Kui kohv sai otsa, siis kohvijoomine käis edasi

Margot Visnap

Priit Pedajas: „Vinguma me igal juhul ei hakka. Kõigil on raske.” Priit Pedajase eestvõttel algab Helioses lõputu kohvijoomine. ARNO MIKKOR/EPL

Esimene hooaja uuslavastus, Madis Kõivu „Lõputu kohvijoomine” esietendub 5. oktoobril endises kinohoones Helios. See on sinu üheksas Kõivu lavastus Eesti Draamateatris. Kuidas jõudsid selle näidendini, kui kaua oled seda näidendit mõtteis kandnud? Ja miks just nüüd see „Lõputu kohvijoomine”?

Priit Pedajas: „Lõputu kohvijoomise” kirjutas Kõiv 1998. aastal ja see räägib kohvijoomistest Werneri kohvikus aastatel 1918 kuni 1984, kui kohvik maha põles. Sain sellest näidendist teada kohe, kui see Kõivul valmis, ja lugedes pidasin seda eelkõige ikka Tartu näidendiks, mida peaks ilmtingimata just Tartus tegema. Kuid eelmisel aastal taipasin, et Werneri kohvik on ikkagi palju rohkem kui vaid pelgalt Tartu asi. See on ikkagi üks laiemasse ühismällu kuuluv mälestus. Siis saigi otsustatud, et teeme selle Draamateatris ära.

Mis Heliosse puutub, siis see koht on mul pikalt meeles. Juba siis kui Baskini teatri ehitust plaaniti, mõtlesin ja rääkisin, et Helios seisab, miks ei võiks seal üks teater olla. Kuid seda juttu ei võetud tõsiselt. Ka oli Helios siis juba tagastatud vara ja omanikega, kui ka midagi räägiti, siis mitte eriti tõsiselt. Paar aastat tagasi, kui „Sürrealiste” repertuaari plaanisime, tahtsime seda kõigepealt Helioses mängida, aga siis ei tulnud see välja – sinna pidi kohe-kohe ööklubi tulema. Nüüd avastasime, et seal seisab kõik endistviisi ja võtsime siis nüüd selle asja lõpuks ette.

 

Lihtne küsida, raske ilmselt vastata, nagu Kõivu lavateoste puhul alati. Kuigi näidendi pealkirigi on juba kõnekas, aga küsin ikka: millest Kõiv „Lõputus kohvijoomises” jutustab?

Kõiv on valinud näidendi tegevuspaigaks Werneri kohviku, tegevusajaks Werneri lahtioleku läbi aastate. Nurgalaua hämaruses istub Stammkunde. Ikka istub, olgu linnas pommitamine või põlegu kohvik, sagigu ta ümber Saksa või Vene mundrid, poeedid või seltskonnategelased, NKVD-lased või eurokarjeristid. Ajast aega astub kohvikusse üks Uustulnuk. Ikka toob Ettekandja – no näiteks Erika – aromaatset kohvi ja maitsvat veini. On Kõhn Mees, on Poeet, on keegi Magister, kes ei ole veel selgusele jõudnud, milline riigikord ja riik parasjagu valitseb, ega julge sellepärast suud lahti teha. Ikka taotakse malekella, kolistatakse tassidega, loetakse luulet, võetakse napsi: „Uue raha ja võimu tervituseks ning vana mälestuseks, joogem kohvi ja seda teist, mida meie sõber lahkesti meenutas – ilma igasuguse raha ja formaalsuseta, niipalju kui joodavat jätkub (kallab pudelist klaasidesse) ja voolujoonestagem end järjekordsete hoovuste ja vooluste järgi!” Ja kui kunagi vahepeal sai kohv ka otsa, siis kohvijoomine kestis ikkagi edasi.

„Lõputu kohvijoomine” ongi lugu kohvijoomisest kui sellisest, nagu näiteks „Küüni täitmine” on meeste tööst kui sellisest. Kohvi juuakse Werneri kohvikus mitmetel ärevatel aegadel: 1918, 1934, 1941, 1942, 1964, 1973… Kohvikus räägitaks kohvikujutte, vahel ka „enneolematult tihedaid ja lõpuni väljapeetuid, mille väärtus ei kustu aasta või paariga”. Seal kantakse ette vastkirjutatud luuletusi, flirditakse ettekandjatega, šokeeritakse väikekodanlikke daame… Sealt kohvikust minnakse sõtta ja sinna tullakse sõjast, Patarei vanglast, Vorkutast… Kõik see on „üks lõputu kohvijoomine ja sinna ei ole midagi parata, seda tuleb võtta kui saatust ja käituda vastavalt… Oma saatust tuleb austada ja armastada kui tahate – amor fati. Istuda ja juua kohvi ja näha ja üle elada kõik, mis meile peale tuleb…”.

Lisaks on see ikka üks mälestus igavesti läinud aegadest ja kohvikust, mida sellisel kujul enam olemas pole.

 

Kui kaugel Heliose „kodustamisega” olete? Ja mis publikut mängupaiga mõttes ees ootab?

Helios on tühjalt seisnud ja lagunenud juba kaua. Koristasime selle ära niipalju kui võimalik, lõime lahtise krohvi seintelt maha, et midagi kaela ei kukuks. Tegime tualetid töökorda. Tõime elektri majja tagasi. Midagi kapitaalset ei ehitanud ega remontinud. Publik saab sisse Sauna tänavalt. Mängime me teistpidi, kui omal ajal filmi vaadati – publik istub seega vaatega rõdu poole. Ehitasime pulikupoodiumid.

Nüüd oleme sääl proove teinud septembri algusest ja mida edasi, seda rohkem mulle see ruum meeldib.

 

Kui kaua kavatsete-saate Helioses mängida ja milliseid lavastusi on plaanis seal veel etendada?

Omanikega on kokku lepitud, et mängime esialgu aasta lõpuni. Pärast „Lõputut kohvijoomist” toob Hendrik Toompere sääl oma teatrikooli kursusega välja Nikolai Jevreinovi näidendi „Kõige tähtsam”. Ja detsembris tahaksime Helioses veel korra mängida „Sürrealiste”, mõeldes neile inimestele, kel see möödunud aastal Viinistul nägemata jäi.  

Teatavasti on ED veel remondis. Milliseid ruume nüüd teatrimajas renoveeritakse? 

Lõpule jõuab suur ehitusepopöa, mille käigus sai täielikult renoveeritud kogu Draamateatri hoone ja lisaks välja ehitatud teatri töökojad ja laod Lasnamäel. Mäletatavasti renoveerisime kõigepealt teatri publikupoole ja lava, ehitasime välja Maalisaali ja töökojad, seda 2003. aasta sügisel ja talvel. Möödunud aastal remontisime teatri fassaadi ja katuse. Nüüd teeme  korda teatri kõik tagaruumid, garderoobid, töökabinetid keldrist pööninguni, remondime väikese saali ning ehitame välja katusealuse viienda korruse. Suvel said valmis laod ja garaaž Lasnamäel. Teatri eelmüügikassa (koos väikese raamatupoega) saab uue paiga, sissepääsuga terrassilt teatri kõrval. 

 

Millal uksed avate? Kas maja taasavamiseks planeeritud on esietendus, pidulik üritus või mis nimelt?

Mängima hakkame detsembris. Esietendust selleks ajaks ei planeeri, et seekord mitte pingelisel sissekolimise ajal ja repertuaaris lavastuste taastamise ajal mitte rabistada. Ka ei ole publiku poole peal suuri muutusi: maja on endiselt kaunis, nagu see pärast renoveerimise esimest etappi valmis sai. 

 

Kuni teatrit renoveeritakse, siis kus seni mängite?

Peale „Heliose” mängime veel Salme kultuurikeskuses ja Vene teatris. Mõningal määral sõidame ka ringi.

 

Mida toob algav hooaeg veel uut Draamateatri repertuaari?

Kersti Kreismanni ja Maria Klenskaja eestvõtmisel tuleb välja Peter Shafferi  „Leekrüübe”, mida nad kümme aastat tagasi mängisid, kuid nüüd on nad rollid vahetanud. 

Ingomar Vihmar dramatiseerib ja lavastab mehhiklase Juan Rulfo romaani „Pedro Paramo”. See on suur töö, mis esietendub suures saalis jaanuaris.

Oleme kokku leppinud, et Moskva Kunstiteatri lavastaja Viktor Rõžakov teeb noortega ja noortele juudi näitekirjaniku Edna Mazia näidendi „Mängud tagahoovis”.

Kevadel peaks esietenduma Andrus Kiviräha uus näidend, mille ta on lubanud Merle Karusoole kirjutada.  Mina toon kevadel välja „Arbujad”. See saab olema lugu Arbujatest ja nende luulekogust, mis ilmus 70 aastat tagasi. Lauri Lagle lavastab väikesesse saali Mikael Niemi „Popmuusika à la Vittula”.

 

Draamateatris on aastaid edukalt pakutud lugemisteatri sarja. Kas see projekt jätkub?

Lugemisteater jätkub, niipea kui omas majas tagasi oleme.

 

Kas ja milliseid muutusi on tehtud näitetrupi koosseisus?

Trupis on vastsed teatrikooli lõpetanud Uku Uusberg ja Kristo Viiding, Ugalast tuli meile Hilje Murel.

 

Kuidas mõjutab teatri tegemisi nn säästueelarve režiim?

Eeldatavasti saame tuleval aastal tegevustoetust 10 protsenti vähem (umbes 2,5 miljonit vähem siis). Esialgu me koondamisi ei kavanda, kuid tegevust tõmbame kokku. Praeguste plaanide järgi ei saa tuleval aastal välja tuua rohkem kui 9 uuslavastust (tavaliselt 12 – 14). Tõenäoliselt peame ka vähem etendusi andma. Ilmselt palka tõsta tuleval aastal me ei saa. Ja eks me pinguta rihma, niipalju kui võimalik. Vinguma me igal juhul ei hakka. Kõigil on raske.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming