. Vot sellist teatrit tahan. Tänu, tillid!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming