Kvaliteetkriitiku kvaliteetarvustus

Kairi Prints

Molière: „Kvaliteetinimesed oskavad kõike ilma kunagi midagi õppimata” VHK ja Theatrumi „Kvaliteetinimene”, autor Molière, tõlkija Lauri Leesi, lavastaja Maria Peterson, kunstnikud Andri Luup ja Maarja Naan. Mängivad Indrek Jõe, Lea Kolde, Saskia Murumaa, Teele Pärn, Kati Ots, Lota Viik, Jonathan Peterson, Ott-Henrik Raidmets, Karmo Nigula, Saara Huimerind, Keiti Roosimägi, Karl Koppelmaa, Kati Ots, Ken Rüütel, Sebastian Talmar, Arnold Kommel, Jakob Tulve, Karl Eerik Valkna, Anna Kristin Peterson ja Maria-Netti Nüganen. Esietendus 15. V Theatrumi saalis. Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) teatrikooli tänavune diplomilavastus „Kvaliteetinimene” on hoopis teisest puust kui möödunudaastane „Ninasarvik” või ülemöödunudaastane „Lõõmav pimedus”. Kui kaks viimati nimetatut on mul hinge peal ja ilmselt sinna jäävadki – põhja loksuma, lõpuni väljaütlemata, edasist olemist mõjutama –, siis „Kvaliteetinimene” ujus pigem üle pealispinna: oli ja ei olnud ka, vesi virvendas ja siis see virvendus kadus. Muidugi on näidend ise hoopis teisest žanrist kui Vallejo või Ionesco oma, aga kindlasti on oma osa ka mitte nii kogenud lavastajal Maria Petersonil. Lembit ja Marius Peterson on osanud panna noored inimesed imesid tegema, Maria Petersoni lavastajakäe all valitseb siiski veel suur ebaühtlus. Ent selles ebaühtluses on ka midagi võluvat: haarav on Maria Petersoni töödele omane kirglikkus ja tahumatus, isegi robustsus. Kuna varsti võtab siin arvustuses nagunii sõna filosoof, siis lubatagu meelevaldselt hõisata, et Maria Peterson on teatrikunsti Derrida, kui Lembit ja Marius Peterson on näiteks Hegelid, kellel on maailm paigas (samas pidevas saamises), või Heideggerid, kes on säravalt poeetiline, sealjuures oma mõtte ja keelega (nt oma ilusate neologismidega) täpsem kui elu. Või kui mitte täpsem, siis tabavam igal juhul. Maria Peterson aga tabab ja ei taba, kusjuures tabamise ja mittetabamise vahekord on hägune. Kuna Molière’i tekstid on iseenesest väga paindlikud, siis nõuavad need lavastajalt seisukohavõttu ja sellele truuksjäämist. Siin tuleb mängu Maria Petersoni teatud ebajärjekindlus ja tuuleliplus (see pole etteheide, pean tuuleliplust pigem positiivseks kui negatiivseks omaduseks), mis astuvad Molière’i paindlikkusega mingisse imelikku suhtesse.

Molière’i näidendi „Kodanlasest aadlimees” (millest seekord on saanud „Kvaliteetinimene”) peategelast tunneb vist igaüks. Pururikas bourgeois Jourdain, kes tahab olla sinivereline ja kelle eesmärk pimestab kõik abinõud. Kvaliteediga on kiire, selleks võtab ta ette kvantitatiivsed mitteuurimismeetodid. Kaunid kunstid saab kähku selgeks, kui võtta kvaliteetõpetajatelt kvaliteettunde, filosoofiaga on veidi rohkem vaeva.
 
FILOSOOFIAÕPETAJA: Millest te siis alustada tahate? Tahate, ma õpetan teile loogikat?
HÄRRA JOURDAIN: Mida see loogika endast siis kujutab?
FILOSOOFIAÕPETAJA: Loogika õpetab meid kolme mõtlemistehte abil õigesti arutlema. /…/ Esimese abil saame õige ettekujutuse ümbritsevast maailmast universaalide vahendusel, teine aitab meil anda õigeid hinnanguid kategooriate kaudu, ja kolmandaga teeme õigeid järeldusi figuuride abil: Barbara, Celarent, Darii, Ferio, Baralipton.
HÄRRA JOURDAIN: Issand, kui koledad sõnad. Ei, seesugust loogikat ma küll ei taha.

Molière arutleb õigesti ja valdab universaale. Pole ajastut, kus selle näitekirjaniku tõstatatud probleemid puuduvad. Peale selle on Molière’i tekst ka pretensioonitu: selles mõttes, et tema näidendid ei nõua mingit kindlat lavastusstiili, painduvad palaganiks ja küündivad suure kunstini, annavad lavastajale palju ruumi. Vaatajal nii palju ruumi ei ole, võib piinlikkuse kätte surra nagu Vanemuise ja Ago-Endrik Kerge möödunudsuvise lavastuse „Ebahaige” puhul või hoopis imetleda peenust ning sügavust Theatrumi ja Lembit Petersoni lavastuses „Misantroop”, mille esietendus oli samuti eelmisel suvel. Maria Petersoni „Kvaliteetinimene” ei positsioneeru nende vahel, vaid pendeldab ühest teise, keskpaika peaaegu puutumata. Vaataja ei saa siis ka muud kui imetleda või piinlikkust tunda. Olgu, päris piinlik pole Theatrumis kunagi olnud, aga tüütuks läheb „Kvaliteetinimese” veiderdamine vahepeal küll. Algul vähem, lõpus juba rohkem, tipnedes „türklaste” etteastega etenduse finaalis. Läbi etenduse süveneb ka kontrast näitlejatöödes: esimene vaatus algab tugevalt, aga järjest tihedamalt hakkavad sisse pikkima dünaamika- ja diktsioonihäired. Ülemängimisest rääkimata. Loomulikult lubab Molière’i tekst kõike seda, aga küsimus on, kas ka lavastaja peaks nii palju lubama. Nii kõrguses kui ka laiuses, tiheduses kui ka pikkuses.
 
FILOSOOFIAÕPETAJA: Tahate ma õpetan teile eetikat? /…/
HÄRRA JOURDAIN: Ja millest see eetika pajatab?
FILOSOOFIAÕPETAJA: Eetika määrab inimese kõlbelise käitumise, aitab inimesel oma kirgi taltsutada ja …
HÄRRA JOURDAIN: Jätke järele. Ma olen kirglikum kui vanakurat ise, nii et mingi eetika ei suuda mind vaos hoida.

Eetiline käitumine peaks tagama inimese kvaliteedi. Aga mis asi on üldse kvaliteetinimene? Täiesti jaburalt kõlab ju, aga nii palju tänapäevasemalt kui „Kodanlasest aadlimees”. Nii et arvustamise all oleva lavastuse pealkiri on väga osav väljanope näidendi tekstist. Kuigi inimtüübid sadade ja tuhandete aastate vältel väga ei muutu (vt nt Theophrastose „Inimtüübid”, kirjutatud 300 aastat enne Kristust) ja „vannabiid” on alati olemas olnud, on nüüdisajal inimeste nn kvaliteedimarkerid ähmastunud rohkem kui varem. Tegelikult on nii Theophrastose ja Molière’i ajal kui ka nüüd inimese näilise kvaliteedi määranud teiste inimeste heakskiit, aga mida aeg tagasi, seda ühtlasemad paistavad olevat hinnangupõhimõtted. Kuigi, ajalugu loovad võitjad, kvaliteetinimesed ise, nii et võib-olla tunduvad saja või tuhande aasta pärast ka meie aja kvaliteedimarkerid ühtlased. Näiteks keha ja raha. Või palju asju. Või kehaosad, mis ei lagune. No ma päris tõsiselt seda ei mõtle, aga igal juhul tõsisemalt, kui saaks mõelda mingist tõelisest kvaliteedist, mida on võimalik mõõta. Kui oleksid olemas inimese kvaliteedimarkerid, siis ei oleks olemas inimest.
 
FILOSOOFIAÕPETAJA: Ehk soovite siis õppida füüsikat?
HÄRRA JOURDAIN: Ja millest see füüsika siis patrab?
FILOSOOFIAÕPETAJA: Füüsika käsitleb kõiksugu loodusnähtuste seaduspärasusi, mateeria olemust, metallide, mineraalide, kivide, taimede ja loomade omadusi, meteooride, vikerkaare, vulkaanipursete, komeetide, välgu, pikse, kõue, vihma, lume, rahe, tuule ja tormikeeriste tekkepõhjusi.
HÄRRA JOURDAIN: Teie füüsikas on liialt igasugust riginat-raginat, nagu paljuvõitu ühe teaduse kohta.

Kui võtta selline loodusnähtus nagu teatrikooli lõpetajad, siis riginat-raginat seal tavaliselt jagub, sügavamad seaduspärasused selle mateeria olemuses alles kujunevad. Kui kahel eelmisel aastal on VHK teatrikooli lõpulavastustes puudunud täielikult igasugune kooliteatrilik veiderdamine, siis „Kvaliteetinimeses” seda näeb, ent jätkub ka puhtaid, kauneid stseeni- ja rollilahendusi. Peas kipub rähn toksima küsimust, et on see nüüd hea või on halb, kus on kvaliteet-rämehuumori ja laadanalja vaheline piir. Kas ma kortsutan kulmu sellepärast, et mulle ei meeldi, või sellepärast, et ma olen igisev teatrikriitik? Kas ma tahan olla kvaliteetkriitik, aga ise ei oska rähni küsimustele vastata? Tahaks kuulata päris kvaliteetkriitikute arvamusi, aga keegi ei räägi. Nii jääbki sellest lavastusest maha teatud nõutus. See nõutuks tegev tagaliin on tegelikult potentsiaal, millega lavastaja oleks võinud julgeminigi mängida. Kui juba kontrasti, siis täiega. Kui juba rigin-ragin, siis olgu püstol seinal … Enam-vähem selliste tagurpidi-tõdedeni jõuab ka Jourdain, kodanlasest kaupmees, kellest saab inimkvaliteedi tippmark – mammamuši. Lavastuse näitlejakvaliteedi tippmargiks saab selle kehastaja Indrek Jõe, kes on paras meteoor teiste teda ümbritsevate loodusnähtuste (välgu, pikse, kõue, vihma, lume, rahe jne) taustal. Aga kõik see kokku läks mulle ikkagi veidi paljuks ja tervikuelamus jäi tulemata. Siiski sai väärt ja vajalikke osaelamusi. Siia tahaks üht Aristotelest, kes kõik nähtused kiirelt ära organiseeriks ja süsteemi paneks, sest Derridale oleks vaja konkreetsemat hüppelauda, et ta saaks olla mõnusamalt ebakonkreetne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming