“Läheb kõik, nagu soovisin…”

Maris Peters

VAT-teatri “Tormis” oli üllatusi, aga mitte palju. Nende vaatajate jaoks, kes on tuttavad VAT-teatri varasemate Shakespeare’i lavastustega, vaevalt seekordne ohtralt üllatusi pakub. Ikka seesama füüsilisus ja koomilistele elementidele rõhumine, vahest küll mitte (veel) nii vaba ja kaasakiskuv kui nende aastatetaguses “Cymbeline’is”, kuid samas orgaanilisem kui “Henry V-s”. Vatteaterlik rõhuasetus tingis muidugi ka mugandused: tehtud kärped tegid loo kompaktsemaks, kõrvale oli jäetud palju sellist, mis inglise keelt kõnelevates maades põhjustab vaidlusi ja arutelusid koloniaalsuse ja postkoloniaalsuse teemadel. Kuigi Prospero (Janek Sarapson) kasutamises loo keskse tegelase ja niiditõmbajana pole midagi üliväga originaalset, tekitas leierkasti ja vahelduvate saarepiltide kasutamine lavastuse lõpus ilmselt paljudel minuealistel nostalgilise äratundmishetke ja lõi mingi argipäevas tihti kaduma kippuva sideme lapsepõlve ja lapsemeelsusega. Kas mitte omaaegses Buratiino filmis, kus tegutses hoopis üks jõhkramate võtetega nukumeister-nööritõmbaja, ei päädinud kõik leierkastimotiiviga? Assotsiatsioone tekkis ka teiste, nukufilmiliste versioonidega “Tormist”. Seega igati soodne pinnas lustida koos nende saalis olnud lastega, kellest paljudele see oli ilmselt nende elu esimene Shakespeare’i-kogemus.

Siirast soovist avastamisrõõm kõigile alles jätta ei tahaks pikalt detailidel peatuda. Olgu siinkohal vaid õige põgusalt visandatud mõned jõujooned. Lisaks olukordi ja inimesi kontrolli all hoidvale Prosperole oli käesolevas lavastuses ka Mirandale (Kaia Skoblov) jagunud maagilisi võimeid. Huvitav segu tavapärasest naiivsest süütusest, mis sunnib käsi kokku lööma ja vastavastatud maailma ning selle asukaid millekski ebatavaliseks pidama, ning iseendalegi teadmata suurusega võlujõust. Igal juhul on selge, et sellise Miranda puhul poleks Calibanil (Tanel Saar) mingit erilist lootust.

Kuigi Calibani kutsutakse lavastuses peletiseks, mõjus ta võib-olla inimlikumanagi kui Tanel Saare “Cymbeline’is” mängitud Clotten. Selles suhtes on haluga vastu pead koputamine puupäisuse rõhutamiseks isegi natuke eksitav – pole teine nii rumal ühti. Heaks lahenduseks oli Calibani “paarimine” oma joomakaaslastega ning nende kolme (või peaks ütlema ühe?) omavahelistes suhetes on kindlasti veel uusi võimalusi situatsioonikoomikaks.

Esimese armastuse imelisuse üle pani tõeliselt muigama kohmakas ja nõrguke prints Ferdinand (Margo Teder), kes tundub saarerahva võlumeelevallas olles eriti äbarik ning kelle vastu Miranda huvi küll tõenäoliselt kohe kaob, kui ta uue imelise maailma teiste printsidega kokku puutub. Kuid see on juba üks teine lugu. Sestap – eelarvamustevaba ja muhedat tormikogemust!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming