Kuulates haldjat

Kairi Prints

Helsinki Dance Company „Haldjas”, koreograaf Jyrki Karttunen, valgus-, heli- ja videokujundaja Kimmo Karjunen, muusikaline kujundaja Leena Joutsenlahti, kostüümikunstnik Marja Uusitalo. Külalisetendus 20. IITallinnas Salme kultuurikeskuses.

Soome koreograafi Jyrki Karttuneni „Haldjas” on aktiivset lavaelu elanud juba kaksteist aastat – tantsulavastuse kohta on see aukartustäratavalt kõrge iga. Eesti etenduse toimumispaik Salme kultuurikeskus on juba ise alati omaette ajarännak – kõik need tursked ja pahurad valvurnaised, valgete hiigelvuntsidega jutukad laohoidjad, kusagil ei tea mitmenda korruse paksu vaibaga vooderdatud hämara koridori ühe ukse taga istuv Tähtis Direktor ja no kui isegi rohkem ringi luusida ei jõua, siis vähemalt maast laeni peeglid garderoobis, mille ees daamid juukseid kammivad, nii et õhku vallanduvad parfüümi ja pidulikkuse pahvakud … Kõik see on täpselt paras ettevalmistus kohtumiseks „Haldjaga”.
Lavalaest ripuvad alla poolläbipaistvad kangad. Neile projitseeritakse videosid, nende vahel, ees ja taga liigub tantsija. Päris- ja videohaldjad suhtlevad omavahel, nagu nad oleksid koos laval. Mingis mõttes kaovad ajalised piirid: ammu salvestatud videotegelased astuvad lähikontakti tantsijaga, kes elab, liigub ja tunneb siin ja praegu. Nii elab minevik siin ja praegu ning samamoodi viib praegu toimuv oma puhangu minevikku. Minevikku ei saavat muuta, aga siin võib selles väites kahelda. Minevik on olevikus ja olevik on minevikus. Kus on surelikkus? Seda pole, sest haldjad ei sure. Kes teab, kas nad ka elavad või mida nad üldse teevad. Või on nad lihtsalt mingi osa inimestest. Ma arvan, et äkki ongi. Vähemalt Jyrki Karttunen oli laval inimese see osa, mida ma imetlen: mõtlev, mänglev, tähelepanelik, katsetav, loomulik, loomalik, kõhklev, kuulav, kohmetu, uudishimulik, lapsik, otsiv, vabandav, uhkustav.
Haldjalik on inimese see osa, mis ei ole läinud tuimaks, mis ei ole hakanud veel surema. Mõnikord tundub mulle, et vaevalt on inimene saanud täiskasvanuks, kui ta hakkab kohe surema. See on muidugi öeldud julmalt ja koledasti ning päris nii ma tegelikult muidugi ei mõtle, vähemalt enamiku inimeste puhul mitte. Inimesed, keda ma tunnen, hindan ja armastan, pole küll seda nägugi, et nad surema hakkaksid. Nende mõnede võõraste inimeste kohta, kes tunduvad kui elavad laibad, ei ole mul tegelikult õigust niiviisi öelda, sest neid ma ju ei tunne. Vaatad ja mõtled küll, et näe, kõigepealt lõpetas otsimise ja leppis pakutavaga – ilustas selle ideaalseks –, siis kaotas kõhkluse ja hakkas enesekindlust esitama, siis katkestas katsetamise ja hakkas tegema ainult neid asju, mida ta juba oskab, viimaks unustas ka kuulamise, sest see muutus mugavale mullile ohtlikuks. Suretas inimlikku, tunne tunde haaval. Aga võib-olla on sellises inimeses midagi muud, mis hoopistükkis hakkab järjest rohkem elama, aga mida ma ise oma kitsuse ja rumaluse tõttu näha ega taibata ei oska.
Lavastuse kohta, mis on nii kaua laval püsinud, on ilmselt kirjutatud tohutult arvustusi. Ma pole neid veel lugenud. Enne tuleb kirjutada ja alles siis saab lugeda. Sest nii on kõige raskem – keegi ei toeta ja peab nii palju mõtlema. Raskeid asju on raske alustada. Neid lükkad kõige rohkem edasi, sest kui hakkad mõtlema, võid jääda kurvaks. Aga teha midagi ilma mõtlemata, liigselt materjali kogudes, turvaliselt toetudes on veelgi kurvem, sest tunne on sama tühi kui ilus ümmargune lause arvustuse lõpus. Lause, mis ei saa teha kedagi ei õnnetuks ega ka õnnelikuks.
Jyrki Karttuneni „Haldjas” on just täpselt seesugune lavastus, mis võib teha õnnelikuks ja õnnetuks. Ta kirjutab ennast, enne kui lugema hakkab. Videohaldjad teevad endaga erisuguseid asju ja proovivad siis ennast lugeda. Pärishaldjas proovib videohaldjaid lugeda ja nende eeskujul arglikult ennastki veerida. Kõik need haldjad kokku on otsiv ja kõhklev inimene, kes õpib ennast kuulama. Kõrvu tuleb treenida, et teisigi kuulda, maailma kuulda. Selles etenduseks toimubki üks suur kuuljaks saamine. Inimene jääb iseendaga üksi, et saada iseendaga mitmeks ja õppida kõike seda ilusat, mis meile on antud.
Nüüd on aeg tulla korra haldjate juurest maa peale tagasi, sest päris sellist kaunishinge kõigist teatrit vaadates siiski ei saa. See ilu ja harmoonia, poeetiline elamus puhta hingega ja pisaraga silmanurgas on kihina täiesti olemas, aga inimene, kes teatrisaali põranda jalge alt üleni kaotab, muutub lõpuks Andrus Kiviräha raamatu „Maailma otsas” üheks tegelaseks, teatriarmastajast Vooremäeks, kellele iga etendus on suurepärane – sai nutta ja sai naerda. Samavõrd suurepärane on talle kogu elu oma kõige pisemates väljundites. Vooremäe on suurepärane inimene, aga ta ei saa väga teisi inimesi mõjutada, sest ta polegi tegelikult enam inimene, vaid haldjas. Temasse pole jäänud midagi vastikut. Ja kui heal ei ole halba tausta, siis see ei mõjuta enam inimkonna ühise keha arengut. Kentsakaid ei kuulata. Paraku.
Aga enne kui järjekordselt kusagile haldjate juurde hõljun, haaran kinni sellestsamast kuulamisest. Sest tegelikult tahtsin veel rääkida muusikast ja seda hoopis vähem lendleval moel. Vaatamata kogu ilule, mida silm nii-öelda kuulas, ei tahtnud kõrv sugugi nii hästi kuulata. Mulle on mulje jäänud ja vist on päriselt ka nii, et alati, kui kusagil on mõni haldjas, peab otsekohe flööt mängima hakkama. Natuke hakkasid kõrvad valutama etenduse esimeses pooles. Edasi läks paremaks, veidi kumedat monotoonset drone’i neutraliseerisid kõrvavalu ja eriti hea hakkas siis, kui läbi juba peaaegu kuuldamatusse kaugusse kadunud flöödihelide tungis kuulmetorusse lausa atmosfääriline trumm ja bass. Vot see on haldjas! Aga no siis tuli flööt millalgi tagasi. Ega see muidugi nüüd teab mis hull asi olnud, lihtsalt pani mõtlema selle peale, et eks ole, haldjad on eksisteerinud aegade algusest peale – arvata võib, et flöödi trillerdused on neid ennastki surmani ära tüüdanud. Nii et teen ettepaneku pakkuda edaspidi haldjamaailmale põnevamat muusikavalikut. Trumm ja bass, miks mitte ka dub, trip-hop või dark ambient. Need tunduvad nii hästi neile sobivat ja võimalusi on veel tohutult, ka live-muusika žanridega loomulikult. Hooligem haldjatest.
Aga peamiselt hooligem haldjatest iseendas. Nii palju on meis peidus neid meid, keda me ei lase kunagi välja. Jyrki Karttunen näitas ilusalt ette, kuidas tõsta „ise” enda seest välja ja siis temaga kontakti otsides õppida tundma ja mõtlema. Siis tuleb tõsta teine „ise” endast välja ja niiviisi kartmatult suremise asemel elama hakata. Sest suremine ootab kõiki meid kunagi ees niikuinii – aga kas ka elada õnnestub, oleneb juba endast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming