Kuidas olla suur poiss ja õige mees?

See, millega neli näitlejat Von Krahli teatri lavastuses „Kummi T“ hakkama saavad, on kohutavalt kihvt: spontaanne, füüsiline, energiast laetud, vaimukas.

KEIU VIRRO

Von Krahli teatri „Kummi T“, lavastaja Priit Võigemast, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi, helikunstnik Ott Kartau. Mängivad Kait Kall, Ott Kartau, Tõnis Niinemets ja Priit Pius. Esietendus 12. X Von Krahli teatris.

Priit Pius, Tõnis Niinemets, Ott Kartau ja Kait Kall hüppavad lavastuses „Kummi T“ rollist rolli.

Priit Pius, Tõnis Niinemets, Ott Kartau ja Kait Kall hüppavad lavastuses „Kummi T“ rollist rolli.

Herkko Labi

Alustuseks pean üles tunnistama, et Ole Lund Kirkegaardi „Kummi-Tarzan“ on raamat, mis läks minust lapsena kuidagi mööda. Nii et vaatasin Priit Võigemasti lavastuse ära ja lugesin raamatu kohe peale. Juba mõnda aega olen erilise mõnuga sihtinud lastele mõeldud lavastusi ja raamatuid. Ei teagi, on see nostalgia, igatsus millegi helge ja lihtsa järele või lihtsalt lapsemeelsus. Mulle meeldib muidugi mõelda, et kõik ongi kõigile. Vanusele 7–77, nagu öeldakse Von Krahli teatri kodulehel „Kummi T“ tutvustuseks.

Kirkegaardi „Kummi-Tarzani“ teema on iseenesest küll kõike muud kui helge. Peategelane Ivan Olsen juhtub olema õbluke poiss, kellega noritakse: ta pannakse kempsu luku taha, kallatakse talle vett püksi ja tehakse palju muudki vastikut. Milline koolis ja kodus kiusatu ei tahaks abi nõialt, et Kummi-Tarzani kombel olukord kas või üheks päevaks pea peale pöörata? Mõelda, et kui enamasti käiakse koolis 12 aastat ja kui koolikiusamine võtab sellest kas või ühe aasta, siis mitu päeva hirmus elamist tähendab see lapsele? Tere tulemast, lapsepõlvetraumad, ma arvan.

Erilist pieteeditunnet ei kuma raamatust ja veel vähem on seda lavastuses. Pole tarviski. See, et kiusamine on jätkuvalt paljude laste igapäevaelu, on traagiline, aga teema käsitlemine ei pea seda teps mitte olema. Kirkegaardi raamatus toimib võõritus muu hulgas ebakorrektsuse kaudu ja Võigemast lisab teatri vahenditega sellele veelgi kihte. Rolle on palju, näitlejaid neli. Kait Kall, Ott Kartau, Tõnis Niinemets ja Priit Pius hüppavad rollist rolli ning ükskõik millise karakteri all on alaliselt veel üks tegelaskuju – näitleja ise. Niisiis, hops peatükist peatükki (ja just peatükkide haaval loo jutustamine on ette võetud), hops üle kitse, kaaslaseks pidev valmis- ja valvelolek.

Etendusel, kus mina käisin (23. X), ei olnud 77aastastest õhkugi, pigem kaldus publik ikka sinna 7aastaste poole. Kui on tarvis keskkonda improviseerimiseks, siis sobivad lapsed publikuks ideaalselt – ootamatusi võib ette tulla igal hetkel. Publikut kaasatakse, inimestega suheldakse, aga seda ei tehta ülevalt alla positsioonilt. Kui midagi küsitakse, siis saavad vastused mängus oma osa. Pildumiseks ulatatud pallid visatakse tõesti (ka üsna ootamatutel hetkedel) publiku seast tagasi lavale. See, millega neli näitlejat Von Krahli teatri väikeses saalis peaaegu olematu lavakujunduse taustal või õigupoolest peaaegu olematu suurusega laval hakkama saavad, on kohutavalt kihvt: spontaanne, füüsiline, energiast laetud, vaimukas. Ausalt öeldes olen ma näiteks Tõnis Niinemetsa koomikutalendi seda suurem austaja, mida rohkem näen seda ilmnemas muudes olukordades peale püstijalakomöödia.

See, et ka peategelast mängivad kõik näitlejad kordamööda, sobib jällegi tegelikult suurepäraselt teemaga. Ivan Olsen on peategelane, ent mõnes mõttes olulisemadki on tegelased tema ümber. Just tegelaste galerii kaudu joonistub välja, miks on Ivan selles olukorras, kus sellest, kes ta on, ei piisa lähikondsetele mitte kuidagi. Kiusamise juured leiab täiskasvanutest. Ivani isa selgitab pojale, et ta peab olema õige mees. Milline siis? „Mees on see, kes suudab teistele naha peale anda,“ teatab isa. Poeg peaks olema suur ja tugev nagu Tarzan ning väga palju rohkem nagu polegi isa meelest tarvis. Võimlemisõpetaja, kes sunnib poissi üle kitse hüppama, teab jällegi, et suur poiss ei peaks nutma hakkama, kui on kukkudes nina ära löönud. „Aga Ivan ei tundnud end sugugi suure poisina. Talle tundus, et ta on üpris pisike ja nääpsuke poiss, kellele valatakse iga päev vett püksi ja keda küünistatakse ja kellel jookseb nina verd, aga kes sellegipoolest ei tohi nutta. Ivan Olseni meelest oli maailm väga-väga imelik,“ kirjutab Kirkegaard.

Raamatus tuleb erakordselt hästi välja, kui jabur on see, kuidas defineeritakse sõnapaare „suur poiss“ ja „õige mees“. Erilist arengutõuget sellest ühegi lapse puhul sündida ei saa. Mõnusalt ebakorrektne lähenemine kogu temaatikale illustreerib sellist lollust väga hästi. Lavastuses selline vastandumine küll nii selgelt välja ei tule, kaob kuidagi kogu muu pulli taha ära. Nojah, see kõlab nüüd vist nii, justkui otsiksin lastelavastustest didaktilisust nagu kadunud aaret. Aga ei, moraali ei pea sõna-sõnalt ja täht-tähelt väikestele ja suurematele vaatajatele ära nämmutama.

Lõppkokkuvõttes: mis olekski näiteks sellessamas loos parem või elulisem moraal kui moraali puudumine? Jah, Kummi-Tarzan saab üheks päevaks päris-Tarzani väärilised võluvõimed ja on üheks päevaks kõik see, mis paneb inimesed vaimustusest, hirmust ja austusest ahhetama. Ainult et järgmisel päeval on need võimed kadunud ja kõik endine. Otsige siit siis seda moraali.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming