Lõpp hea, kõik hea?

Margot Visnap

Teatriaastat 2006 jääb pigem meenutama konservatiivne alalhoidlikkus kui irriteeriv mässumeelsus.  

Eesti näitlejad eesti teatris eesti näidendeid mängimas: Hele Kõre – “Karin. Indrek.Tõde ja õigus. IV”, Risto Kübar – “Adolf Rühka lühikene elu”, Jaan Rekkor – “Kauka jumal”, Raivo E. Tamm – “Teatriparadiis”.

SIIM VAHUR, TEET MALSROOS, ANTS LIIGUS, ALAN PROOSA

 

 

Õnneks lõpeb vaid Eesti teatri 100. aastapäevale pühendatud teatriaasta, teater ise kestab loodetavasti edasi, olgu institutsionaalsetes teatrites, vabatruppides, asjaarmastajate seltskonnis. Tõenäoliselt jääb alles teatritegemise ja -vaatamise rõõm. Viimaseks näikse tahtmist, aega ja raha vaatajail üha enam jaguvat. Majanduskasv ja elatustaseme tõus toob publikut teatrile juurde, loodetavasti ei uinuta see teatritegijate indu  ja entusiasmi pakkumaks lavalt meeltlahutava kraami kõrvale ka vaimutoitu. Peaaegu kõik Eestimaa teatrimajad on tänaseks läbinud renoveerimiskuuri, mis publikuhuvi silmas pidades pole sugugi vähetähtis aspekt: kes tahaks tulla teatrimajja, mis levitab nõukaaegset minevikuhõngu (mida näiteks mõned kuud tagasi Leedus käies paraku kogeda võis). Riiklikule kultuuripoliitikale pole selles küsimuses põhjust küll suurt ette heita. Kitsaskohana on endiselt üleval küll tegevustoetuste probleem, mille hiljuti Von Krahl ja VAT üles tõstsid – küllap väärivad 20 aasta tegutsemiskünnisele jõudev VAT ja 14. sünnipäeva pidanud Von Krahl tõesti juba enamat, ehkki viimane näib suuresti jagavat oma loomingut peaaegu võrdväärselt koduse ja välisfestivalide publiku vahel.

Aga eks balansseeri enamik teatreid rahalises mõttes piiri peal, mis sunnib omatulu teenimise nimel teatri eelarvet tasakaalus hoidma – ja nagu ikka, kergemakaalulise repertuaari mängimisega. Ehkki käibefraas “kunst ei toida!” ei pruugi alati tõele vastata. Mille tõenduseks, veider küll, on nii mõnedki kunstilise ambitsiooniga professionaalselt õnnestunud suvelavastused. Kuigi suveteater on omaette teema, sisaldab see viimastel suvedel meeltlahutavate “laadatükkide” kõrval üha rohkem ka väärtrepertuaari. Suveteatrist on kujunemas omaette nn projektiteatrihooaeg, kus kas mõne riigiteatri või produktsioonifirma egiidi all saavad kokku teatrite-truppide näitlejad, pakkudes publikule (ja ka tegijatele) näitlejakooslusi, mida tavahooaja sees suhteliselt harvemini ette tuleb. Kui näitlejad on suviti rohkem sunnismaisemad, siis lavastajad teevad suviti lavastusi üle Eesti, mitte ainult koduteatris.

Aga tagasi lõppeva juubelihõngulise teatriaasta juurde. Nagu pealkirjaski mainitud, jäi aastat meenutama pigem konservatiivne alalhoidlikkus kui irriteeriv mässumeelsus. Kuidagi korralik, et mitte öelda kodanlik, tundus enamasti Sihtasutuse Eesti Teatri Festival initsieeritud ürituste gamma. Pidulik jah, aga kohati meenutamas nõukaaegseid paraadlikke dekaadiüritusi: festivalid “OMAdraama” ja “Balti teatrisügis” täitsid küll Tartu linna särtsaka teatrimeluga, mille eest Emajõe Ateena teatrisõber korraldajaile kindlasti hingest tänulik on. Aga sügisese festivalipeo suurimaks elamuseks, millest kahjuks vaid väike hulk vaatajaid osa sai, kujunes ilmselt festivali programmiväline, nn külalisesineja Alvis Hermanise “Pikk elu” (mis on ka mina suurim teatrielamus aastal 2006). Teatri tõi rahvale lähemale kindlasti Rändteatri tänuväärt suvine ringreis mööda Eestit, kuid suvelavastuste rohkust arvestades võis seegi ettevõtmine suvisesse teatrimelusse ära uppuda. Suurejooneline eesti teatri sünnipäevale pühendatud mammutlaulupidu Tartus pakkus vaatajaile kindlasti kustumatuid elamusi, ent kui mõelda juba aastaid Maarja küla toetuseks korraldatud laulvate näitlejate kontsertidele, polnud ju selleski ettevõtmises midagi erakordset. Ei taha mingil juhul teatriaasta üritustele-pidustustele tagasi vaadates norivalt mõjuda, aga tundub, nagu jäänuks mingist heas mõttes kiiksuga ideest lõppeval piduaastal vajaka.

Oma panuse andis teatriaasta tähistamisse meedia: ETV saated teatritest, võib-olla küll mitte kõik ühtlaselt intrigeerivad, tasuks kindlasti DVD-le dokumenteerida (aga võib-olla on see riigitelevisioonil ka plaanis). Aktiva poole peale jäävad kindlasti ka reedeõhtused teatriõhtud  (loodetavasti jätkuvad edaspidigi) ja ETV egiidi all või koostöös sündinud filmid “Libahundineedus”, “Vana daami visiit” ja “Meeletu”. Kahjuks ei suutnud sama väärikalt ETV-le sekundeerida meie riigiraadio. Jah, aasta jooksul kõlas Vikerraadios ja kordusena Klassikaraadios küll 365 näitlejahäält, kes esitasid eesti kirjandust. Aga sarja eetriaeg 17.45 (kordus 11.30) vaevalt paljudele potentsiaalsetele kuulajatele sobis. Kahjuks on nii Vikerraadiost kui ka Klassikaraadiost märkamatult kadunud teatrisaade, mis riigiraadiole küll kuidagi au ei tee. Nii on ainsaks teatrit vähegi käsitlevaks saateks raadioeetris jäänud Kukus kõlav “Publikumärk” (kus aga käsitletakse ka teisi kultuurivaldkondi, nagu Vikerraadios laupäeva hommikuti kuuldav magasiniformaadis “Kultuurikajaski”). Päevalehtede osas pühendas end teatriaastale süvenenumalt Postimees, pakkudes erinevaid teatreid käsitlevaid ülevaateid-analüüse ja isikuintervjuusid. Eesti Päevaleht end teatriaasta tähistamise kohustusega eriti ei koormanud, rühkides edasi pigem igapäeva-arvustuste rutiinis. Meeldiva üllatuse pakkus ajaleht Nädaline, kus kunagine näitleja, nüüd ajakirjanikuna tegutsev Margus Mikomägi regulaarselt teatrikülgi toimetab. Teatriaastale pühendatud kodulehekülgwww.teatriaasta.ee pakkus rohket infomaterjali, säravaimaks ideeks vahest teatrimuljete avaldamine nn mitteteatrikriitikuilt, kelle hulgas oli nii poliitikuid kui ka kultuuritegelasi (nii mõnelegi kutselisele arvustajale andis silmad ette näiteks Maret Maripuu analüüsikaalu teatrimulje Ugala lavastusest “Kolm klaasikest kirsiviina”). Kahjuks ei tea, kui palju külastajaid tollele nn netiajakirjale aasta jooksul klikkima sattus. Samas tekkis mõte, et mingis versioonis (muutuste, uute arengute, kohandustega) võiks teatriaasta kodulehekülg edasi kesta – kas iseseisvalt või siis näiteks teatriliidu netikatuse all.

Mis eristub veel põgusas tagasivaates? Tunnustamist väärt on Endla pühendumus aastal 2006 ainult eesti dramaturgiale. Esmapilgul riskantne samm, kui mõelda pigem komöödiaalti kuurortlinna publikule. Ka eesti teatri kontekstis võib vaid rõõmuga tõdeda, et eesti dramaturgia pole meie lavadel mingi nurgatagune nähtus. Värskust ja edasiminemisjaksu õhkub ka Piret Raugi tegevusest Kuressaare Linnateatri juhina, teatri tänavuse aasta ettevõtmistele mõeldes äratab Kuressaare teatri järjekordne “uus algus” igati lootust.

Pisut murelikuks teeb uhkelt renoveeritud Vene Draamateatri ebakindel sügishooaeg: kas suudetakse ikka  Moskvas koolitatud andekatele noortele näitlejatele kunstiliselt põnevaid väljakutseid esitada ja nad valutult kollektiivi integreerida? Pole just sage juhus, et terve näitlejate lend korraga ühte teatrisse tuleb. Kui niisugune õnn on õuel, tuleks neisse panustada tõsiselt ja loominguliselt. Noorte senised osatäitmised, eriti nende ühislavastus “Täna me ei mängi!” on tõestanud, et nad seda väärivad.

Murepilved pole kadunud ka Vanemuise teatri kohalt. Teatri uue draamajuhi Sulev Tepparti koostöö vanemuislastega jäi sedavõrd lühikeseks, et vaevalt võimaldas uuel liidril teatrisse sissegi elada. Koostöö lõpp päädis lakoonilise, mittemidagiütleva pressiteatega. Asjaolusid täpsemalt teadmata võib vaid oletada: äkki suhtuti Vanemuises juhikonkursi tulemustesse (Teppart oli ja jäigi ainsaks kandidaadiks) liiga pealiskaudselt? Või ei leidnud Teppart kombinaatteatri oludes Vanemuisele sobivat programmi ja koostöömeelt? Küsimused jäävad õhku rippuma… Loodetavasti tegeleb teater draamatrupi nn vahevalitsuse jooksul tõsiselt uue juhi otsimisega (kas konkurss ongi alati vajalik?) ja leiab võimaluse valida rohkem kui ühe kandidaadi hulgast. Raske ülesanne loomulikult, kui mõelda, et Vanemuise draamatrupp vajab senisest väärilisemat repertuaari, mis kombinaadi sõnateatrit muusikalide varju hingitsema ei jätaks. Õnneks ei hakanud ajakirjandus (eriti kollane) sellest sündmusest meediamulli puhuma, mida nii mõnegi juhivahetuse puhul üliagaralt teha proovitud. Ka Eesti Draamateatri ja Rakvere teatri direktorivahetuse neelas kollane ajakirjandus suhteliselt rahulikult alla.

Teatriaasta maskotiks valiti Paul, kes Sirbigi veergudel lugejaga oma päevikumõtteid jagas. Kindlasti kedagi ärritades-irriteerides, keda rõõmustades või õlgu kehitama pannes. Mõeldes sellele, et eesti teatri sünni juures oli ka üks Paul – Paul Pinna, vaid ajalooürikute põhjal teadaolevalt särav ja andekas näitleja, on teatriaastale tagasi mõeldes Pauli valimine maskotiks kuidagi sümboolne. Sest lavastajaideedest-kontseptsioonidest-teostustest rohkem jääb teatriaastast meelde pigem eesti näitleja. Olgu suure või väikese algustähega. Ja loodetavasti ei koli Paul keldrikorrusele nagu endised presidendid “Pehmetes ja karvastes”, vaid jääb siia, kuskile meie keskele, oma teatriasja edasi toimetama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming