Kuula ja sa näed!

Lea Tormis

Ühes uduses päevas paotub näitleja elusaatus ja elurõõm. 1957. Ita Ever ja Olev Eskola Rudolf Alleri kuuldemängu „See juhtus nii …” proovis.

Ma ei tea, kui kuulatav ja populaarne raadioteater praegu üldse on. Aga uusi ja huvitavaid kuuldemänge aina tekib, ja sellega on seotud paljud andekad inimesed. Järelikult tühja tööd ei tehta ja on kuulajaid ka peale minusuguste, kellel on see harjumus juba lapsepõlvest saati. Loodan, et kuulavad ka nooremad inimesed. Ja tahaks, et üldse teadvustaksid endale selle võimaluse ka need, kellel muidu enam raadiokuulamise harjumust ei ole.

Olen raadiot üsna regulaarselt kuulanud 30ndate aastate lõpust alates. Eks lapsena pigem raadio-onu Felix Moori saateid. Teadlikult hakkasin kuuldemänge kuulama pärast sõda. Usun, et pidevama raadiokuulamise harjumuse saidki  just need, keda toona „muud kanalid” segada ei saanud. Praegu võib kuuldemäng jääda lihtsalt atraktiivsemate ja moodsamate meediasündmuste varju. Aga varem oli väga paljudel inimestel harjumus õhtuti neid kuuldemänge kuulata. Ja Raadioteatri 80. sünnipäeva puhul (mu meelest see toimis juba ka Eesti kutselise teatri juubeliaastal) on väga väärtuslik, et korratakse vanu kuuldemänge. (Pole jälginud, kuivõrd need on järelkuulatavad Internetis.) Lausa hädavajalik peaks see olema neile vähestele, kellel on minuga sarnane eriala, kas siis teatriuurijatele, -ajaloolastele või -kriitikutele. Sest eriti varasemad, vähemalt 60ndateni tehtud kuuldemängud vahendavad teatrilavastusi, mis mingil muul kombel pole säilinud. Millest ei ole filmi, videost rääkimata. Aga kuuldemängudes on olemas kõik tolleaegsete tippnäitlejate hääled, peegelduvad ajas muutuvad lavastuslikud tõlgendused. Usun, need kuuldemängud võiksid põnevad olla ka tavalisele teatrihuvilisele, aga eriti muidugi inimestele, kelle huviala on kultuuri- ja teatrilugu, neile peaks kuuldemängu kuulamine lausa kohustuslik olema. See on eriline elamus, eriti kindlasti neile, kes uurivad, kuidas muutub lavakõne, kuidas üldse muutub avaliku kõne laad ja intonatsioon. Kui huvitavad isikupärased hääletoonid olid omaaegsetel näitlejatel ja kui põnevaid rolle nad said mõnikord teha ka vanades originaalkuuldemängudes, mis ei ole tehtud teatrilavastuste põhjal. Kuuldemängud annavad teada sellest, kuidas on muutunud meie keel, keelekasutus. Kui oleksin noorem, võtaksin selle spetsiaalse uurimise teemaks! Sest tänu korralikule raadioarhiivile saaks suurepärast materjali võrdleva keelekasutuse uurimiseks, olgu siis teatrikunsti, näitleja või laiemalt kultuuriloo seisukohast.

Kuuldemängude arhiiv on omaette väärtus, vähemalt kultuurihuvilistele kindlasti. Olen mõelnud, et võiks CD-dena välja anda parimate, ka teatrilooliselt huvitavate kuuldemängude antoloogia, mida saaks kasutada kultuurierialal tegutsevates koolides – miks mitte ka tavakoolides.

Audioraamatud on päris populaarsed, mitte ainult vaegnägijate või autosõitjate hulgas. Paratamatute rutiinsete kodutööde juures on raadio parim seltsiline.

Tänapäeval tuleb juba eraldi rõhutada seda, kui tähtis on  video- ja arvutiajastul raamatute lugemine. Mitte ainult eruditsiooni, vaid ka inimese fantaasia, mõtlemise, keelekasutuse ja kirjaoskuse mõttes. Teatrikooli vastuvõtueksamitel võib aasta-aastalt tajuda, kuidas ainult visuaalse meedia tarbimine ja raamatulugemise vähenemine hakkab kujutlusvõimet standardiseerima, mõjutab fantaasia arengut ja ka kirjaoskust. Praegu pole olukord veel väga hull, aga sellele ohule tuleks reageerida. Nägemine on inimese olulisemaid vastuvõtukanaleid. Kuid igasugune pildiline kunst annab vaatajale ette kindla tõlgenduse, arusaamise, formaadi, millest hiljem on küllalt raske loobuda. Kuuldemäng nõuab jälgijalt rohkem isiklikku mõttelendu. See võiks arendada ka keskendumisvõimet. Praegusel ajal kuuldavasti on koolis üks põhiprobleeme, et väheneb võime pikemaks ajaks välja lülitada ümbritsevad ärritajad ja keskenduda, süveneda. Kuuldemäng nõuab peale kuulamise-keskendumise veel erksat fantaasiatööd. Kuna võtad vastu ainult kõrvaga, siis on tähtis, millised kujutluspildid tekivad, mida loed välja kuuldemängu helitaustast, näitlejate intonatsioonist rääkimata. See kõik arendab. Sellepärast on intensiivne kuulamine väga tähtis, noorpõlves eriti.

Raadioteatri värskeimat kuuldemängu, mis esmakordselt kõlab eetris homme Vikerraadios, Andrus Kiviräha „Üks udune päev” kuulasin tõesti rõõmuga. Kuulasin ja mõtlesin, et jälle tuleb Kivirähka kiita, see kipub juba harjumuseks saama! Et ta nii palju jõuab! Kuigi ta enda arengu seisukohalt võib see olla ka teatud ohumärk. Aga antud juhul tuleb tunnistada, et Kivirähk on osanud leida lähenemise, mis mahutab palju suhteliselt lühikesse aega (kuuldemängu pikkus 37 minutit). See lugu Salme Reegist on ju oma tähenduslikkuses iseenesest väga lihtne. Tundub kuidagi endastmõistetavana. Tulla kuuldemängu sellise ülesehituse peale, see nii napilt ja kargelt, kuidagi õhuliselt läbi viia! Lihtne, aga mitte lihtsameelne, väike vinjett, mis sisaldab palju rohkem kui esmapilgul paistab.  

Lugu algab üsna tavapäraselt: varahommik, Salme on kodus, valmistub kohvi jooma. Akna taga haugub järelejätmatult koer, ja Salmel pole kahju talle oma viimast kotletti visata. Äkki ootamatu uksekell – ja ukse taga on Rops. Kisub pisut kummaliseks, aga Salme puhul ei saa imeks panna. Edaspidi hakkab vaikne kummastatus kasvama.

Reegi kõige suuremad austajad läbi aegade olid lapsed (nii teatrilavastuste kui kuuldemängude puhul). See praegune kuuldemäng kõlbab väga hästi kuulamiseks ka lastele. Kui laps vähegi keskenduda suudab, siis on see üks loomulik, arukas ja poeetiline lähenemine rasketele teemadele: vananemine, surm. Kivirähk räägib nii, et see ei tee lapsele haiget, vahest mõistab laps kas või intuitiivselt olulisi tähendusi. Täiskasvanule ja eriti Reeki tundvale-näinud-kuulnule ütleb „Üks udune päev” kindlasti rohkem. Aga ma usun, et ütleb ka neile, kes ei tea eriti palju Salme Reegi osatäitmistest, sest kuuldemängu käigus tulevad endastmõistetavalt esile tema põhirollid. Need rollid on väga leidlikult kuuldemängu loomulikku käiku sobitatud, nagu ka suhe Ropsi tegelaskujuga ja Ropsi funktsioon selles mängus on hästi välja mõeldud.

 

(Järg pöördel.)

(Algus lk 9.)

 

Meenutatakse ka, et Reek tõesti jõudis väga paljudele üritustele, igal pool võis teda näha ja kõik imestasid, kuidas ta on oma vanuses nii krapsakas. Aga see oligi Salme Reegi üks oluline käitumismotiiv – kõigele ikka kaasa elada! Saame justkui möödaminnes teada mõnest Reegi isikuomadusest, veidi tema perest ja päritolust. Hakkasin mõtlema, et niisugusel kuuldemängul on väga suuri eeliseid näiteks Salme Reegi mälestussaate ees, kui seda tegema peaksin. Küllap ma räägiksin Reegist, vahele lükiksin katkendeid tema rollidest. Aga siin on palju kompaktsemalt ja kunstilisemasse vormi valatud põhiteave Salmest, mitte nii põhjalikult, aga meelde puutuvalt räägituna. Kultuurilooliste näitemängude puhul  olen teatriajaloolasena ikka mõelnud, et teatri uurimine tema enda vahenditega on tegelikult üks väga hea moodus. Sõnastamatus, kunsti sõnastamise raskus, nagu taandub, kui saab ajalugu lahti mängida. See on ka selle kuuldemängu eelis.

Võiks ju öelda, et trammisõidu läbiv kujund kordab Kiviräha näidendi „Voldemar” rongisõitu. Aga mis sellest? Mõlemad võtted pole küll väga originaalsed, aga väga omal kohal seoses portreteeritavaga. Kui Salme Reek peab sõitma, olgu Tallinna linnas või abstraktsemas ruumis, siis pole enam võimalust sõita hobuvankris, mis talle võib-olla sobiks, aga auto oleks ebahuvitav. Salmele sobib just tramm, mis kulgeks nagu tuttaval liinil ja samas hoopis teise dimensiooni. (Meenub, et ühes vanas telefilmis luges Juhan Viiding luuletusi trammis sõites.) Kivirähk ei ole midagi uut leiutanud, aga see võte on funktsionaalne.

Kuuldemängu kuulama asudes olin tekstiga juba tuttav. Lugedes pelgasin veidi: ei tea, kas sinna Reegi enda häält lisatakse, tema rollikatkeid, mis oleks ju mõeldav. Seda on pisut kasutatud, aga just parajal määral, väikese vihjena. Püüdsin oletada võimalikku muusikalist kujundust: mõeldes udule, mis kuuldemängus on oluline kujund, või viitele, et tegevus tavalisest argipäevast hoopis teisele tasandile kulgeb – kas seda püütakse muusika abil edasi anda? Aga mingeid erilisi heliefekte kuulates ei tajunud ja ka liiga pealetükkivat muusikat mitte. Mis oli hea. Kartsin küll, et kohe tuleb Griegi „Åse surm” „Peer Gyntist”. Ei tulnud ja selle eest olen tänulik. Ei olnud standardmõtlemist, oli vajalikult meeleolu loov ja vaikselt tekkiv või taanduv helifoon. Põhiliseks jäid näitlejad.

Näitlejate valik tundub väga sobiv. Ega Ülle Kaljuste ei pea rääkima täpselt Salme häälega, aga tal on küllalt Salmet kuulnuile tuttavaid nüansse. Rääkimata  nii salmelikust naerust. Hetk finaalis, mil ema Åse tekst Salme Reegi ammu salvestatud esituses läheb üle Ülle Kaljuste häälele, toimib peaaegu katkematult, märkamatult. Loomulik ja sujuv üleminek.

Lavastuses on parasjagu eleegilisust. Kui ma midagi üldse oskaksin ette heita, siis algusstseenides, kus me veel täpselt ei tea, mis õieti toimub, mõjub loomulik kodune õhkkond ruumitajult kuidagi steriilsena. Mitte et ma just olmelist täpsustust ootaksin. Alguses, lauatagustes stseenides Ropsiga, oleksin tahtnud pisut õhku üksikute fraaside ja lõikude vahele. Mõnda mõttepausi. Aga see on ka ainus, mida oskan ette heita. Koer, kes õues haugub, on hääle järgi otsustades õige pisike – sobib! Meeldis, et ei olnud liiga palju olmelisi taustahelisid. Kui Salme ja Rops jõuavad kodunt välja, uttu vaibunud linna, on helitausta diskreetsus, mis hakkab muutma meie aegruumilist taju, hästi paigas. Ka tramm ei pürgi liiga konkreetseks.

Kogu lugu keskendub kahele häälele: Salme Reek (Ülle Kaljuste) ja Rops (Mari Lill). See kaheplaaniline roll sobis Mari Lillele väga hästi. Alguses teeb Lill Ropsile iseloomulikku „masinahäält”, tuletades meelde omaaegset „Ropsi” lavastust, kuid märkamatult loobub liigsest mehaanilisusest. Nende omavaheline duett, väiksed aasivad nügimised, on väga nauditav ja nüansseeritud.

Üksikud hääled, mis hiljem sisse tulevad, igaühel paar lauset öelda, on ka läbi mõeldud. Juba see, et nendes ühe-kahe lause rollides teevad kaasa tippnäitlejad, on omaette märk  kuuldemängu olulisusest näitlejatele-kolleegidele. Muidugi, kui Lembit Ulfsak hääldab sõna „pioneer” äkki  venekeelsena, siis mõtled, et teised sõnad on tal ju väga heas eesti keeles. Ju see on vihje, et pioneerindus kuulub juba ühte endisesse aegruumi, nagu ka sõna „molodets”. Ühtlasi on see ka omapärane vihje Salme Reegi pioneer Galja rollile ühes Eesti-aegses nõukogude näidendi lavastuses („Õnnelik abielu”, 1936). Ja see kummaline trammijuht, keda paari lausega kehastab Ain Lutsepp! Kes väidab, et ta Salme Reegi Nikituška („Tagahoovis”, 1955 ja 1963) eeskujul samuti „sööb sitikaid”. Tüüpiline Kivirähalik nihestus, aga samal ajal vihjab samuti üleminekule teise dimensiooni. Tänaval Salme poole pöörduv naine (Elisabet Tamm) oleks nagu tavategelikkusest pärit, aga tänu temale tuleb esile muutuv ajamõõde ja üks Salme Reegi olulisi varaseid rolle, mis on praegu taas tuttavaks saanud kindlasti tänu sellele, et Reek luges romaani „Väike lord Fauntleroy” ka raadios.

On tunda, et lavastaja Astrid Relve, helirežissöör Külliki Valdma ja muusikaline kujundaja Tõnis Kõrvits on Reegiga raadios koostööd teinud. Eriline südamlik suhtumine peegeldub selleski, kuidas kuuldemäng tehtud on. Jääb helge järelmõju. Selle CD, millelt enne homset esietendust kuuldemängu kuulasin, viin EMTA lavakooli. Ehk kuulab keegi veel!

 

Esmamuljet kuulas Margot Visnap

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht