Kustunud meeste pihtimused ehk Tants ümber surnud naise

Kairi Prints

Ilus ja poeetiline lugu, mille iga sõna on lihvitud nelikümmend aastat.      Sándor Márai, „Küünlad põlevad lõpuni”,  Christopher Hamptoni dramatiseering samanimelise romaani põhjal, tõlkinud Triin Sinissaar. Lavastaja Indrek Sammul, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Hannes Kaljujärv (külalisena Vanemuisest), Arvi Mägi ja Vilma Luik. Esietendus Ugala väikeses saalis 11. IV.  Ugala teatril tuli hiljuti üle elada keeruline aeg, kuid uue peanäitejuhi Indrek Sammuli esimene sealne lavastus „Küünlad põlevad lõpuni” ei taha sellest kõigest midagi teada. Tegemist on „puhta teatriga”, mis teeb oma  eneseküllasusse sissevaatava soorituse; ta küll puudutab inimesi, kuid pealetükkivalt (läbi) ei katsu. See töö jääb vaataja enda teha. Juhul, kui ta üldse vaevub. Dramatiseeringu Sándor Márai romaanile on teinud Christopher Hampton ning andnud sellele omalt poolt lühema pealkirja – „Embers” (tõlkes „Hõõguvad söed”). „Embers’i” maailma esietendus toimus 2006. aastal Londonis Yorki hertsogi teatris (Duke of York’s Theatre), peaosades Jeremy Irons ja Patrick Malahide, lavastaja Michael Blakemore.

Márai kirjutas oma romaani juba aastal 1942, kuid nagu näha, söed pole mitmekümne aastaga sugugi kustunud ning leek võib uuesti süttida. Tuli tuha all hõõgumas nii loo sees kui ümber, siirdume Londonist tagasi Viljandisse vaatama, kas lõpuks lahvatab leek, mis kogunend salaja. Lavastuse tegevus leiab aset Teise maailmasõja  päevil, kuid maailmal pole selles loos mingit tähtsust. Olulised on vaid kaks meest ja üks naine – kolmnurk, mille kaks teravnurka üle pika aja kohtuvad, sest ainult koos saavad nad moodustada mälestuse täisnurgast. Selle meenutuse sündmuspaigaks on vana Ungari loss, kus kunagised parimad sõbrad kooli- ja sõjaväepäevilt üle neljakümne aasta kohtuvad. Endine sõjaväelane, kompromissitu ja väärika hoiakuga Henrik (Hannes Kaljujärv) elab koos  oma vana amme Niniga (Vilma Luik) vanas perekonnahäärberis, mis on tiine noorusmälestustest ja -tunnetest, kuid mõjub erakliku ja depressiivse peremehe valdusena seda tühjema ja kõledamana.

Henriku ja tema amme pingsast dialoogist etenduse algul on kuulda Suurt Ootust. See pole lihtsalt külaline, kelle vastuvõtmiseks üksildusega harjunud loss on ärevalt paigale tardunud. Koos külalisega oodatakse n-ö viimast  võidmist, et kaks vana meest rahus oma meeled surma poole suunata saaksid. Tuha all hõõguvad söed tuleb veel viimast korda lõkkele puhuda, et need viimaks lõplikult kustuda saaks. Konrád (Arvi Mägi) tuleb. Tuul puhub talle järele kuivanud lehti. Kaks elatanud meest uurivad teineteist pikalt. Pikalt. Nelikümmendüks-aastat-ühes-hetkes-pikalt. Jutt veel ei jookse, aga ise on mehed küll seda nägu,  et jookseks parema meelega eri ilmakaarte poole, et kogu eelseisvat vestlust veelgi edasi lükata. Nagu loo lõpus selgub, ongi tegu kahe omamoodi argpüksiga, kellest üks ei julgenud oma elu elada ja teine ei julgenud sellest loobuda. See on üks tõlgendusviis, kuid nii mitmetahulises loos ei tasu ühte tõlgendusse kindlasti kinni jääda. Üldsegi, kui ma siin pead murdsin, kuidas sellest kõigest kirjutada, tuli mu algkooliealine laps ja andis soovituse: kirjuta, et oli selline etendus: üks mees ütles teisele „blä-blä-blä-blä-blä” – ja kõik. Ka see on täiesti võimalik tõlgendusviis ja aeg-ajalt saalist kostvad sügavad ohked ja mõned etendusejärgselt kõrvu jäänud „maisaandmidagiaru”fraasid tõendasid, et lugu oli tõesti keeruline, sünge ja üldsegi mitte lõbustav.

Ühest küljest võib see lugu tõesti hulluks ajada: mingid kaks vanameest vigisevad oma masendava elu pärast, kuigi nad ise ei teinud  midagi, et see elu kuidagi paremini välja kukuks. Okei, oli jama ühe naise pärast, proovile pandi õilsus, sõprus ja au. Sõber reetis sõbra, tegi palju paha, põgenes lõpuks, saba jalge vahel. Kogu see au ja väärikuse teema kui absoluut, kogu olemise lähtealus jääb tänapäeva mõttekontekstis kuidagi kaugeks ja oma paindumatuses veidi naeruväärseks. Täiesti jabur tundub selliste asjade pärast eluaeg halada. Henrik on kandnud endas aastakümneid  viha ja solvumist ning Konrád on sama kaua kannatanud häbi, aga ei, aitäh! Ei teki mingit tungi samastuda. Tahaks hoopis karjuda, et saage üle! Elage ometi edasi, teie iha objektist on järel ähmane mälestustes kangastuv naisefiguur ja kimp luid triiphoone taga mulla all! Teisest küljest on tegemist äärmiselt ilusa ja poeetilise looga, mille iga  sõna on lihvitud nelikümmend aastat, et vestluses teemandina särama lüüa. Konrád on oma möödunud elu paigutanud kaunitesse kujunditesse, mida ta esitab kui luulet, olemata ise päris kohal. Ta jutustab troopikast, Viinist, oma vanemate kannatustest tema õnne  nimel, mis jäi tulemata – kõigest, mida ta on armastanud või vihanud, kuid on tunda tema tugevat distantsi nendest asjadest. Ta on elust väsinud ja mõtetega juba kõigest kaugel. Henrik on see, kes Asjast räägib. Etenduse edenedes saab vestlusest üha enam monoloog. Konrád kuulab. Hannes Kaljujärv on oma rollis kindel ja tugev. Lavastuse üldmeeleolu äärmise aegluse ja staatilisuse taustal, ainsaks tegevuseks istekohtade vahetamine või sigari  süütamine, mõjuvad Kaljujärve kehastatud Henriku paar röökimisstseeni lausa ehmatavalt ja veidi kohatult. Läheb kuidagi tasakaalust välja. Kaljujärv tundub kohati liiga teravalt nurgeline, et mahtuda Henriku küll veel nurgelisse, kuid aastatest lihvitud mehe rolli. Arvi Mägi on Konrádi rollis täpne ja tundlik.

Kuulata pole kerge. Üle mängida oleks palju kergem ja seda Mägi ei tee. Ta päriselt kuulab, ta nägu, silmad ja keha töötavad kuulamise rütmis, tema  liigutustes, kuid eriti just liigutuste tegemata jätmises on pinge, mida on nauditav jälgida. Need kaks meest moodustavad kokkukõlava ansambli, nad tunnetavad üksteise rütmi täiuslikult, mis paneb täiesti uskuma, et tegemist on lapsepõlvesõpradega. Sõprusest räägib teatritükk palju. Henrik alustab teemat ettevaatlikult, rääkides sõprusest Platoni tähenduses kui üllaimast tundest, sellest, kuidas tõeline sõber aktsepteerib  teise vigu ja nõrkusi, ning kui peaks selguma sõbra truudusetus, ei saa seegi muuta sõprust olematuks. Kas Konrád oli oma sõbrale truudusetu, ongi see, mida sõprade viimane kohtumine peab selgitama. Siit avaneb üks kogu loo huvitavamaid ja tugevamaid küsimusi: kas faktidest piisab, et tõestada kellegi süüd või truudusetust? Jutt on tõestatud faktidest. Järgneb sügavalt filosoofiline vastus: faktid üksi ei otsusta  midagi, tegu pole veel tõde.

Tõesti, reetmine ei ole tegu ise, vaid midagi hoopis keerukamat, mis peidus sügaval pinna all. Tavaliselt muidugi inimestel pole aega nelikümmend aastat juurelda, mis täpselt juhtus ja mida see kõik tegelikult tähendab, ning on üldine tendents, et otsused tehakse ja hinnangud  langetatakse väga pealiskaudselt. See pole etteheide, vaid paratamatus. Elu hind. Teine oluline tunne, mida lavastus käsitleb, on kadedus. Mitte labane hoian-kõik-endalekadedus, vaid Kõikehõlmav Kadedus, mille tugevad juured peituvad rahulolematuses iseendaga. Tunne, et teiste päralt on maailm ja endale on jäänud vaid pudemed. Kui sellise kadedusega on põimunud arutu uhkus, on tulemuseks inimene, kes ei rahuldu enam millegagi, mis tema elul talle pakkuda on. Nagu mainib oma monoloogis ka Henrik: „Kes ei võta vastu osa millestki, see tahab ilmselt kõike, tervenisti.” Selline inimene teeb teised õnnetuks, kuid on ise kõige õnnetum. Jällegi Henriku sõnadega: „Iha olla teistsugune kui sa oled. See on kõige suurem löök, millega saatus võib inimest karistada.”

Maailm võib neid kahte meest armastada  või vihata, pilgata või hukka mõista, kuid koos leiavad nad viimaks rahu ja nõustuvad teineteisega selles, et lõpus ei loe maailm mitte midagi, loeb ainult see, mis jääb meie südamesse. Ei loe ka see, kas Konrád otsis Henriku naise kaudu rahulolu iseendaga või olidki suhted selle naisega tema jaoks ülima rahulolu allikas. Ka see teeb südame seisukohalt sama välja. Siinkohal võib vaataja teha koos Niniga ristimärgi ja jätta need vanad mehed oma  leegi lõplikku kustumist ootama. See juhtub sama märkamatult, kui põles nende elu leek: nende elus ei olnud pidevaid süütamisi ega kustumisi, võib-olla üksikud hääbumised ja lahvatused, kuid ei mingit läbipõlemist. Need mehed põlesid lõpuni sama, ühe ammu elanud naise süüdatud leegiga. Tahaks veel eraldi kiita Jaanus Laagrikülli lavakujundust. Vana lossi sambad, mis tänu oma huvitavale lahendusele suutsid ühekorraga  mõjuda nii tugevalt kui väetilt, ühtlasi esteetiliselt ilusalt, olid veidi nõiduslikud, kippusid pilku pikaks ajaks vangistama. Kuivanud lehed, tühi linnupuur – mälestustes elamise sümboolika – kõlasid sambabutafooriaga ilusti kokku.

Samuti ei saa ümber Peeter Konovalovi muusikast, kuigi seda võis kuulda vaid mõnel harval hetkel. Sügavad ja kohati õõnsad helikujundid märgistasid liikumist minevikuradadele. Muusikaga tegi suurepärast koostööd  teatrisaali akustika, kus kajaefektid mõjusid kui hääled ammu möödunud aegadest. Lavastuse kogu kunstiline kujundus oli äärmiselt lihtne ja kujunes väga heaks taustaks niivõrd keerulisele ja raskepärasele loole. Lavastajale pole muud ette heita kui kohatisi kõnedünaamika häireid – nagu juba enne mainitud, mõjusid muidu nii sujuvas loos Kaljujärve äkilisuspuhangud väheusutavalt. Need oleksid võinud olla olemata või oleks neid võinud olla rohkem, et need saanuksid omavahel ja ümbritsevaga paremasse kooskõlla. Sujuv dünaamika ei tähenda intensiivsuse puudumist – seda jagus etenduses küllaga –, kuid karjumine ei mõju tihtipeale intensiivse kulminatsioonihetkena, vaid hoopis intensiivsuse murdumisena.

Üldse kippus asi vahepeal liigselt dramaatiliseks kiskuma, kergeid silmapööritusi tekitavad sellised „surematud” teemad, hoolimata kogu ilust, väiksemaiski skeptikuis nagunii. Kuid kahtlemata  on puhtalt tekstipõhist mälestuste heietamist äärmiselt raske lavastada. On selge, et mida aeglasem on tants, seda keerulisemaks muutuvad sammud, nii et kokkuvõttes tuleb kogu seda tantsu surnud naise ümber pidada vägagi õnnestunuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht