Kultuur 2020 – Jagatud paradiis

Karjuva rahapuuduse kõrval on väikeste erateatrite teine tõsine kitsaskoht esinemispaikade ja tehniliste vahendite nappus.

TAMBET KAUGEMA

Ajakirja Teater. Muusika. Kino tänavuses avanumbris, kus pika traditsiooniga teatriankeedis on võetud kokku lõppenud teatriaasta, kirjutab teatriuurija ja -kriitik Madli Pesti: „Teatrimaastiku korraldusliku külje pealt mitte ainult ei torka silma, vaid lausa karjub kõva häälega üks teema – väiketeatrite alarahastamine.“1 Pesti on võtnud kaheks hooajaks vastu kohustuse olla koos Thomas Frankiga Viinist väike- ja vabatruppidele etendamispaika pakkuva teatrikeskuse Vaba Lava kuraator ning järelikult teab, millest kirjutab. Tema argumendid põhinevad karmil statistikal, paistab isegi, et meie ühiskonnas on tulnud ilmsiks järjekordne lõhe.

Etenduskunstide valdkonna riiklikust toetusest on erateatrite osa olnud viimastel aastatel ikka vaid sinna viie protsendi kanti, ehkki näiteks tunamullustest uuslavastustest moodustasid ligi poole just erateatrite omad ning ka teatrikülastuste koguhulgast (umbes miljon aastas, mille üle Eestis nii uhked ollakse) läheb nende arvele tubli viiendik. Muidugi võib soovitada erateatritele sedasama, mida on tõhusa arveametnikuna tuntud haridusminister Ligi andnud mõista erakoolidele – ise te need asutasite ja nüüd närige muru! –, aga õnneks on teatrivallas arusaamist ja tervikpildi tajumist rohkem. Vähemalt sõnades pole keegi seadnud kahtluse alla põhimõtet, et teatrite riiklik rahastamine ei tohiks sõltuda omandivormist. Ometi on keeruline Pesti seisukohale vastu vaielda: „Kindlasti tuleb välja töötada süsteemsed rahastamise alused ka väiketeatritele ning arvesse tuleb võtta nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid näitajaid.“2

Tõenäoliselt öeldakse kultuuriministeeriumist selle soovituse peale, et raha ei ole ja juurde ei tule. Ka sellele on raske vastu vaielda. Väheusutav, et lähiaastatel kultuuriministeeriumile riigieelarvest eraldatav rahasumma märgatavalt kasvab, meie kasinusele kannustaval ajastul läheb pigem vastupidi, ning ka kultuuriministeeriumi valdkondade hulgas on teater teiste kõrval rahastatud niigi päris kenasti. (Muidugi, võrreldes näiteks kirjandusega on ka teatri kulu tunduvalt suurem.) Seega jääb kaks võimalust: ümberjaotamine ja/või koostöö.

Esimese hooga võib karata pähe mõte, et mis seal siis nii keerulist, võtame repertuaariteatritelt osa raha ära, anname selle summa väikestele erateatritele-truppidele ja ongi võrdsus majas. Nii lihtne see siiski pole. Tänases Sirbis ütleb juubelit tähistava Tallinna Linnateatri näitleja Andrus Vaarik: „Repertuaariteatrite hukku on Eestis ennustatud juba kaua, ent võrreldes muu maailmaga on see, et meil on neid nii palju alles, tõeline ime, me elame paradiisis.“3 Paradiis, nagu arvata võib, on see ennekõike näitlejatele-lavastajatele, kes on palgal repertuaariteatris. Mitte küll ülearu suur, ent see-eest stabiilne sissetulek laseb neil tõesti keskenduda põhitööle ning ilmselt hoiab teatri juures ka päris suurt hulka andekaid näitlejaid, kellele vabakutselise põlve karm konkurents pole nende tagasihoidliku iseloomu tõttu või mõnel muul põhjusel vastuvõetav.

Peamine, mille pärast repertuaariteatreid hurjutatakse, on eelsoodumus langeda mõne aja möödudes mõnusasse äraolemisse: näitlejad kipuvad rolle luues ja lavastajad lavastades tallama üht ja sama, juba ammu poriseks trambitud rada, teatri- ja kunstilised juhid ei loobu aga naljalt aastakümnetega tagumiku järgi lohku istutud ametitoolist. Nagu ikka, on ka siin kõigi ühe vitsaga löömine kurjast, ent midagi pole teha, tavapärasest turvalisem keskkond lihtsalt võib mõjuda rammestavalt. Kuidas selle vastu saada?

Kõige radikaalsemates ettepanekutes (kui välja arvata see, et repertuaariteatrid tuleks lihtsalt kinni panna ja asi vask) pannakse ette lüüa lahku teatrimaja haldav juriidiline isik ja seal tegutsev kunstiline kollektiiv ehk näitetrupp. Sellise tegevusplaani kohaselt saaks teatrimaja haldaja riigilt tegevustoetust lisaks halduskuludele ka mitmesuguste teenuste pakkumiseks (kostüümide ja dekoratsioonide valmistamine jms) ning lavastuste vahendamiseks publikule. Teatrimaja haldaja paneb oma kunstilise programmi kokku loomisele keskendunud ja selle eesmärgi täitmiseks riigilt toetust saavate institutsioonide ja vabatruppide pakutavast. „Vaba Lava suuresti ju nii töötabki, vaid selle vahega, et puuduvad oma töökojad ja lavastuskulud katab kulka,“4 on kirjutanud teatrikriitik Ott Karulin alanud aasta esimeses Sirbis.

Plaani peamine häda on selles, et neile sadadele näitlejatele, kes praegu töötavad repertuaariteatrites, muutuks olukord palju ebastabiilsemaks, ning kas see omakorda kedagi loomingule innustaks, pole esialgu selge. Pealegi, nagu on ka Vaba Lava näitel näha, ei aita sellinegi kunstiline valikupõhimõte saada alati üle teatrile omasest universaalsest määramatusest: ükskõik kui nutikas idee ei pruugi transformeeruda laval ilmtingimata köitvaks lavastuseks, enne esietendust pole lavastuse õnnestumiseks mingit garantiid.

Tõhusam tundub vahevariant, jagatud paradiis. Karjuva rahapuuduse kõrval on väiketeatrite teine tõsine kitsaskoht esinemispaikade ja tehniliste vahendite nappus. Repertuaariteatritel on see kõik olemas, ent aeg-ajalt tuleb kõrgeks timmitud professionaalsusele vaatamata puudu värsketest ideedest ja teistmoodi tegemise tahtest. Ehk oleks abi sellest, kui repertuaariteatrite küllalt korraliku riikliku toetuse saamise üheks tingimuseks oleks kohustus teha igal hooajal ühe-kahe uuslavastuse jagu koostööd mõne väiketeatriga. See koostöö saab väljenduda mitmel viisil. Mingil moel sai sellega juba algust tehtud Eesti Vabariigi läheneva 100. sünnipäeva teatriprogrammi raames, kus loosi tahtel pandi koostööks paari 24 teatrit-truppi – ikka sellel põhimõttel, et Suur Peeter oleks koos Väikese Peetriga. Kui loominguliste paaride moodustamisest loos kõrvale jätta ja asendada see koostöövalmidusega, siis võiks see abinõu edaspidigi toimida.

Teatrite koostöö ei pruugi tähendada seda, et tehakse ühiselt otsast lõpuni lavastus valmis. Võib-olla piisab sellestki, kui repertuaariteatrid osutaksid väiketeatritele tehnilist tuge ja laseksid neil lavastusi oma katuse all välja tuua – oma koduta väiketruppide puhul oleks sellest eriti palju abi. „Repertuaariteatritelt nõuaks see muidugi heal tasemel administratiivvõimekust, et näha ette, millised väiketruppide lavastused sobituvad nende repertuaari, ning üldist valmisolekut teha rohkem koostööd truppidega, kes ei jää nende teatrisse pidama,“5 rääkis äsja Tartu ülikoolis teatriteaduse alal doktorikraadi kaitsnud Hedi-Liis Toome. Ergastav on seegi, et koostöö­kohustus tekitaks repertuaariteatrite seas partnerite leidmisel konkurentsi, sest kes see endale ikka kehval tasemel kaaslast tahab. Võib minna rabamiseks. Igatahes võiks see kõik rikastada Eesti teatripilti ja aidata tasandada praegust teatri omandivormist lähtuvat ebavõrdsust.

1 Madli Pesti, Teatriankeet. – Teater. Muusika. Kino 2016, nr 1.

2 Samas.

3 Tambet Kaugema, Teater kui hetkes elamise käsiraamat. – Sirp 12. II 2016.

4 Ott Karulin, Institutsioon, institutsioon, sind vaid loon, sind vaid loon. – Sirp 8. I 2016.

5 Tambet Kaugema, Tartu teater kuue kaaslase kõrval. Intervjuu Hedi-Liis Toomega. – Sirp 5. II 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar