Kuidas unistusi ellu viia?

Madis Kolk

Vahest rohkem kui kunagi varem on Von Krahli teater astunud oma publikuga samasse paati.„Unistuste vabariik”, autor ja lavastaja Peeter Jalakas, videoteostajad Emer Värk ja Lauri Sepp, valgus ja helikujundajad Oliver Kulpsoo ja Allan Räim, kunstnik Anne-Mai Heimola, tehnikajuht Enar Tarmi. Mängivad Peeter Jalakas, Mart Koldits, Renzo van Steenbergen, Bert Raudsep, Sidur Rahman Lipon, Lukas Kühne, Riina Maidre, Maike Lond ja Janno Jaanus. Esietendus Von Krahli teatri saalis 23. II .          Oma viimaste aastate lavastustega oleks Von Krahli teater justkui tagasi jõudnud oma Ruto Killakunna aegsesse alguspunkti, loomulikult mitte taandarengu mõttes, vaid spiraali mööda, uuel kvalitatiivsel teostus- ja tähendustasemel ning uues vastuvõtukontekstis. See mulje saadab nii suurejoonelist Tormise triloogiat, kus võib ära tunda omaaegsete mastaapsete vabaõhuprojektide väge ja võttestikku, kui ka „Unistuste vabariiki”, milles  peegelduvad laboratoorsed siseruumi katsetused kunagises trükitööliste majas. Loomulikult ei pea mingit „uue alguse” müstikat üle rõhutama, ühenduslüliks nende kahe loomeperioodi vahel on ju ennekõike Peeter Jalaka enda võrdlemisi kindlakujuline lavastajakäekiri. Kuid küsimus ei ole ainult võtete välises kattumises, vaid ka visionäärlikus hoiakus ühiskondlike protsesside suhtes. Kuna „Unistuste vabariigi” uudsus ei avaldu  mitte niivõrd esteetilisel kui maailmavaatelisel pinnal, polegi ehk nimetatud ajapunktide võrdlus kohatu.

Üheksakümnendate alguses oli teatri otsingute taust – nii inspireerija kui ka adressaadi mõttes – ärev ja novaatorlik noor vabariik, Von Krahli teater oli oma intensiivsuselt sellega sünkroonses suhtes, esindades uudsena mõjuvat teatrikeelt. Ta inspireeris, kuna leiutas uusi struktuure, hoolimata sellest,  et vastukaaluks analoogilistele ühiskondlikele protsessidele otsis publik ehk tollal teatrist rohkem stabiilsust ja kindlustunnet. Seesugust taasehitamistahet on Von Krahli teater deklareerinud ka oma viimase aja ettevõtmistega, nüüd on aga visionääriroll omandanud globaalsemad mõõtmed. Kui üheksakümnendate alguse Eesti ehitas üles struktuure n-ö ülejäänud õhtumaale järele jõudmiseks, sai Von Krahli teater toimida  omamoodi postmodernismi maaletoojana. Loomulikult ei puudunud sellest ka siis kriitika mitmete õhtumaiste arengutendentside suhtes, postmodernistlikus kontekstis on sellise retoorika ühiskonda heiastav toime aga pisut teisesuunaline kui praeguses kontekstis.

Von Krahli teatri tollaste lavastuste viitelisust ja vaatepunktide paljusust on mõnikord peetud vormikeskseks, kuid tegelikult on see alati teeninud ikkagi sisulisi taotlusi, soovi  käibivaid sotsiaalseid ja kultuurilisi toimemehhanisme läbi valgustada. Ma ei söanda neid kujundisüsteeme nimetada maailmamudeliteks, sest paratamatult suudab ka selline ambitsioon küündida vaid tegijate endi hetkevajaduste ja empaatiavõime tasandile ning tegemist saab ikkagi olla vaid lihtsustatud mudelitega, mille visionäärlik mõjugi on lahti mängitav vaid ekstrapolatsiooniloogika kohaselt. Sellele vaatamata kätkeb see hoiak  aga alati ka mingit tulevikuteadmist, pilguheit olevikusituatsioonile on antud kohati kõiketeadvalt positsioonilt ning iroonia ja fantaasiamängud tulenevad tegija eeldatavast avaramast kogemuslikust pagasist, isegi kui selle tarkuse saab kokku võtta väitesse, et kõik on juba olnud ning üle jääb vaid tsiteerida.

Tänane Von Krahli teater lähtub pisut teistelt alustelt. Niisugused lavavõtted sisaldavad endiselt irooniat, kuid see iroonia ei  ole enam niivõrd ideoloogiline kui harjumuspärane (nostalgiline?) ja rohkem tööriista teenistuses. Maailmavaateline alus ise on siiram ning üleoleku asemel laetud suuremast aukartusest oleva ja tuleva suhtes. Seda võis välja lugeda juba sügisesest aktsioonist „Kas on elu pärast kapitalismi?”, mille kunstiliseks kokkuvõtteks ju „Unistuste vabariik” ongi. Nimetatud loengusari koos performatiivsete vahekajastustega oli möödunud aasta teatripildis  üldse üks paremini läbi mõeldud repertuaarikujunduslikke tervikuid. Pealkirjas sisalduv küsimus koos sooviga otsida lahendusi postmodernismijärgses maailmas ellujäämiseks kõlab veenvalt just sellise loomingulise koosluse poolt, kes on aktiivselt kõik olemasolevad postmodernsed võimalused läbi proovinud ning kapitalistliku tegelikkusega suhestunud ka vasakpoolseid – kohati küll õõnsaid – lavaloosungeid hõikudes.  Võib ju väita, et loengusarjas avaldunud informatsioon, „Unistuste vabariigi” kontseptuaalne pagas, ei väljendanud mitte niivõrd visionäärlikku tulevikuvaadet kui „niigi teada” olevikukriitilisust, kuid see etteheide oleks ülekohtune.

Vahest rohkem kui kunagi varem on Von Krahli teater astunud oma publikuga samasse paati. Mitte selles mõttes, et tulnud vastu vaataja soovidele, vaid vastupidi, loobunud oma kõiketeadja hoiakust  ning väljendanud valmisolekut missiooniks ühiselt tulevikku vaadata, omamata sealjuures rohkem andmeid või kõrkust. Küllap algavad kusagilt siit aga ka lavastuse nõrkuse põhjused: deklareerinud oma relvituse mis on vaieldamatult sümpaatne, võetud eesmärgi suhtes, tahetakse see saavutada samade relvadega, millele allus eelmise epohhi ülesanne. Tulemuseks on topeldatud pimeduses kobamine. Need võtted,  nagu juba eespool mainitud, ei ole vormimäng, sest reaalsust osadeks võttes ja taas kokku pannes tulevad esile tähendusnihked, mis näitavad reaalsuse konstrueerimismehhanisme ning ideaaljuhul võimaldavad ehk selle vigugi mõista. Kuidas aitab see aga ikkagi tulevikku vaadata? Õigupoolest ei ole eelöeldu etteheide. Võetud ülesanne on sedavõrd mastaapne ja aukartustäratav, et sellele ei saa nõuda ei  üheste vastuste ega iroonilise kriitika vormis lavalahendusi. Visioonil unistuste vabariigist saavad olla vaid protsessi tunnused ning eesmärk inspireerida vaatajat aktiivselt selles protsessis osalema.

Mis tahes kindlapiirilised sedastused, olgu siis väidete või vastuväidete näol, mõjuksid hetkeolukorras ebaveenvalt. „Unistuste vabariigi” probleem on pigem selles, et esitatud protsess, narratiivsuse väge taasavastav laevaretk, ei mõju veenva  ja intensiivse otsinguna. Eugenio Barba õpilasena on Peeter Jalakal tugev interkultuurilise teatri närv, mida ta on näidanud ka oma Tormise lavastustes. „Unistuste vabariigis” ei kanna trupi rahvusvahelisus aga olulist lisaväärtust. Loomulikult on laval elemente, mis kuuluvad kokku just konkreetse trupi liikmetega, põnevast löökriistakomplektist Bangladeshi rahvusköögini, kuid selle panusega ei kaasne sünergeetilist väge kapitalismi  ja postmodernismijärgse unistuste vabariigi otsingul. Ühisotsingulisuse intensiivsust kahandab ka asjaolu, et trupi liikmed ei osale protsessis üksnes oma tugevuses, vaid ka nõrkuses. Oma olemuselt on „Unistuste vabariik” multimediaalne etenduskeskkond, seda mitte vaid lavastuse enda kontseptsioonilt, vaid lähtuvalt juba trupi koosseisust, kuna hõlmatud on mitmete kunstialade esindajad. 

Ma ei kahtlegi, et prooviprotsessis on oma ideedega sellesse panustanud kõik trupi liikmed, teostustasandil mõjub lavastus aga üheselt Peeter Jalaka kindlakäeliselt ohjatud režiiskeemina, kus kõik trupi liikmed peavad täitma üksnes mingit tervikust tulenevat ülesannet ega saa anda omaenda erialast tulenevat laengut. Sellises olukorras on näitleja ehk isegi teatavas eelisseisundis. Küsimus pole mingis „vanamoodsas” lavasoorituse  professionaalsuse ihaluses, vaid eeskätt sellessamas protsessi intensiivsuses. Kui multimeediakunstnik loob omaenda maailma, siis on põhjendatud, et ta ei saagi olla kõigi kasutatavate meediumide perfektne valdaja, kuna otsingu fookus asubki suuresti väljendusvahendite ümberlülitusmomendil. Kui aga loodud maailm on nii või teisiti vaid ühe autori raamistik ning osalised ei saa sellesse panustada mitte oma tunnetuslikku pagasit,  vaid lihtsalt kunstnik peab hakkama muusikuks, kirjanik näitlejaks, filosoof sportlaseks jne, ei saa tulemus paratamatult mõjuda kuigi jõulisena. Postmodernismijärgse sõnumina sugereerib see hoiak vaieldamatult teatavat uusrenessansliku inimese kuvandit: ühe käega kasvatab lambaid, teisega ehitab tuuleparki. See võiks aga olla pigem lavastusest sündiv sõnum vaataja peas, mitte kammitsev müra teostustasandil.  Võib-olla peab selliselt saavutatud naivismifilter aga hoopis küsimärgistama muidu tahtmatult sõnumina mõjuvat sektantlikku utoopiat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming